Sunday, May 12, 2013

S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.

Wednesday, May 1, 2013

A. Marwood "The wicked girls"

Üks minu selle eluaasta eesmärke oli läbi lugeda üks inglise keelne raamat. Läksin siis sekkarisse ja soetasin endale mõned raamatud (tüki hind 50 senti!) Seesinane raamat tundus heaks alguseks olevat, sest ei
sisaldanud keerulist fantastikakeelt ning sisu paistis ka piisavalt köitev, et pinget tekitada. Kuid tegu on siiski võõrkeelega - sestap piditegi minu uut postitust nii kaua ootama. Süüdi pole üldse kevad. Äkää! :)

Loost endast veidi. Kunagi elasid väikeses linnakeses kaks tüdrukut Annabel ja Jade, kes ei tundnud teinetest üldse, kuid ühel päeval satuvad nad kokku juhuslikult kokku ja tapavad pisikese Chloe. Neist saavad riigi vihatumaid lapsed, kelle üle mõistetakse kohtu ning nad visatakse vangi. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat ning mõlemal väikesel tüdrukul on uus elu ja uus identiteet - Amber elab Withmouth'i nimelises väikelinnas ja on kohalikus lõbustuspargis koristaja, Kirsty aga ajakirjanik, kes, püüdes ülal pidada oma töötut meest ja kahte last, võtab vastu töö kajastada väikelinnas toimuvaid sarimõrvu. Nende minevik on nende saladus, millest ei tea mitte keegi. Ja siis need kaks naist kohtuvad... Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma habrast uut identiteeti, kuid samas on kogu aeg nende ümber see linnas liikuva sarimõrvari ähvardav vari, mis viib mõlema naise igapäevaelu katkemiseni pingelisse pöörisesse, kuniks lõpuks tuleb see lahendus, mis tegelikult on nii vastikult inimlik, et see ajab lausa südame pahaks.

See raamat on tõesti hästi kirjutatud põnevik. Karakterid olid väga mitmekihilised juba ainuüksi temaatikat silmas pidades. Raamatut lugedes tiksub kogu aeg kuklas see "aga mida teeksin mina selles olukorras?" Ma mõtlen kogu see vaimne pinge ja kaotatud identiteet muudab ükskõik millise inimese vaimselt nii ehk naa varemeks, siis seda enam tunnen ma imetlust peategelaste karakterite vastu, sest see on võimas kooslus. Samuti on väiksemad tegelaskujud väga huvitavalt välja mängitud - Kirsty eeslinlik ja liiga normaalne abikaasa Jim, Amberi ilusa välimuse ning mäda sisuga elukaaslane Vic, ilmselgelt psühhopaadi tunnustega rumal ja kole mees Martin, kes lõppkokkuvõttes on siiski oma olemuselt lihtsalt jõuetult õel, Amberi töökaaslased üliusklik Blessed ja rumalavõitu ambitsioonikas Jackie jne. Ma pean silmas siin seda, et teoses on kokku mängima pandud väga hea karakteritekooslus, mille sünergia lihtsalt lööb pahviks.

Samuti on siin huvitavalt välja toodud meedia mõju meie igapäevaelule. Kuidas lehed ja üldse meedia suures plaanis müüb ennast kõigega, mis vähegi neile näppu juhtub, arvestamata tagajärgi. Nagu ütleb üks Kirsty kolleeg: "Price of everything, value of nothing." See muudab aga Kirsty rolli ajakirjanikuna antud situatsioonis nii kahepalgeliseks, sest see on niivõrd küüniline, et ei oskagi enam midagi öelda ega teha. Huvitav on ka jälgida, kuidas moraalitunnetus muutub vastavalt emotsioonidele ja oludele, olgu selleks siis väikelinna massipsühhoos pärast Amberi mineviku ilmsiks tulekut või Chloe vanema õe Deborah'i motiivid tema tegudele.

Ja et ma teile siin nüüd kõiki nüansse letti ei laoks, siis ühe asja tahan ma siiski veel välja tuua. Raamatus tuleb ilmsiks see, et need kaks väikest tüdrukut ei teinud aastaid tagasi Chloe surmaga seoses küll õigeid otsuseid, kuid kõik need asjaolud, mis lõpuks selleni viisid, on tegelikult lihtsalt kokkusattumumused ning valed valikud. Lõpuks muidugi ilmnevad ka Chloe surma detailid, kuid kuivõrd tegu on mõrvaga, jääb juba lugeja enda otsustada. Mina isiklikult arvan, et need kaks last jäid lihtsalt väga valusasti süsteemi hammasrataste vahele ning, tingituna nende perekondlikust taustast, ei olnud kusagil kedagi, kes oleks tahtnud seda asja süvitsi vaadata. Sest nagu Amber tõdeb "Adulthood is just more layers on top".

Seega hea ja huvitav lugemisvalik ja mulle väga meeldis ning hea raamatu indikaatoriks minu puhul on see, et ma lõpetasin selle lugemise juba mõned päevad tagasi, kuid detailid on siiani vastikult värsked.

PS! Siit saate lugeda ka teiste inimeste arvamust :)