W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.