Monday, March 30, 2015

S. Clarke "Aasta Pariisis ehk merde"

Vahel on raamatukogus riiulite vahel jalutades hea vaadata, mis seekord inspireerib. Silma jäi lihtlabaselt sõna "Merde" ja no kui raamat on juba nii jaburalt pealkirjastatud, siis mõtlesin miks mitte proovida? No mulle meeldib selline äraspidine huumor.

Briti noormees Paul West kutsutakse Pariisi, et juhtida "teetubade" keti loomist. Üheksa kuud Pariisis veetav noormees leiab aga ennast tihtilugu mõttelt, et kuidas ta üldse kunagi hakkab prantslastest aru saama? Nende inglise keel on kohutav, nad on ennast täis, kohvikutes on teeninduskultuuri nüansid tavainimesele absurdselt keeruliseks aetud ning neile meeldib streikida. Pauli loos on oma koht varjatud motiividega ülemusel, Pariisi naistel ning välismaalastel, kes on Prantsusmaa pealinna kolinud ning peavad seda oma koduks. Kohati jabur-naljakad situatsioonid tugevas britilikus irooniakastmes annavad Prantsusmaast isepärase pildi, mis on kiirelt edasiliikuv kergem lugemisprojekt.

Selle raamatuga on lihtne, sest nii vahvalt kirjutatud rännulugu lugeda on mõnus ettevõtmine. Seda enam, et briti huumor on midagi täpselt minu maitsele. Aegajalt tabasin ma ennast küll mõttelt, et kas on ka mingi põhjus, et üks inglane sellise iroonialaviini väinaüleste naabrite pihta tulistab, kuid eks see jääb saladuseks. Samas leidsin ka huvitavad sarnasusi oma naabritega (kui peategelane kirjeldab oma naabrite käitumisharjumusi, mis hõlmab jõehobulikku trampimist ja röögatu multimeedialärm). Üks geniaalsemaid hetki oli see, kui maamaja ostmist kaaluv Paul saab võimaluse oma tüdruksõbraga seal öö veeta, kuid vihmasadu ning elektritööliste streik muudavad õdusa maamaja kiiresti kohutavaks katsumuseks, kuni ilmneb, et pärast paduvihmas lihagrillimiskatestust ning mitte kuigi eksklusiivset õhtusööki kohalikus kiirtoidurestorani selgub, et majas on gaasiballoon ja elektrigeneraator. Ausalt, ma itsitasin päris jupp aega...

Seega muhe vaheldus raskemale kirjandusele, kusjuures naerda (või vähemalt muiata) saab kindlasti rohkem kui kord. Soovitan.

D. Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Viimati raamatukogus tuhlates tekkis tahtmine lugeda midagi eripärast ja samas harivat. Seega tavapärane ilukirjandus väga ei tõmmanud ning suundusin aimekirjanduse juurde. Seekord ajalugu ei ahvatlenud ning elulood ei tõmmanud, aga loodus oli kuidagi südamelähedane. See raamat jäi slma, eriti kuna sellel oli märge "Parim raamat 2012. Scientific American".

Raamat räägib zoonoosidest ehk viiruslikest haigustest, mis hüppavad loomadelt inimestele, kusjuures põhiliseks mõtteks on see, et arvestades inimkonna suurust ja elukeskkonnatihedust on ainult aja küsimus, kus mõni haigus areneb nii kaugele, et suudab mastaapsemalt inimeste hulgas levida ja hävingut külvata. Äärmiselt põhjaliku uurimistöö tulemusena seletatakse võimalikult lihtsas keeles tavainimesele lahti viimase aja hävituslikumad viirusnakkused: ebola, HIV, SARS, gripp (ja eriti selle H5N1 tüüp), Lyme tõbi, papagoipalavik jne. Raamatus räägitakse nende võimalikest ülekandumismustritest, tuntumatest haigusjuhtudest, viiruse reservuaarperemeestest (so loomad, kes viirust kannavad, kuid ise ei nakatu) ning zoonoosi avaldumisel selle teaduslikust uurimisest, läbi mille tehakse teadustöötajad Indiana Jonesi laadseks. Seega moodne action, kuid hoopis teises mastaabis.

Raamat on kirjutatud päris muhedalt, arvestades käsitletava teema keerulist nüansirohkust, kusjuures teose eestindus on väga hästi õnnestunud. Üks minu sõbranna ütles, et proovis ka seda lugeda, kuid andis alla. Seega ilmselgelt saab vinguda raamatu paksuse osas - nii meeletut tellist (kokku üle 590 lk temaatilist teksti) annab käes hoida ning sellest läbi närimine on väljakutse omaette. Tõsi, oleks see õhem, ei saaks jällegi nii põhjalikku ülevaadet teemast. seega win some, loose some.

Kõige huvitavam mõte, mis see raamat edasi suutis mulle anda, oli et läbi inimkonna plahvatusliku kasvu ning looduvaenuliku elutegevuse on tegelikult inimene ise tekitanud olukorra, kus viirused on sunnitud leidma uusi ohvreid. Inimahvide plahvatuslik tapmine, nahkhiirte elukeskkonna mastaapne rüüstamine ja söögiks mõeldud loomade ebahügieenilised kasvutingimused on põhilisemad probleemid, millele seejuures viidatakse. Ja ma olen üldiselt selline inimene, kes annab endale masstarbimise tekitatud skisofreenilisest olukorrast hästi aru, siis üldiselt püüan ma vältida moraalitsevat arutelu teemal looduskaitse. Kuid selle raamatu juures on lähenemisnurk sirgjoonelisem st ei räägita loodusringi hävitamise ohtudest enam kaudselt läbi loomade, vaid otse inimest ohutavate nüanside läbi. No mis oleks ohustavam kui surm läbi hullu haiguse?

