Tuesday, July 29, 2014

C. Augias "Rooma saladused"

See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...

Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.

Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.

Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)

Monday, July 28, 2014

H. Murakami "Elevant haihtub"

Minu sõbrannad-raamatukoid on juba mõnda aega mulle rääkinud, et Haruki Murakami on nii hea kirjanik, ja samas vangutanud uskumatusest pead, kui ma olen siiralt öelnud, et "põle kuulndki". Ausõna, uusi ja huvitavaid asju tuleb lihtsalt nii palju peale, et ei jõua kõigel silma peal hoida. Aga kui puhkus hakkas, siis mõtlesin, et proovin siis ka selle imekirjaniku ära, mida nii kiidetakse. Raamatukogu kataloog näitas, et sellel hetkel oli ainult see raamat laenutatav, sestap ei olnud siin pikka juttu.

Murakami novellikogu keskendub linnainimese hingemaastike maailmisele. Kaotsiläinud kassi otsimine, veidrad telekainimesed, heinaküünide süütaja, koduperenaise nädalate pikkune unetus jne on ühest küljest niivõrd triviaalsed probleemid, et võibolla ise ei oskakski sellest midagi kirjutada. Teisalt jällegi on need ilmselt moodsa linnaelanike argiprobleemid, millele maainimene või sadakond aastat tagasi ei osanud mõeldagi. Novellid on erineva pikkusega, väga mitmenäolise varjundiga ja eripäraseks teeb Murakami stiili see, et novellidel ei pruugi olla tegevusliini silmas pidades kindlat algust ega lõppu. Seega on kogumikus mitmeid jutukesi, kus loo lõpp jääb õhku rippuma ja annab sellega võimaluse lugejal endal meelepärane lahendus leida. Tuleb aga tunnistada, et see raamat hakkas minu jaoks jube aeglaselt tööle. Esimesed paar novelli ei jätnud mingit tugevamat mälestust ja kahtlesin lausa, kas viitsin lõpuni lugeda. Kuid mingil hetkel hakkas see jaapanipärane lakooniline naturalism tööle ja ma suutsin autori stiiliga kaasa minna.

Raamatu järelkajana jäi mõtteisse mõlkuma moodsa linnainimese mina-pilt. Ühiskond surub oma mugavusega peale siiski teatud raame, mis hakkavad tööle erinevatel tasanditel, kuid tähenduse nendele loob lugeja ise sõltuvalt suhestumise võimega. Tallinn on võrreldes Tokyo, Moskva või Mumbaiga võrreldes küll täielik küla, aga siingi on tunda kohati sellist absurdset närvilisust ja ilmnevad võibolla talupojamõistusele arusaamatud probleemid. Meenub hetk, kus hea sõbranna tuli mulle aastaid tagasi maale külla ja oli täielikult hämmeldunud, et väikelinnas ei olnud pühapäeval avatud burksiputkat, samas kui pealinnas olles ajab mossitama juba see, kui Statoilis on kaheraudsed otsa saanud. Naljakas, kuidas inimene mugavustega ära harjub... Nagu tuleb välja novellis "Jõepaadil Hiinasse": "Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn." Jah, valikuvabadus ei sõltu valikute kvaniteedis, kuid ilmselt on palju neid, eks arvavad, et selles peitubki asja võlu.

Seega huvitava tonaalsusega raamat ning mõnigi novell oli oma lähenemiselt niivõrd isikupärane, et seda on keeruline kirjeldada, kuid kas pikemas perspektiivis peale raamatu tonaalsuse mulle meelde jääb, on iseküsimus.


Thursday, July 24, 2014

B. Engler, D. Reni "Mehed minu sohval"

Suur suvi tuli ja ma puhkan. Ja kuigi ma loen vabal ajal nagu loom, siis väga internetiavarustesse ei jõua, et muljeid kirja panna. See häbiväärne olukord tuleb lahendada, sest muidu ma lihtsalt unustan ära, mida ma lugenud olen - suur virn märkmelipikutega raamatuid seisab kapiserval ja ootab mõtestamist. Aga selle raamatu puhul on see huvitav fakt, et mina ei oleks seda raamatut lugenud. Ma olin isegi õndsas teadmatuses selle olemasolust, kuid maale minnes pakkus sõbranna seda mulle, sest seda olevat maakonnas ainult kaks tükki ja see on kogu aeg välja laenutatud. Kuidas siis teisiti?

