A. Vainola "Inventuur"

Ükskord sattusin kõikvõimsast Youtubest ühte Sõpruse pst lugu kuulama ning see läks kuidagi hinge. Siis hakkasin uurima, et mis värk nende tüüpidega on... Sest mõeldes Vainola peale siis ei tulegi ehk kohe ette, et ta oskaks midagi mõistlikku kirjutada (vabandust, eelarvamused on koledad asjad). Pigem hõljusid mul silme ees Trubetsky 90nendatel kirjutatud neoromantilised romaanikesed, mis aastaid tagasi mind tohutult vaimustasid, kuid ajapikku tunduvad tiba naiivsed ning kuidagi liiga ... nunnud. Ühesõnaga erialane kretinism lõi minus välja ning leidisin veebiavarustest artikli, et on ilmunud Vainola eluloo raamat ja et see on isegi päris-päris hea. Ja kuidagi täitsa ise vedasid jalad mind hoolimata mäekõrgustest lugemist ootavast raamatuhunnikust raamatukokku ja ma leidsin selle täitsa ise ka üles! Ah, küll ma olen tubli!

Vainola raamatut vist ei saagi võtta puhtatõulise eluloona. Pigem käsitleb see etappe tema elust ja heidab valgust riburada pidi ka nende olustiku kirjeldamisele alustades nooruspõlve tegudega ning lõpetades Sõpruse Puiestee loomisega. Vainola loob üsna veenvalt selle mina-pildi, millega lugejat kaasa kutsuda. Minu jaoks oli põnev lugeda legendaarse Moskva kohviku kirjeldust selle kõige tavalisemate asukatega, Vennaskonna kuldaegadest ning sellest, kuidas mingid laulud on aja jooksul sündinud. Samuti oli naljakas lugeda, kuidas Vainola sattus tegema muusikat erinevatele lavastustele (kusjuures, "Morti" käisime me isegi klassiga eeletendusena vaatamas ning saime Draamateatri black box'is ööbida) või kuidas toimusid esimesed punkarite esinemised 80nendatel. Seega pikemat sisukirjeldust ma anda ei oska, kuna selline etapiti esitatud elulugu ei võimalda luua selget sirgjoonelist ülevaadet, kuid tahan öelda, et elulooraamatuna on tegu väga kaalutletud ja ausa tekstiga. Vähemalt veenis mind.

Ma nautisin Vainola kirjeldatud lugu ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks see, et mulle on jäänud mulje, et minu põlvkonna noored tihtilugu elavad selles 80-90nendaid idealiseerivas maailmas, kus õhk oli vabanemisega seotud pingetest paks, Seitse Vaprat määras muusikasuuna ja Moskvast toodud hiina originaalid hakkasid moodi minema. Mina mängisin siis veel nukudega, ehitasin tuppa tekkidest ja taburettidest onne ning suvel pladistasin kodukülas paljajalu killustikus ringi. Aga kui ma hiljem lugesin Liisi Ojamaa, Trubetsky või (minu personaalset lemmikut) A.C luuletusi, siis oli seal see "lahe asfaltdžungel" taustaks kumamas, millest minul maalapsena polnud aimugi. Tallinn ja Varblase kohvik oli aga hiljem raamatutest ja teistest kirjatükkidest lugedes midagi röögatult erilist. See müstilisuse oreool kõige selle aja alternatiivliikumise ümber, mille etteotsa oli rakendatud Tuberkuloited ja Vennaskond ning millest mina kuulen olustikukirjeldust ainult vanemate tuttavate käest saamata isegi asjatundlikult kaasa noogutada, on minu jaoks alati teemaks olnud. Samuti jääb selle aja mälestuste najal mulje, et siis olid kõik vähegi suuremad-väiksemad lollused võimalikud ja inimesed olid kuidagi... ärksamad ning neis oli see teha tahtmise pinge sees. Ja nüüd kirjeldab seda inimene, kes oli selle keskel ja kelle toonane argipäev ei olnud sellise tonaalsusega, nagu mina seda oma lapse aruga olen ette kujutanud.

Elulugude puhul on mul alati see alateadlik mõte, et loo peategelane saab ise valida seda, mida ta kirjutab/laseb endast kirjutada. See tähendab loost ainult poolt tõde ning ehk tegeliku olukorra ilustamist Seetõttu tahangi eraldi välja tuua Vainola kirjastiili - see polnud üldse selline, nagu ma ootasin-kardsin! Teised inimesed moodustavad selles loos kulissi ning nende kirjeldamisel on välja nopitud ehk värvikamad nüansid, et mitte risustada raamatu üldist balanssi. Ühest küljest on see ääretult isiklik kirjeldades meeldejäänud tundeid mingitel hetkedel (näiteks mustlasnaise ennustuse täitumine sõbra Roti puhul), teisalt jällegi väga kindlalt sissepoole pööratud tekst, mille vältel jääb mulje, et lugeja jäetakse teadlikult mõnede teemade juures ukse taha, sest see teema on liiga personaalne. Jah, aegajalt mainitakse mõningaid nüansse, kuid milleks minna detailidesse, kui see tooks ainult kahju? Pigem räägitakse oma tehtud lollustest, kui laimatakse teisi. Näiteks Vennaskonna liikmete tihe vahetus, mille kohta Vainola väga selget seisukohta võtta ei taha, kuigivõrd minu tutvusringkonnas on selle kohta väga palju ilgutud ning arvamust avaldatud. Samuti Trubetsky enda isik, kes üldises plaanis aegaajalt millegagi jälle välja tuleb, kuid kelle mõttemustritest või motiividest ei teata vist väga midagi. Üldse jäi mul mulje, et Vainola on oma sõprade-kaaslaste kirjeldamisel väga sõnu valinud ning see sisendab austust autori vastu - see on tema teadlik valik ning minu arvates mingil määral ka lojaalsuse märk. Seetõttu ongi minu arvates see elulugu üsna aus ja veenis mind.

Seega oli minu jaoks huvitav lugemine. Kas mulle kõik meelde jäi? Kindlasti mitte! Aga ma väga nautisin seda kahte õhtut selle raamatu seltsis.

PS! Ma lugesin pärast postituse tegemist takkajärgi uuesti asja algatanud Päevalehe artikli läbi  ja tundub, et meeleolud-tundmused olid samad, kuigivõrd Niineste sõnaseadmine oli oluliselt etem.