Monday, September 30, 2013

D. Wunderlich "Isepäised naised"

Tegelikult käisin ma raamatukogu tagumises ruumis hoopis teise raamatu jahil, kuid mingi tuju ajel ma võtsin ka selle kaasa. Kurat seda teab, mis siin rolli mängis - kas minu soov teada saada veidi intrigeerivamat poolt ajaloost (olgem ausad, ajalugu keskendub ennekõike meeste tehtule) või tahtsin ma vahelduseks krimkadele ka midagi erilisemat lugeda. Mis iganes see põhjus ka ei olnud, pealkiri tundus intrigeeriv ja samuti oli see väga kiire ning lihtne lugemine.

Raamatusse on koondatud 10 ajalooliselt väga erilise naise elulugu alates Jeanne D'Arcist ja lõpetades Saksa DDR-is elanud moraalse terroristi Ulrike Meinhofiga. Raamatus antakse väga lühidalt ja konkreetselt naiste lugu alates sünnist, olulisematest mõjutajatest ning suurimatest murrangutest nende elus varjamata siiski ka võibolla mõnevõrra veidraid ja intiimseid detaile (näiteks Simone  de Beauvoir'i arusaamast vabameelsest suhtest või Madame de Popmadouri rollist kuninga kõrval).

Üldjoontes võib öelda, et selle raamatu idee ja lähenemine on tõepoolest väga huvitav - see kompaktne ülevaade ajastust ja inimestest on ääretult põnev. AGA... see on vist üks kõige kehvema tehnilise tööga raamat, mida ma olen lugenud: tõlkimisel tekkinud keelelised apsud ja vääratused olid lausa kohutavad, toimetamistöö oli kohati lausa olematu ning ma ei ole kindel, et faktiliselt kõik korrektne oli. Kohati loed ja ei saa aru, kellest nüüd räägitakse. Väga olulist rolli mängib siin see, et saksa keeli määravad "er" ja "sie" aegajalt karakterite soo, siis eesti "ta" sellist mänguruumi ei paku ning sellel tasandil pakub raamat kõige rohkem arusaamatuid kohti. Selles mõttes ei saa ma aru, mis valemiga selline haltuura on üle poelettide jõudnud, sest see on tõesti lausa kohutav.

Seega raamatu idee saab minu poolt heakskiidu, kuid teksti eestindamisel on midagi kohutavalt viltu läinud. Muidugi, ma ei tahaks öelda, et Wunderlich'i algne tekst nii õudne oli (sest ma ei ole seda ju näinud), kuid selle raamatu eestikeelsest versioonist ma siiski soovitan eemale hoida, kui te ei taha tõepoolest keset lugemist segaduses kukalt kratsida, sest asjad kuidagi ei jookse kokku.

Saturday, September 21, 2013

Motte, A. de la "[geim]"

Seda raamatut on mulle väga mitmed inimesed soovitanud ning Areeni sarjas ilmunud asju on igast küljest kiidetud. Aga kuidagi liigub see vaimustus minust kaarega mööda sarnaselt reisikirjadega "Minu..." sarjast. Aga otsustasin alluda provokatsioonidele ja laenutasin selle raamatu, kuid ta seisis mul ikka nädalaid riiulil. Kuidagi ei tõusnud käsi seda lugema, aga siis jäid valikud riiulil järjest ahtamaks ja lõpuks oli ainult see järel... Seega olude sunnil lugemine, sest lugemisnälg oli vaja ju ära rahuldada.

Henrik Petterson (edaspidi HP) leiab rongis sõites kõrvalistmelt mobiiltelefoni ja, tüüpilise pisipätina, otsustab ta selle omastada ning vahendajatele edasi müüa. Kuid telefoni hakkavad tulema sõnumid, milles pakutakse võimalust osaleda mängus. Kui aga üks saadud sõnum on lausa nimeliselt temale suunatud, on HP intrigeeritud ja astub mängu. Samal ajal aga püüab politseiinspektor Rebecca Normen oma karjääri ja kontrollitud elus maha raputada mineviku varje, mis aga hästi õnnestuda ei taha, kuna keegi jätab pidevalt tema kappi märkmepaberitele kirjutatud sõnumeid. Sõltumata HP või Rebecca soovidest või arvamustest hakkab aga Mäng järjest rohkem nende ellu hiilima ja see ei ole ilmtingimata meeldiv kogemus, sest lõpuks hakkab kogu situatsioon ka nende elu kallale kippuma, kuid kuidas sa võitled oma elu eest, kui sa ei tea, kellega või millega sa võitled?

