Saturday, February 26, 2011

S. Mallery "Veetlus"


Naistekas. Meelelahtus ja vaheldus. Miks? Sest vahel on vaja...

Sisu tüüpiline - hädas eraelulise taagaga üksikema kohtub endise merejalaväelasega, kelle elu ka mee lakkumine pole. Kõikehõlmav kirg, mõned sekeldused mehe liigvõimuka vanaemaga, üks vägivaldne narkar ja happy end.

Üsna tüüpiline naisekirjandus - kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Aga ma lugesin ka mallery lugu sellest, kuidas ta selle raamatu kirjutamiseni jõudis. Sissejuhatuses räägib ta sellest lühidalt ja mõte on tõesti intrigeeriv - mis saab neist sõduritest, kelle surmast pole kellelegi teatada? Keda mitte keegi ei oota ja keda keegi ei leina? Kes oleks võinud seda arvata, et endalegi ootamatult leidsin naistekast üsna reaalse ja huvitava küsimuse.

Ma ei hakka kokkuvõtvat hinnangut andma, sest muidu oli sisu as usual.

Wednesday, February 23, 2011

TEMAATILINE: Juri Aleksejevitš Gagarin




Seekordne lugemine sai alguse ideest teha tööl vahva näitus. Teemaks Gagarin ja tema kosmoselend. Ikkagi 50 aastat möödub sellest aprillis. Alguses tuhlasin veebis - otsisin ja tõlkisin ning vaatasin Youtubest videosid, aga see oli nüri - ei andnud kogu tunnet kätte. Ja siis pöörasin ma silmad jälle raamatute poole.

J.Doran. P.Bizony "Tähemees. Juri Gagarin: Tõde ja legend"

Briti ajakirjanike tehtud uurimuse võtsin kõige esimesena kätte. Käsitleb Gagarini elu alates sünnist ja lõpetades õnnetu surma analüüsimisega. See on neist kolmest vast kõige realistlikumalt kirjutatud raamat, hõlmates intervjuusid ning kõrvaltvaataja pilku asjade arengule. Muidugi, selliste elulugude puhul on alati natukene segavaks faktoriks see, kuidas kujutada portreteertitavat ja mis moodi suhtuvad temasse uurijad ise. Kuid see on minu arvates üsna õnnestunud raamat.

J. Gagarin "Tee kosmosesse"

Gagarini enda tihkelt punast propagandat täis kirjutis, mis üsna kohe pärast tema lendu ilmus (eesti keeles 1962. aastal). Selle raamatu puhul jääb kaunis ebaselgeks, mis on tõde ja mis mitte. Samas seda kohe pärast brittide kirjutist lugeda oli päris põnev - mõned asjad on hoopis teisiti kujutatud ning teatud inimesi nimetatakse ainult ametinimetustega (rangelt salastatud ju). Seda raamatut oli mul raske tõsiselt võtta, kuigivõrd püüdsin lähtuda sellest, et Gagarin vähemalt mingigi osa loomise juures ise viibis.

V. Stepanov "Tähetund"

Eesti keeles 80ndate lõpul ilmunud romaan. Kahe eelmise raamatuga võrreldes küll kohati liiga kirjanduslikku ja ilukeelset puru täis, kuigivõrd olude suhtes veidike ausam kui Gagarini enda raamat. No mis teha, olud olid sellised. Kohati väga mõnus jutustus, kohati jällegi liiga ilukirjanduslikult ülepaisutatud. Stepanovi stiil mulle üldse ei passinud, oli teine kuidagi liiga ülepingutatult patriootlik ja paatoslik, eriti, kui arvestada selle ilukirjanduslikku suunitlust.

