Vahel on raamatukogus riiulite vahel jalutades hea vaadata, mis seekord inspireerib. Silma jäi lihtlabaselt sõna "Merde" ja no kui raamat on juba nii jaburalt pealkirjastatud, siis mõtlesin miks mitte proovida? No mulle meeldib selline äraspidine huumor.Briti noormees Paul West kutsutakse Pariisi, et juhtida "teetubade" keti loomist. Üheksa kuud Pariisis veetav noormees leiab aga ennast tihtilugu mõttelt, et kuidas ta üldse kunagi hakkab prantslastest aru saama? Nende inglise keel on kohutav, nad on ennast täis, kohvikutes on teeninduskultuuri nüansid tavainimesele absurdselt keeruliseks aetud ning neile meeldib streikida. Pauli loos on oma koht varjatud motiividega ülemusel, Pariisi naistel ning välismaalastel, kes on Prantsusmaa pealinna kolinud ning peavad seda oma koduks. Kohati jabur-naljakad situatsioonid tugevas britilikus irooniakastmes annavad Prantsusmaast isepärase pildi, mis on kiirelt edasiliikuv kergem lugemisprojekt.
Selle raamatuga on lihtne, sest nii vahvalt kirjutatud rännulugu lugeda on mõnus ettevõtmine. Seda enam, et briti huumor on midagi täpselt minu maitsele. Aegajalt tabasin ma ennast küll mõttelt, et kas on ka mingi põhjus, et üks inglane sellise iroonialaviini väinaüleste naabrite pihta tulistab, kuid eks see jääb saladuseks. Samas leidsin ka huvitavad sarnasusi oma naabritega (kui peategelane kirjeldab oma naabrite käitumisharjumusi, mis hõlmab jõehobulikku trampimist ja röögatu multimeedialärm). Üks geniaalsemaid hetki oli see, kui maamaja ostmist kaaluv Paul saab võimaluse oma tüdruksõbraga seal öö veeta, kuid vihmasadu ning elektritööliste streik muudavad õdusa maamaja kiiresti kohutavaks katsumuseks, kuni ilmneb, et pärast paduvihmas lihagrillimiskatestust ning mitte kuigi eksklusiivset õhtusööki kohalikus kiirtoidurestorani selgub, et majas on gaasiballoon ja elektrigeneraator. Ausalt, ma itsitasin päris jupp aega...
Seega muhe vaheldus raskemale kirjandusele, kusjuures naerda (või vähemalt muiata) saab kindlasti rohkem kui kord. Soovitan.
No comments:
Post a Comment