Niipea, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, meenus mulle üks ülikooli ajal nähtud film. Filmi nimi oli "Series7", ja selle sisuks oli reality show, kus inimeste ülesandeks on teised mängus osalejad lihtsalt ära tappa. Selle filmi puhul tekkis samuti see vastik "Big Brother is watching you"-tunne, mis on ka selle raamatu puhul keskseks teemaks. See energia oli lihtsalt väga-väga sarnane nähtud filmile. Teine film, mis mulle meelde tuli, oli 90nendate "Häkkerid", kus kamp häkkereid hoiab oma IT-oskuste ja grandioosse koostööga ära suure pangaröövi, kuna ka selles raamatus mängivad IKT võimalused olulist rolli. Eestlaste teada-tuntud ütlus on, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid kas me ei pinguta sellega veidi üle? Muidugi, IT-võimaluste pöörane areng ning inimeste edevus ennast pidevalt erinevates situatsioonides veebis eksponeerida on kohati lausa naeruväärne, kuid kas tõesti oleme me siis seetõttu nii haavatavad ning kaotame kohati ka ratsionaalse mõtlemise ja moraalitunde? Kas ma mitte ei haista kerget vandenõuteooriat?

Teine aspekt, mis mulle meelde jäi, on see pöörane kiirus, millega kogu tegevus areneb - kogu aeg toimub midagi ja võimalust rahulikult hinge tõmmata. Naljakas, kuid see ongi selle raamatu veider võlu, sest olles sellise teksti meelevallas ei tahagi ehk kaaluda ja mõelda tekkivatele arenguvõimalustele. Pigem nautisin ma kogu tegevust, kui köitvat action-filmi, mis tõi ehk liiga palju paralleele meelde. Seega ei olnud tekkinud karakteriarengud minu silmis ehk nii kesksel kohal, kuid teisalt jällegi kas teie vaatate Arnold'i või Sylvester'i filme ilmtingimata nende tugevate karakterrollide tõttu?

Üldjoontes seega üsna hea lugemine, kuid kahjuks minu jaoks veidi läbinämmutatud teema.

Thursday, September 19, 2013

B. Black "Christine Falls"

Ühel kaunil päeval jälle oma raamatutagavarasid raamatukogu riiulitelt täiendamas käies jäi mulle see raamat silma. Ma ei teagi, kas otsustavaks sai omapärane kaanekujundus või pealkiri, kuid mingil põhjusel ma ta koju viisin ning jõudsin nüüd ka läbi lugeda.

Haigla patoloog Quirke ärkab pärast jõulupidu oma tööruumis ning näeb, kuidas tema sünnitusosakonnas töötav kasuvend Mal midagi tema laua taga kirjutab. Poolhäguse peaga jõuab ta silmata, et tegu on mingisuguse kaustaga, kaustale on kirjutatud nimi Christine Falls ning tema laibalaual on noore naise laip. Olles aga väga-väga purjus jääb Quirke magama oma tööruumis laibalaudade vahele ning hommikul ärgates tundub kõik justkui väljamõeldis - kuid noore naise keha on imelikul kombel kadunud ning Christine Fallsi kaustas on tema venna käekirjaga kirjutatud veider surmapõhjus. Oma elus ja lähedastes pettunud meest hakkab aga see veider seik kummitama ning ta satub endalegi teadmata sorima sügaval kogukondlikkus saladuses, millesse on segatud ususekt, nunnad, äsjasünnitanud naised ja lõppkokkuvõttes isegi tema enda perekond. 