Minu eesmärk nende raamatute puhul oli aru saada, mida Gagarin ise seal üleval olles tundis. Ikkagi esimesena kosmoses - seal suures tundmatuses. Aga ma ei saanud sellele vastust. Ta kirjeldas oma füüsilist olukorda, masina seisukorda jne, kuid mida ta tegelikult ise tundis ja asjast arvas? Kuidagi tohutult emotsioonitu ettevõtmisena oli see minu arust kõigis kolmes raamatus kajastatud. Ühes räägitakse kosmose (v)allutamises, teises sellest rahvuslikust tahtest ja patriotismist, kolmandas venelaste meeleheitlikule kiirustamisest, et ameeriklastest ette jõuda. Kõigi osalejate emotsioonid olid kõigis kolmes raamatus nii üheplaaniliselt esitatud, et ma olin täitsa hädas - kuidas mina peaksin sellesse nüüd suhtuma. Selles plaanis pidin ma tohutult pettuma.

Huvitav on aga see, kuidas esitatakse erinevates teostes neid teisi olulisi kaasosalisi. Eriti põnev on jälgida Koroljevi (so Vostoki peaskonstruktor, kelle ametipositsioon oli riiklikult salastatud) ning Titovi (so Gagarini dublant). Nende kahe tegelase puhul kirjeldab Gagarin neid ainult ametinimetustega ja viitab neile kui auväärsetele seltsimeestele, mis oli minu jaoks sellel hetkel nii võõristav lugemine. Stepanov teeb neist tundlikud vene hinged, kes seltsimehelikust hoolest ja armastusest ikka enne Vostoki starti ka mõned pisarad poetavad. Sellised tugevad ja tundlikud isased (tänapäeval võib selliseid vist Ladina-Ameerika seepides näha). Siinjuures kaldub mu küünikuhing kõige rohkem brittide versiooni poole. Seda mitmel põhjusel - esiteks avaldamise aeg ja uurijate endi erapooletus. Neil pole vaja näidata seda Venemaa poja suurt hinge ja avarust. Teiseks intervjuulõigud Titovi endaga. See lisab usaldusväärsust ning samas peegeldab ehtinimlikke tundeid - väikest kadedust teise suhtes, erinevaid tundeid treerningute ajal jne. Selline aus tagasivaade.

Mis ma oskan öelda - kolm erinevat raamatut, mis käsitlevad sama teemat, kuid kolm täiesti erinevat lähtepunkti ja suhtumist. See muudab teema veel intrigeerivamaks, kui seda siinse lühikese blogikirjutisega väljendada saab. Aga kas soovitaksin? Stepanovi asja pigem siiski mitte, kuid teised kaks on üsna põnevad, kui arvestada nende loomise erinevaid aspekte.

Saturday, February 19, 2011

M. Twain "Valitud jutustused"


Twaini väike vaimustus mul ikkagi on veel. Või pigem võiks öelda pinnavirvendus sügisel tehtud näitusest. Töölt leidsin seesinase 1953. aasta karakteriga raamatu st kulunud nurkadega, ebamäärased plekid mõndadel lehtedel, paar lehekülge puudu ja järelsõna mõnusalt nõukogundusliku propagandaga üle valatud. Aga muidu päris väärt värk.

Mida sisust ikka öelda, kui et sisaldab Twainile algse kuulsuse toonud erinevaid lühijutte. Ühtne teema puudub, mistõttu iga jutuke on jälle mingi uus maailm. Kas küll alati humoorikas, kuid siiski omapidi vimkaga. Näiteks eriti ektreemne ajakirjanikutöö, kadunud valge elevant, maailma kõige ausama linna pilamine jne. Mulle isiklikult olid kõige sümpaatsemad lood "Jalgratta taltsutus" ehk jalgrattaga sõitma õppimise lugu (ma naeran raamatut lugedes harva kõva häälega, pean siin juures mainima) ja "Koera jutustus" ehk elust koera silmade läbi. Viimane jäi meelde ka ülejäänud lugude kõrval pigem melanhoolsena, kuid seda enam tõusis ta mõjule.

Kuid stiilinäide "Jalgratta taltsutusest": "Viie päeva pärast viidi mind haiglasse. Seal kohtasin ma instruktorit. Selgus, et tema on juba paranemas. Ei möödunud kahte nädalatki, kui ma olin täiesti terve. See tuli sellest, et ma talitasin ettevaatlikult ja hüppasin alati millelegi pehmele. Mõned soovitavad sulgkotte, kuid minu arvates on instruktor mugavam. Lõpuks sai instruktor haiglast välja ja tõi endaga kaasa neli assistenti. See ei olnud paha mõte. Need hoidsid neljakesi elegantset jalgratast, kuni ma sadulasse ronisin, siis rivistusid nad kolonni ja marssisid kõrval, kuna instruktor ratast tagant tõukas; finaalist võttis osa kogu komando."