Seega põnev, kuid arvestage, et see on ettevõtmine omaette.

Saturday, March 21, 2015

D. Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Vahel tabab mind inspiratsioonipuudus ja käin (ilmselt nagu paljud teisedki) blogides uurimas, et mida siis ka kõneldakse - mis on head raamatud? Selle raamatu kohta lugesin päris mitmeid kiidusõnu, aga seda oli väga raske kusagilt leida. Ükskord aga suures raamatukogus nägin seda tagastatud asjade hulgas ja mõtlesin, et no proovime ära.

Raamat räägib kahe kuulsa teadlase fiktiiveluloo: Carl Friedrich Gauss ja Alexander von Humboldt. Humboldt, kes on jõukast väikeaadliku perest, saab suurepärase hariduse ning, seadnud endale eesmärgiks jõuda elu saladuste jälile, suundub oma truu kaaslase Bonplantiga Lõuna-Ameerikasse. Sealses looduses seigeldes, mööda Amazonase jõge seilates ja kõrgendikke ukerdades kaardistab ta iga väiksematki sammu ja tegevust. Lausa sellele määral, et saates kodumaale oma vennale pikki kirjutisi oma seiklustes, laseb viimane need ka avaldada. Gauss aga (kes muuseas vanas eas neid kirjutisi ka loeb ja mõtleb, et tahaks isegi perekonna kohustuste kõrvalt nii seigelda) on pärit vaesest perest. Ta jääb külakoolis õpetajale erakordselt hea matemaatilise mõtlemisega silma ning saab võimaluse oma võimed ka järjest akadeemilisemal tasemel rakendada. Oma veidi nipsakal kombel on ta nii hea mõistusega, et suudab näiteks mitme uue teadusavastuse kohta öelda, et on selle juba ammu välja mõelnud, aga lihtsalt mitte kirja pannud. Pärast Humboldti naasmist kodumaale kaks meest sõbrunevad, sest ilmneb, et tõeline geenius kannatab enda kõrval ainult teist geeniust.

See raamat on tõesti toredasti kirjutatud. eriti meeldis mulle autori stiil, kus oma elujaataval moel suutis ta need kaks eluvõõrast (minu arvates) teadlast asetada sümpaatsesse valgusesse. Või, noh, eluvõõrad pigem selles mõttes, et nad ei tunne huvi tavapäraste asjade vastu. Elu kui teadusobjekt on aga nende jaoks ääretult põnev. Kui olete vaadanud sarja "Big Bang Theory", siis just sealse tegelase Sheldoni kuju tuli kohe silme ette - sotsiaalselt saamatu ja vahel arutult oma jonni ja tujusid taga ajav, kuid üldjoontes heatahtlik. Näiteks pastorile, kes väidab, et ükskõik kui tark on inimene, ikka tuleb olla alandlik, vastab Gauss talle järgmist: "Jumal lõi ju inimese selliseks, nagu ta on, aga ometi tuleb jumalalt selle pärast pidevalt vabandust paluda. See ei ole loogiline." Äge on ka see, et isegi minu arvates väike UFOde lennuke on raamatusse jäädvustatud (lk 120). Muu hulgas kiidan raamatu keelelist poolt st leian, et tõlkija on teinud väga hea töö teose eestindamisel.

Pärast raamatu lugemist jäin mõtlema aga teose positsiooni irooniale - oma olemuselt on need kaks teadlast sellised, kes tavainimestega ilmselt väga ei suhestu, kuid ometi viis nende laiahaardeline uurimistegevus maailma avardamisele selle kõige laiemas tähenduses. Nad mõõtsid maailma nende jaoks, kes selle maailmaga võibolla suurema vaimustusega suhtuvad, kes ei näe selles uurimisobjekti ega võimalust leida uusi avastusi. Sama irooniapunkti teise pool on selles, et raamatu pealkiri on minu arvates hoopis mitmetähenduslikuma maiguga, sest maailma mõõtmine ei tähenda ju joonlaua ja sirkliga tehtud ülestähendusi gloobuse kumerustest. Kui Humboldt mõõtis inimeste jaoks reaalselt tundmatuid piirkondi (Amazonase jõe uurimisel ja suurte kõrgustike ületamisel), siis Gauss mõõtis inimeste jaoks veel tundmatuid mõtteavarusi matemaatilises mõistes. Maailma mõõtmine tähendab seega minu jaoks raamatu konteksti arvesse võttes pigem uudishimu rahuldamist ja uurimist, et kui kaugele võib inimene oma mõtetes üldse edasi minna. Ja vot see nutikas nüanss muutiski minu jaoks raamatu vaimustavaks.

Mulle väga meeldis ja soovitan ka soojalt teile.

S. Clark "Jonathan Strange & härra Norell, 1. osa"

Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...

Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell  üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.

Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.

Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...