Friday, February 21, 2014

Sjón "Virvarebane"

Raamatu jõudmine oli minu juurde seekord päris isemoodi - nimelt luges seda üks minu kolleeg ja me tegime temaga väikest raamatuvahetust. Aususe huvides pean tunnistama, et ise ei oleks ma seda raamatut võtnud, kuna Pegasuse seesinane sari ei paku mulle lihtsalt huvi, kuna jätab temaatika poolest eemalt sellise prantslaslikult keeruka mulje. Tõsi, olen lugenud sellest sarjast ühte raamatut ning mulle on sõbrad-tuttavad veel mitmeid soovitanud, aga see millegipärast siiski ei köida mind.

Konkreetses raamatus (mida on kirjeldatud kui sümfooniaga võrreldavat proosapoeemi) on paralleelselt kaks lugu. Üks lugudest räägib pastor Baldur Skuggason'i jahti sinirebasele üle lumeväljade. Teine lugu keskendub aga botaaniku Friðrik B. Friðjónssonile ning tema suhtele Down'i sündroomi põdeva Abbaga, kes on aastaid tagasi metsistunud olekus mahajäetud laevalt leitud. Justkui kaks erinevat lugu, kuid selle lühikese romaanikese vältel valmistub esimene naha pärast tapma väga haruldast looma oma elu panti pannes ning teine laseb kogukonna pastoril matta oma äsjasurnud kaaslane selles maanurgas, teades Abba sünget ajalugu.

Ühes küljest võib seda lugu vaadata kui mingisugust lihtsakoelist külajuttu: kirjeldatakse maad, lumevälju ja pealiskaudselt ka tegelasi-sündmusi. Ja sellisel lihtsustatud lähenemisel vist raamatukese mõju ka piirdubk, sest siis on see on lihtsalt ühe mehe fantaasia vili, millesse sünevemine võib muutuda pikas perspektiivis ehk igavaks. Teisalt jällegi veidi seda raamatukest seedides on ilmselge, et suur lugu ei vaja palju sõnu ega meeletut tegelasteplejaadi. Selline tekst eeldabki lugejalt pigem süvenemist tegude ja sõnade tähendusse, sest lihtsuses on tihti võlu ja võimalus, kuid see sisaldab ka ohtu muutuda liiga labaseks ja üheplaaniliseks. Kõik on selgelt mõõdetud, tasakaalus ja hoolikalt valitud. Veidral kombel on autor suutnud väga täpse sõnaseadmisega seda ohtu vältida ja tekst meenutab seetõttu oma keelekasutuselt pigem Jaapani haikusi, kui põhjamaiselt Islandilt pärit eripärast lugu. Loost endast ja tegevusest ei oskagi ma midagi konkreetset välja tuua (sest tegevust ja sündmusi on selles lood kadestamisväärselt vähe) ja samuti pean toonitama, et see raamat ei vaimusta ega eruta mind mingil emotsionaalsel tasemel, aga teisalt jääb see kuidagi hinge kinni ja paneb pidevalt endale mõtlema.

Üldjoontes soovitan see läbi lugeda, kuid olge ettevaatlik, millise lähtekoha valite.

Saturday, February 15, 2014

B. Demick "Kadestada pole midagi: inimeste elu Põhja-Koreas"

On vähe raamatuid, mille nimel ma olen valmis jahti pidama, sest ma tean, et varem või hiljem saan ma soovitu ikka kätte. Eriti, mis puudutab erinevaid trendiraamatuid a la Oksanen või "50 halli varjundit". Selle raamatuga on aga omamoodi lugu - ma teadsin, et see pole hetkel trendiraamat, sest sellest ei ole erinevates väljaannetes tuututatud, aga samas olin ma veendunud, et just nüüd ja praegu pean ma selle läbi lugema. Seega hakkas väike paar kuud väldanud jaht, kus andmebaasi kohaselt see minu koduraamatukogust oli välja laenutatud, kui ma käisin jonnakalt ikka kord nädalal piilumas. Ma olen alati öelnud, et visadus viib sihile :)