Twaini lühijutud on vaieldamatult elamusrikkad. Mulle meeldib, et ta on suutnud luua absurdsed olukorrad nii lihtsate vahenditega. Selleks ei peagi tingimata võtma mängu mingit suurt varandust või kurat teab mida st vinti ikka lõpuni üle keerama. Väga vaimukas võib ka olla üks intervjuu lihtsalt väga-väga rumala inimesega, ema paanika lapse köha peale või abi otsimine äikesekartuse eest võõrkeelsest raamatust, kui keel ise on poolikult selge. See on üsna amüsantne, aga seda huumorit peab lihtsalt ise enda ümber nägema. Teine, kuid mõnevõrra varjatum, pool sellest jutstuste kogumikust on siiski varjatud ja peen irooniline maailma pilt, mis Twaini stiili minu jaoks nii köitvaks muudab. See mõnus veidike kõver enesepeegeldus ameeriklastest (a la meie Kivirähk). Samas tuleb ka silmas pidada aega, millal see raamat ilmus - võibolla on propaganda nimel siiski vahetevahel vinti tiba üle keeratud. Ja kolmas mõte neid jutukesi lugedes oli, et see va Twain oli ikka väikest viisi romatik ka ikka. Siin-seal tema jutukestes ikka keegi armus pöördumatult, keegi suri armastuse kätte või abielluti muinasjutuliselt hästi. Mõnus vana kooli tüüp, noh!

Üldiselt nauditav vaheldus moodsatele probleemidele, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Siivas ja sünnis muhe lugemine. Oma parimate ja (paraku ka) mõningate kehvemate palade hulgas saab mõnevõrra selgemaks ka see, miks siiski Twain oli oma aja kultuskirjanik st tema iseloom ja olemus tuleb rohkem esile kui Hucki ja Tomi lugude juures.

Monday, February 14, 2011

E. Tode "Piiririik"

Kui ma gümnaasiumis käisin, siis oli meil raamatute lugemine nö soovituste peale üles ehitatud, mis tähendad, et oli pikk nimekiri autoritest või raamatutest ja öeldi, mille hulgast võib valida, ning hiljem tehti loetu kohta kas ettekanne või arvamuslugu. Seda Tode raamatut soovitati samuti. Pidi olema sügav, huvitav ning kindel tänapäeva kirjandusklassika. Toona ma teda ei lugenud - ma proovisin, aga pärast paari lehekülge sai raamat millegi muu vastu välja vahetatud. Nüüd tundsin, et on aeg ja lugesin ta läbi.

Sisust paari sõnaga. 90ndate alguse Pariisis elav homoseksuaalne eesti mees kirjutab oma (ma sain aru nii) kujuteldavale kiindumuseobjektile nimega Angelo kirju. Nende kirjades räägib ta kõigest, mis sülg suhu toob - lapsepõlvest koos vanaemaga, elust ja esimesest sügavamast armumisest Eestis, Louvre külastamisest, elukaaslasest Franz'st ja viimase tappmisest, inimestest metroos ning tuhandest muust oma elu pisiasjast. See on justkui selline skisofreeniline sisemaailma peegeldus, mida paisatakse teisele inimesele näkku koos kõikide absurdsete seostega. Nendel seosed ise on paiskajale endale tohutult võimsa sümboolse karakteriga, kuid teistele ei pruugi tähendada mitte midagi.