Selle raamatu puhul jäi mulle esmalt kohe silma selle tonaalsus - see on sünge tarmukus, millega järjest kindlamalt juba arvatava lõpuni jõuatakse. Rääkides värvidekeeles, siis tulid pigem meelde sinakas ja vettinud uduhall, sest see tundub kuidagi loomuomane sellele kõigele. Karakterid on üllatavalt mitmetahulised ja inimlikud st üdini positiivset-negatiivset karakterit välja ei joonistu ja raamatu lõpus kogu situatsiooni arvesse võttes on iga üksiku tegelase motiivid isegi eetilisest seisukohast mõnevõrra õigustatud. Võttes arvesse autori kirjutamisstiili moodustub selline huvitav ja kaasakiskuv tervik, mille juures on kohati väga raske raamatut käest panna. Ja autori kirjastiil on tõepoolest kiiduväärt, sest see on tõesti omaette kaunis osa sellest raamatust. Siin tuleb kindlasti ka tõlkijat-toimetajat kiita, sest on näha, et selle raamatu eestindamisega on väga palju vaeva nähtud. Tuleb ka silmas pidada, et tegu ei ole kiirelt areneva action-looga, vaid pigem rahulikuma iseloomuga kulgemisega, mistõttu võib see raamat paljudele krimikirjanduse fännidele ehk veidi vastu hakata. Samuti, kui nüüd väga aus olla, siis hoolimata üldisest heast sooritusest ei jää mulle see raamat tõenäoliselt meelde. Võibolla see liiga rahulik tempo on küll lugemise hetkel sobiv, kuid pikas perspektiivis kas just püsiva mälestusena.

Seega hea sooritus igal tasandil, kuid kokkuvõtvalt siiski kuidagi liiga läbimõeldud, et meelde jääda või sügavamat vaimustust tekitada.

Saturday, September 14, 2013

A. Vainola "Inventuur"

Ükskord sattusin kõikvõimsast Youtubest ühte Sõpruse pst lugu kuulama ning see läks kuidagi hinge. Siis hakkasin uurima, et mis värk nende tüüpidega on... Sest mõeldes Vainola peale siis ei tulegi ehk kohe ette, et ta oskaks midagi mõistlikku kirjutada (vabandust, eelarvamused on koledad asjad). Pigem hõljusid mul silme ees Trubetsky 90nendatel kirjutatud neoromantilised romaanikesed, mis aastaid tagasi mind tohutult vaimustasid, kuid ajapikku tunduvad tiba naiivsed ning kuidagi liiga ... nunnud. Ühesõnaga erialane kretinism lõi minus välja ning leidisin veebiavarustest artikli, et on ilmunud Vainola eluloo raamat ja et see on isegi päris-päris hea. Ja kuidagi täitsa ise vedasid jalad mind hoolimata mäekõrgustest lugemist ootavast raamatuhunnikust raamatukokku ja ma leidsin selle täitsa ise ka üles! Ah, küll ma olen tubli!

Vainola raamatut vist ei saagi võtta puhtatõulise eluloona. Pigem käsitleb see etappe tema elust ja heidab valgust riburada pidi ka nende olustiku kirjeldamisele alustades nooruspõlve tegudega ning lõpetades Sõpruse Puiestee loomisega. Vainola loob üsna veenvalt selle mina-pildi, millega lugejat kaasa kutsuda. Minu jaoks oli põnev lugeda legendaarse Moskva kohviku kirjeldust selle kõige tavalisemate asukatega, Vennaskonna kuldaegadest ning sellest, kuidas mingid laulud on aja jooksul sündinud. Samuti oli naljakas lugeda, kuidas Vainola sattus tegema muusikat erinevatele lavastustele (kusjuures, "Morti" käisime me isegi klassiga eeletendusena vaatamas ning saime Draamateatri black box'is ööbida) või kuidas toimusid esimesed punkarite esinemised 80nendatel. Seega pikemat sisukirjeldust ma anda ei oska, kuna selline etapiti esitatud elulugu ei võimalda luua selget sirgjoonelist ülevaadet, kuid tahan öelda, et elulooraamatuna on tegu väga kaalutletud ja ausa tekstiga. Vähemalt veenis mind.