Noor naispsühholoog, kes tegeleb meeste seksuaalteraapiaga, arutleb oma raamatus meeste arusaamisest erootikast ning põhjustest, miks petetakse, ei suudeta pühenduda ja otsitakse teravaid elamusi. See ei räägi ainult meeste probleemidest leida ühist keelt loomaks eluterveid valikuid, vaid ka naistest, kes mõjutavad ja kujundavad oma kaaslaste, poiss-sõprade ning abikaasade elukvaliteeti. Paralleelselt oma patsientidega püüab naine mõista ja leida lahendust oma segasevõitu kaugsuhtele araabia päritolu Remiga, mis oma olemuselt on kaunis bipolaarne. Jah, põhjuslikult seletab autor ära miks mingi probleem on tekkinud ning suunab oma kabinetis sohval lösutavaid mehi oma emotsioonidega tutvuma, kuid üsna mitmel korral jääb ravi pooleli patsiendi loobumise tõttu. Samas kirjeldab ta, ilmselgelt enda seisukohast, ka patisentide olemust ning ... nimetagem seda energeetikaks, mis konkreetse inimesega kaasas käib, mis muudab patsiendid ehk lugeja jaoks veidi inimlikumaks kui laborirotid. Posu toredat erialast teooriat koos oma isikliku elu probleemidega ning ongi raamat olemas :)

Seks ja seksuaalsus on ilmselgelt huvitavad teemad. Eriti eestlastest puritaanidele ju :) Seega pole absoluutselt küsimustki, et sellise probleemasetusega raamat võib tekitada huvi ning intrigeerib - mõelda vaid, üks naine on saanud jala ukse vahele ja räägib meile mõistetavalt meeste intiimseimatest mõtetest. Meile! Naistele! Ja samuti saab anda elegantse ninanipsu igasugustele naistekesksetele ajakirjadele, mis loovad stereotüübi mehest kui 24/7 suguelust mõtlevast olendist. Veidi häiris mind autori isik, sest midagi oli seal paigast ära, kuigi ma ei oska täpselt öelda, mis see oli. Võibolla on see isiklikul tasandil, kuid võib ka olla, et ma lihtsalt lähenesin sellele raamatule alateadliku eelarvamusega a la "mida uut ma siit siis leida võin".

Mulle meeldis aga see mõte, et seks on haruharva ainult seks. Seks on siiski ka üks võimalus ennast väljendada või tegeleda oma probleemide või traumadega. See annab võimaluse endast pingeid maha laadida või luua lähedustunnet, mid tavalisel suhtlemisel ei saavutata. See ei ole inimeste puhul (jah, isegi meeste puhul) tihti ainult füüsiline aktiivsus, mille eesmärk on füüsilise rahulduse saamine. See stereotüüp alfaisastest, mida erinevad naistekad takkaõhutavad ja naistekarjad seda hordidena usuvad, on kohati lausa halenaljakas. Millal on elu olnud must-valge? Muidugi, raamatus oli veel "huvitavaid ja toredaid" mõtteid ning eriti huvitavaid assotsiatsioone mu enda isikliku eluga, kuid nende esile toomine ei ole siinjuures kuigi paslik, seda enam, et tegu on avaliku blogiga.

Mulle kui naisele oli see huvitav lugemine... esimesed 100 lehekülge, kuid pärast seda oli raamatu mõte juba üheselt selge ning ülejäänud raamat jäi kuidagi ootuste kahvatuks varjuks. Seega tasub silm sisse visata, aga põhjapanevaid avastusi oodata vast ei tasu.