Ma ei teagi, milliseid mõtteid ma mõtlesin seda lugu lugedes. Ma mõtlesin sellele, et ma ei saanudki aru, miks oli vaja Franzi tappa, kuigivõrd oli pööratud tähelepanu sellele arusaamise hetkele. Sellele, et kas see lugu ka praegu ütleb lugejale midagi või oleneb tema mõju siiski sellest, et me teame seda ajaloolist keskkonda, kus seda lugu jutustatakse. Arutlesin ka sellest, et kas gay olla on mujal kergem kui Eestis ning kas toonane aeg erinebki selles suhtes meie tänapäevast nii väga. Seega mõningad mõtted tekkisid, kuid teisalt oli lugu ise minu jaoks justkui pinnavirvendus - mitte, et see lugu ei meeldinud, aga ma eelistan tummisemat teksti, kus on tegevust ning võibolla mõnevõrra rohkem karakterit. Need ideed ja mõtted, mida peategelane kirjutab, on justkui mõõdetult isikupäratud. Lugejana ei saanud ma siiski päris täpselt aru, miks kirjutatakse, kellele täpsemalt (tont või inimene), mis on keskne teema jne. Ja just selle loo ebamäärasuse tõttu ma ei suutnud ka täiesti seda Tode loodud karakterit nautida.

Kuid üks asi köitis mind siiski - see vastandamine selle eluga siin (antud teose juures siis Pariisis 90ndate alguses) ja tollega seal (ehk ENSVs koos vanaemaga). See oli minu jaoks kergelt kibestunud tagasivaade, kus loo mina-tegelane justkui püüaks ennast välja vabandada oma päritolu osas. Ta küll elab seal vana Euroopa mugavuse keskmes, kuid ta ei kuulu sinna. Oma mõtetes vajub ta ikka tagasi oma tõreda vanaema juurde, poest ostetud hirmkallite Poola õunte ja onu Ernsti sünnipäevade maale. Tema ongi see mittekeegi, kellest Vennaskond laulab... Noh, vähemalt minu jaoks.

Kokkuvõtvalt oli loetav ja mõningaid üksikuid elamusi pakkuv, kuigi mitte väga minu maitse.
Edit (16.02.2011): Arutlesin selle raamatu üle ka ühe hea sõbraga, kes on minust suurema kogemustepagasi ja laiema silmaringiga. Kui see 1993. aastal välja tuli, siis oli see hitt - see oli midagi uut, eesti kirjanduses seinutndmatut ning põnevat. Aga nüüd seda lugedes seda uudsust ei aimu. See viis meid aga mõttele, et kas kirjandus võib aeguda või minetada oma kontekstikesksuse? Vot, sellest arutelust tuli palju põnevaid mõtteid.

Friday, February 11, 2011

J. Kaus "Hetk"


Kausi romaani "Tema" lugesin ma mõne aja eest ning see ei olnud väga minu teema. Ma mäletan, et see rääkis kaotatud armastusest kuidagi üsna ebamugavalt ja klammerduvalt. See polnud sümpaatne ja ma ei nautinud seda. Nii et kui seekord Kausi "Hetk" minu valikusse jäi, siis olin ma isegi veidike üllatunud. Aga kodus hakkasin ma teda lugema ja ma olin nö "tehtud mees". Nii jõudis see raamat minuni.

See lugu on väga sümpaatne hetkede kaskaad, kus kesksed tegelased, Joosep ja Eda, oma argipäeva pisimomentide kaudu elavad läbi omavahelist kaotatud armastuse lugu. Joosep ja Eda on saanud tuttavaks nooruspõlves ansambli "Karums" tegevuse käigus. Nad kohtusid, olid õnnelikult koos, kuid kui Eda rasedaks jäi, siis lagunes asi üsna ruttu erinevatel põhjustel. Nii see suhetega vahel juhtub, kas pole mitte nii? Joosep hülgab oma huvi usu- ja filosoofiaküsimuste vastu ning läheb oma isa jälgedes taksojuhiks (jah, leian, et sõna "hülgas" on siis sobilik). Eda on omaaegne tuntud kunstnik, kes rabeleb oma kokku-lahku armusuhtes abielumehega, sünnitab lapse ning püüab iseendas Rootsi pagedes selgusele jõuda.