Ma nautisin Vainola kirjeldatud lugu ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks see, et mulle on jäänud mulje, et minu põlvkonna noored tihtilugu elavad selles 80-90nendaid idealiseerivas maailmas, kus õhk oli vabanemisega seotud pingetest paks, Seitse Vaprat määras muusikasuuna ja Moskvast toodud hiina originaalid hakkasid moodi minema. Mina mängisin siis veel nukudega, ehitasin tuppa tekkidest ja taburettidest onne ning suvel pladistasin kodukülas paljajalu killustikus ringi. Aga kui ma hiljem lugesin Liisi Ojamaa, Trubetsky või (minu personaalset lemmikut) A.C luuletusi, siis oli seal see "lahe asfaltdžungel" taustaks kumamas, millest minul maalapsena polnud aimugi. Tallinn ja Varblase kohvik oli aga hiljem raamatutest ja teistest kirjatükkidest lugedes midagi röögatult erilist. See müstilisuse oreool kõige selle aja alternatiivliikumise ümber, mille etteotsa oli rakendatud Tuberkuloited ja Vennaskond ning millest mina kuulen olustikukirjeldust ainult vanemate tuttavate käest saamata isegi asjatundlikult kaasa noogutada, on minu jaoks alati teemaks olnud. Samuti jääb selle aja mälestuste najal mulje, et siis olid kõik vähegi suuremad-väiksemad lollused võimalikud ja inimesed olid kuidagi... ärksamad ning neis oli see teha tahtmise pinge sees. Ja nüüd kirjeldab seda inimene, kes oli selle keskel ja kelle toonane argipäev ei olnud sellise tonaalsusega, nagu mina seda oma lapse aruga olen ette kujutanud.

Elulugude puhul on mul alati see alateadlik mõte, et loo peategelane saab ise valida seda, mida ta kirjutab/laseb endast kirjutada. See tähendab loost ainult poolt tõde ning ehk tegeliku olukorra ilustamist Seetõttu tahangi eraldi välja tuua Vainola kirjastiili - see polnud üldse selline, nagu ma ootasin-kardsin! Teised inimesed moodustavad selles loos kulissi ning nende kirjeldamisel on välja nopitud ehk värvikamad nüansid, et mitte risustada raamatu üldist balanssi. Ühest küljest on see ääretult isiklik kirjeldades meeldejäänud tundeid mingitel hetkedel (näiteks mustlasnaise ennustuse täitumine sõbra Roti puhul), teisalt jällegi väga kindlalt sissepoole pööratud tekst, mille vältel jääb mulje, et lugeja jäetakse teadlikult mõnede teemade juures ukse taha, sest see teema on liiga personaalne. Jah, aegajalt mainitakse mõningaid nüansse, kuid milleks minna detailidesse, kui see tooks ainult kahju? Pigem räägitakse oma tehtud lollustest, kui laimatakse teisi. Näiteks Vennaskonna liikmete tihe vahetus, mille kohta Vainola väga selget seisukohta võtta ei taha, kuigivõrd minu tutvusringkonnas on selle kohta väga palju ilgutud ning arvamust avaldatud. Samuti Trubetsky enda isik, kes üldises plaanis aegaajalt millegagi jälle välja tuleb, kuid kelle mõttemustritest või motiividest ei teata vist väga midagi. Üldse jäi mul mulje, et Vainola on oma sõprade-kaaslaste kirjeldamisel väga sõnu valinud ning see sisendab austust autori vastu - see on tema teadlik valik ning minu arvates mingil määral ka lojaalsuse märk. Seetõttu ongi minu arvates see elulugu üsna aus ja veenis mind.

Seega oli minu jaoks huvitav lugemine. Kas mulle kõik meelde jäi? Kindlasti mitte! Aga ma väga nautisin seda kahte õhtut selle raamatu seltsis.