Sunday, July 6, 2014

D. Smith "Endised inimesed"

Selle raamatu ilmumine läks minust kauge kaarega mööda. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga lihtsalt mingil hetkel blogides rongi kolades leidsin järsku, et oplaa! Ja teema oli niivõrd intrigeeriv, aga selle saamisega oli raske. Nagu heade raamatutega ikka... Aga lõpuks ma selle sain! Oli küll kellegi teise lugeja poolt veidi ristida saanud, kuid ega see sisu halvemaks teinud.

Raamat käsitleb Venemaa aristokraatia viimaseid päevi. Ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Täpsemalt järgitakse kahe Venemaa suurima aadlisuguvõsa (Šeremetjevite ja Golitsõnide) käekäiku alustades põgusa kirjeldusega nende eluolu kohta enne revolutsiooni ning liikudes siis selles suunas, mis juhtus pärast revolutsiooni kuni stalinliku karmi lõppmänguni. Raamat on võhikutele mugavaks tehtud, kuna seletab lahti ka olulisemad mõisted ning nende tekkimise tagamaid, mis muudab teose ühtseks tervikuks. Samas aga ei ole see kuiv faktide kogum, sest on erinevate kirjade, päevikute ja isiklike mälestuste abil muudetud väga intiimseks sissevaateks kahe perekonna traagilisele loole.

See raamat haaras mind ikka korralikult kaasa. Inimloomus selle üldises pildis vahel hämmastab mind - lihtsalt õelusest või eelarvamuste tõttu ollakse valmis kõrvaldama kõik, mis segab või tundub ebaoluline. Sarnasusi võib tuua palju: mustanahliste orjade elu Ameerika Ühendriikides, pärisorjad tsaariaegsel Venemaal, hiinlaste terror tiibetlaste suhtes jne. Näiteid on lõputul hulgal. Lugesin seda raamatut ja kuidagi raske oli mõista selle kõige põhjust. Ma saan aru ülestõusust, ma saan aru klassivihast, ma saan aru propagandamasinast. Aga ma ei saa aru sellest, kuidas sai sellise kergusega kaotada inimlikkust või pikka perspektiivi vaimu-, kultuuri- ja rahvuspärandi osas. Olgu, argument on see, et kui on pisku ajal valida kausi söögi või raamatu vahel, siis valitakse paratamatult esimene, aga siiski see raev ja vaimupimedus hämmastas mind. Selle mastaapsus. Hämmastas ja tegi kohutavalt nukraks, sest see on lõpeks tühi tunne. 

See on iseenesest huvitav, milliste reeglite ja millise kombestiku järgi vanad aadlikud toimetasid, kusjuures lõhe aadlike ja nende maadel elavate talupoegade vahel oli siiski nende endi teha. Kuid kui jälgida raamatus väljajoonistuvat inimsuhete mustrit, siis vast kõige huvitavam on emigreerunud ja paigale jäänud aadlike arusaamine õigest käitumisest- Väga selgelt toob selle välja ühe aadliproua päevikusissekanne: "Sofia Vassiljeva sai täna ühelt välismaal elavalt venelannalt kirja. Too naine kirjutas, et kui ta tuleb Venemaale tagasi, ei suru ta ühegi siiajäänud venelase kätt. Mida need pagulased põgenedes päästsid - oma elu või Venemaad? Meie, kes jäime siia, oleme kahtlemata rohkem kannatanud. Kas mul polnud õigus öeldes, et me räägime nüüd erinevat keelt?" See on väga ilmekas lõik, mis näitab ehk kogu situatsiooni traagikat, sest see lõhenemine on nii põhimõtteline, et tekitab huvitava eetilise küsimuse - kumb on ohver? Kas see, kes lehvib nagu leheke tuules omamata pidepunkti, või see, kes jääb kohale ning kannatab hambad ristis ka väga kehva eluolu? 

Seega väga põnev lugemine ja väga mitmekülgne lähenemine problemaatikale luues selge ja kaunis intiimse pildi Venemaa kõige kriitilisemast ajast 20.sajandil. Smith on oma sõnadega tõeliselt oskuslikult ümber käinud ja ka raamatu eestindus oli väga hea. Seeha kui tahate head ajaloolist teadmekirjandust, siis see on kindlasti üks väga hea valik.