See raamat räägib Põhja-Korea põgenike elust, kus paralleelselt vaadeldakse erinevate inimeste (arst, üliõpilane, koduperenaine, tänavalaps jne) kogemusi nii oma kodumaal kui ka pärast põgenemist. Sellise ülevaate andmisel liigutakse pigem mööda ajaloolist telge, et lugeja saaks selgemalt aimu konkreetse sündmuse mõjudest erinevate ühiskonnaliikmete elust: Kim Il-sungi surm, näljahäda ja sellega esilekerkinud ellujäämisvõitlus, välismaailma esimesed mõjutused Põhja-Korea ja Hiina piirilinnades jne. Suurte sündmuste juures mängivad aga olulist rolli ka väikesed ning intiimsemat laadi pisiasjad: ajupesu, infosulg, klassivahed, romantika, toidu hankimine, näljasurm, vangla, isiklikud ambitsioonid jne. Selline personaalsem lähenemine annab aga hoopis ebareaalsema ja valusama pildi Põhja-Korea inimestest, sest see annab võimaluse näha kulisside taha. Tekib umbes sarnase situatsioon, nagu aastaid liigutama kapi taha vaadates - sa tead, et seal on meeletu kiht tolmu, aga kes oleks võinud arvata, et seal on veel kadunud pliiatsid, juuksekummid ja tont teab, mis veel? Seega antakse siin insight about the motherland as it is (eestikeeli ei kõla see pooltki nii väljandusrikkalt minu arvates).

Raamatu sisuline pool on väga väljendusrikas ja valusalt aus ning näitab autoripoolset tõeliselt pikaaegset uurimistööd (intervjuud, materjalide läbitöötamised, asukohtades reisimised, taustinfo omandamine). Seetõttu on seda kohati veidi õudne lugeda, sest aju tõrgub mõistmast. Mis puudutab nüüd aga raamatu eestindamist, siis on tunda, et tõlkijal-toimetajal on teose lõpupoole ehk veidi tähelepanu hajuma hakanud, sest tegelaste ja asukohtade nimed on sassi hakanud minema (näiteks et lk 268 ei plaaninud doktor Kim  raamatu teksti kohaselt Põhja-Koreasse põgeneda, kuid edaspidine tekst näitab, et silmas on siiski peetud Lõuna-Koread). Kui sellised pisiasjad vahele jätta, siis tuleb tunnistada, et raamatu eestikeelne versioon on tõepoolest üllatavalt hea, eriti arvestades eestlaste enda ajaloolist mälu seoses totalitaarse väimuga.

Mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan? Mõnes mõttes on see väike nukrus, sest kui mõelda sellele, et sellisel viisil suletud mänguühiskond mingil hetkel kokku vajub, siis kannatavad selle juures väga paljud inimesed. Seda näitab tegelikult väga ilmekalt ka raamatu lõpus toodud põgenike toimetulekuvõime tänapäevases Lõuna-Koreas: neil on sotsiaalselt väga keeruline mõista ja arusaada moodsas ühiskonnas toimetulemise nüansse selle täie ulatuseni. Samuti on mul kohutavalt kahju nendest, kes on kaotanud oma elu või elutahte lihtsalt seetõttu, et abi ei ole osatud või tahetud vastu võtta. Muidugi, on Põhja-Koreas palju aspekte, mis sunnivadki ennast parodeerima, kuid vaadatuna seest ei olegi see enam nii naljakas. Teisalt jällegi on sümpaatne lugeda raamatust läbikumavat austust traditsioonide ja vanade kommete vastu. Jah, mõned neist on jaburad ja kindlasti ütlevad paljud, et see on orjameelsus, kuid samas on nende tekkimisel olnud algselt järelikult mingi põhjus.

Mis puudutab karaktereid, siis see on vast aspekt, mis mind selle raamatu juures kõige enam hämmastas. mingil määral on sealsest rahvast tekkinud mulje kui Põhja-Korea hallist robotlikust massist, kuid pinna all on see hoopis midagi muud. Kõige absurdsem oli minu arvates Jung-Sang'i ja Mi-Ran'i vaheline armulugu, mis koosnes (kui ma õigesti mäletan) 9 aastat Põhja-Korea valgustamata linnatänavatel jalutamisest ja mille tipphetk oli suudlus põsele, kuid mis pärast Lõuna-Koreasse põgenemist on taandunud omavaheliseks nääklemiseks. See panebki mõtlema, et kas kõigi võimaluste avatus on ikka parim lahendus? Või on läänelik ühiskond mõeldudki ainult tugevaile, kes sellises virr-varris suudavad selget pead ja sihti hoida? Samuti on kummastav lugeda  proua Songi mälestusi, kus totalitaarse režiimi masinavärki siiralt uskuvast naisest saab põgenedes tõeliselt tarmukas vanaproua, kes naudib oma vanaduspõlve. See kõik paneb aga mõtlema sellele, kui keeruline on inimhing ja kui absurselt tundlikud me võim sisimas olla oma ümbritseva keskkonna suhtes.

Seega minu jaoks oli see tõeliselt hea raamat ja soovitan lugeda.

Friday, February 7, 2014

A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!