PS! Ma lugesin pärast postituse tegemist takkajärgi uuesti asja algatanud Päevalehe artikli läbi  ja tundub, et meeleolud-tundmused olid samad, kuigivõrd Niineste sõnaseadmine oli oluliselt etem.

Friday, September 6, 2013

A. Lantz "Kuhu läks see väike armas tüdruk"

See raamat jõudis minuni selle kaudu, et ma otsisin hoopis teist raamatut elektronkataloogist (Kepler´it ja Nesbo´t). Kahjuks olid minu soovitud asjad kõik välja laenutatud, kuid kuna rootslased kirjutavad üllatavalt häid krimkasid, siis jäi see silma. Sisututvustus tundus intrigeeriv ning leppisin siis hetkel alternatiiviga soovitule.

Rootsi televisioonis näidatakse noore hiinlanna autobiograafiliste sugemetega dokumentaalfilmi, mida autor ise lubab olla alles esimene suurtest paljastustest, mis on ees ootamas. Kuid juba see tekitab suurt kära ja metsikusi - esilinastuse õhtul sureb veidral kombel sarja produtsent Ingmar ja Yi ise kaob, jättes oma lähikondlased maha tohutus kaoses, sest keegi püüab takistada filmi teise osa jõudmist televisiooni. Vastne integratsiooniminister helistab Yi sõbrale Viggo Sjöstromile, et too endise politseinikuna hakkaks asja uurima. Viggo, kes on just teatrist sule sappa saanud näitekirjanik, võtab pakkumise vastu. Kuid mida edasi, seda veidramad asjad kooruvad välja - hiina maffia, inimkaubandus, sümboolika, usulised seisukohad ning asjaosaliste veidrad seosed üksteisega. See juures maadleb Viggo aga oma igapäevaelus keskeakriisiga ning vajab võimalust ennast uuesti tõestada. Seega on ohtlik kompott juba eos valmis keedetud ning sõit võib alata :)

See raamat on ikka paras tellis (so 570 lk), kuid mulle jääb väga segaseks see, miks kuradi päralt see nii paks peab olema?!? Kui me räägime autori stiilist, siis see ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte. Selles oli tunda sellist kuivust ning midagi oli seal võltsi. Ma püüdsin kogu aeg seda kuidagi sõnastada ning lõppeks leidsin, et see on loo keskne tegelane Yi , kes mind ei veennud - kõik tema tegevuse motiivid jäävad häguseks, tema olemus on justkui teflonnaisel, kelle pealt kõik ilma plekita maha voolab, ja kas ta siis oma soovitud eesmärgi saavutas või mitte, seda ma välja ei lugenudki. Tegelikult ma ei saanudki aru, mis tema eesmärk siis lõpeks oli... Seega igati tore ja müstiline karakter, kuid kahjuks mitte usutav, ning seetõttu kannatas minu silmis kogu raamat. ja kuigi on raamatus käistletud päris keerulisi ja aktuaalseid teemasid alates naiste ümberlõikamisest ja lõpetades Hiina tööorjade seosest Läänemaailma ilusa elu näilisusega, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et seda oli too much. Jäi mulje, et paneme ühte kompotti kõik vähegi hullumeelse, tõstame selle meie mugavasse maailma ja siis koome intrigeeriva niidistikuga hea tausta sinna juurde. See lihtsalt pani lõpus juba muigama a la A-rühma seriaali vaadates, et noo mis huvitavaid trikke nad veel välja suudavad mõelda. Ma saan aru, et teose näol on tegu põnevikuga ja see kõik on fine, kuid see raamat on siiski algselt olnud tõsimeelne põnevik, mida ei peaks lõpule lähemale jõudes iroonilise  kulmukergitusega lugema.

Seega selline kriitika täna. See ei olnud minu tassike teed ja kindlasti ei ole see Rootsi kriminaal-põnevike reas säravamaid pärle. Jah, ta täidab oma eesmärgi ning te saate veeta mitu-mitu õhtut selle tellise taga üsna huvitavas meeilmas, kuid see maailm jääb kahjuks väga alla tõeliselt headele näidetele Rootsi uuemas kirjanduses.