See lugu haaras mind endasse. Selles oli kohati lobedat sõnamulinat ning vaimukusi ja teisalt jällegi sellist üsna minu maailmale kohast mentaliteeti ning arutlust vaheldumisi elu ja selle hetkedega. Minu jaoks on siin keskseks küsimuseks inimese suhestumine oma eluga siin ja minevikus. See oli täiesti hämmastav, kuivõrd tabavalt seda oli kirjeldatud. Minu jaoks rääkis see raamat ka loo hoolimisest ja hetkede õigest kasutamisest nii, et hiljem ei tuleks kahetseda. See kõlab kirja pandult kordades kehvemana, kui ma seda mõtlesin, kuid teisalt jällegi ei oska ma seda hetkel paremini sõnastada. Samuti oli ilmne, et selle jutu juures on nii palju erinevaid alaliine ja arutlusi, et selle teose täit mahtu on üpsis keeruline lihtsasse blogipostitusse panna. Kuid mõned mõtted toon siiski välja, mida ma lugedes mõlgutasin.

Esiteks - Tallinna kui linnaruumi mõtestamine karakterina. Kas pole see kummaline, et miski nii avalik, nagu seda on näiteks pargid, tänavasillutis või vastasmaja sein võib muutuda väga järsku ühel momendil väga intiimseks ja enda omaks? Selline veider ja veidikene kõle vastandite maailm, kuid siiski paistab, et me justkui oleme kõik sellega vastu tahtmist leppinud. Teine oluline mõte, kuhu ma oma post-it märkmepaberi kleepisin, käsitleb usku. Ja mõttetera on selles, et tänapäeval saab kõik ilma usuta ära seletada. Meil ei ole seda justkui enam vaja, sest me oleme seotud oma peenete ratsionaalsete maailmakäsitlustega ning vahel ei vaevugi vaatama oma ninaotsast (või mõttemaailmast) kaugemale. Sest kusagil on keegi teine võibolla meie eest juba asjad ära mõtelnud ja kordamine on ometigi äärmiselt ebapopp ja nii ebastiilne. Ja usk ei pea ju alati olema seotud jumalaga või mingi kohaga. Miks ei võiks usk olla seotud meie lähiinimestega (näiteks ema ilma kogu selle sümboolse kremplita)? Kolmas, ja viimane, kollane märkmepaber märkis kohta, kus Joosep oma endise õpetajaga arutleb erinevate põlvkondade ja rääkimise võime üle. Ja iseenesest ma nõustun mõttega, et meie põlvkonnal ei ole aega enam rääkida. Kogu aeg toimub kusagil midagi ja me peame iga päev ennast kohandama uute olude ja mõtetega. See on üsna kurnav ja samas ka mõneti pealiskaudne. See ei kuulu minu arust inimloomuse juurde, et me peame kõigest järsku kõike teadma - selline tulevikuvisioon on utoopia.

Üldiselt ma olen lummatud. Selline veidike eestlaslik mõtsiklus hetke kui sellise üle, kus on veidike ka eneseirooniat ning situatsioonikoomikat/traagikat (oleneb vaatepunktist, kas pole mitte nii?). Vägagi nauditav lugemine. Soovitan.

PS! Tuli seekord tiba rohkem arutlust ja emotsioone. Palun kergemat karistust...

Thursday, February 3, 2011

I. Welsh "Trainspotting"

Welsh'i eestistamise esimest katset pealkirjaga "Kõnts" lugesin ma aastaid tagasi ja, uskuge või mitte, nautisin nii et maa must. See oli selline mehelik, aus, rustikaalne ja robustne, kergelt humoorikas ning ääretult omapärase twist'iga lugu. Ja kui nüüd "Trainspotting" tuli, siis polnud siin absoluutselt kahtlust, et see minu ahnete küünte vahele satub. Kui ma selle raamatukogust laenutasin, siis vaadati teiselt poolt lauda mind küll veidi pika pilguga ja küsiti "Kas sulle tõepoolest meeldib selline kirjandus?" Noh, mu maitsel on kergeid mõlke, mille puhul on ka varem inimesed küsinud minult, mis mul viga on, et selliseid asju loen. See selleks, aga ühe asja toon veel nälja, mis mind enne lugemist painas. Ja selleks oli muidugi kerge mõte, et kas samanimelise kultusfilmi taustapildid hakkavad segama, kuid ahvatlus oli suurem kui oht pettuda.

Sellel raamatul ei olegi tegelikult konkreetset lugu, vaid meenutab oma sisult natukene Kerouac'i kulgemist. Ja kuna film annab mõned eredamat episoodid raamatust, siis peaks ka üldine sisu olema teada. Lühidalt öeldes on raamatu keskseteks tegelasteks üsna kirju kamp Edinburghis elutsevaid narkareid, kelle elu keerleb ümber uimastite, seksi, sotsiaalrahade väljapetmise, kakluste ning hiljem ka juba HIV/AIDSi temaatika. Ja tuleb tõdeda, et nende juhtumised on kohati äärmiselt naljakad (et mitte öelda tragikoomilised) ja teisalt jällegi väga dramaatiliselt valusad. Võrdluses filmiga ma ei oskagi öelda, kumb kumma nüüd hetkel üles kaalub. Film on visuaalselt niivõrd köitev, kuid keskendub üldiselt Rentsi karakterile jättes teised tegelased kuidagi marionettidena tahaplaanile. Raamat jällegi annab ka teiste kambajõmmide siseelust selgemat aimu ja muudab filmis nähtut kordades selgemaks, kuigi miinustena võib välja tuua, et teos tundub kohati liiga venitatud ja ülepingutatult hea maitse piire paitav. Justkui oleks küsimus selles, kuidas saaks teose karakterid muuta veel nõmedalt jobumaks. Võibolla oli see ka taotluslik - kurat seda teab!

Selle raamatu puhul oli mul kohe esmane mure, et kuidas nüüd selle tõlkimisega lood on. Sest Welshi stiil on üsna omapärane ning toetub väga Šoti kohalikule kõnepruugile, mis mängib sellist mahlakat slängi kenasti välja. Aga eesti keeles... ? Pärast lugemist aga mõtlesin, et polnud isegi väga viga - slängi oli kohandatud meile omasemaks (st igasugused sitavankat ning sitavikatid vaevalt et Šoti murrakus eksiteerivad). Ehk siis tahan öelda, et oli üpris ladus lugemine ja kui ei teaks filmist pärit maneere, siis võibolla isegi ei mõtleks sellele.

Ma püüdsin pärast lugemist ka mõelda sellele, kas see raamat on nüüd mõeldud nalja või mingisuguse äraspidise draamateosena. Ja sarnaselt eelmisele Welshi lugemise kogemusele ei oska ma seisukohta võtta. On hetki, kui muigad ja mõtled, et lihtsalt ei anna olla (klassikaline Spudi hommikune linade mustamine võõras kohas ja selle tagajärjed) või siis loed ja tunned, et kuradi kurb lugu (näiteks Tommy matused ja suremise põhjuste arutamine). Kohati on meeleolu nii ängistav ja tülpinud ning teisalt jällegi ääretult ülev ja võib vist isegi öelda, et ilus. Nagu elu. Ja selle peitubki Welshi võlu minu jaoks - täiesti möödalaskmatult aus stiil, mis on nii ilusalt valus, et... Ma kohe ei teagi...

Kokkuvõtvalt ütlen, et kuigivõrd oli oht, et kultusfilmi staatus võib raamatule kahju teha, ei olnud see ometigi nii. Sest paratamatult pean ma neid vaatama ühtse kooslusena. Ja kuigi võib jääda kõlama see, et ma haibin Welshi meelega üles, ütlen ainult, et ta lihtsalt meeldib mulle kirjanikuna väga-väga. Ning ma olen kindel, et originaalkeeles oleks tema lugemine lausa ülivõrdes nauding, kuid siin jätavad minu kesised inglise keele slängi ja tänavakeele oskused mind hätta.
PS! Ja see klassikaline "Choose life!" ehk valikute kirjeldus kõlab eesti keeles ikka päris perversselt. See oli ainuke koht, mille juures ma ütlen, et see oli nüri.