Thursday, January 30, 2014

E. Piaf "Õnnepeole"

Ma olen väga veendunud ilukirjanduse austaja, kuid aegajalt püüan siiski ka oma mõttemalle laiendada kas populaarteaduse või elulugudega. Aga riiulis oli kõik need tavalised Elvise-Beatlite-Madonna elulood, mis kohe kuidagi ei köitnud (tavalised selles mõttes, et nende elulugudega olen ma suuremal või vähemal määral kokku puutunud). Aga vot  see väike Piaf jäi mulle silma ja mõtlesin proovida. Seda enam, et tegu on autobiograafiaga ja mis annaks inimese olemust paremini edasi, kui tema enda sõnad tema enda kohta?

Edith Piaf, kes veel ei tea, oli üks Prantsusmaa kuulsamaid lauljatare, kelle leivanumbriks olid prantsuse kultuuriruumile omased šansoonid. Oma autobiograafias räägibki lualjatar just oma karjäärist ja selle arengust - suuremad tõusud, väiksemad mõõnad ja õppetunnid. Vähem kulutab ta energiat ehk toonase kultuurikeskkonna ja olustiku kirjeldamisele, kuivõrd enda kui artisti muutumisele ja mõjukusele. Ta kirjeldab oma koostöid erinevate prantsuse artistitega nii muusika kui ka teatri-kino maailmas ja avab nende kaasteeliste tähenduse enda või siis kõnealuse artisti tööelus pigem professionaalses võtmes. Ajalises võtmes liikub Piaf aegajalt ka oma lapsepõlve mälestuste juurde, et selgitada ühe või teise otsuse/tunde tagamaad. Aga üldiselt kirjeldab see ühe artisti tööalast arengut laskumata liigselt detailidesse eraelu kohta.

Kui ma mõtlen Piaf'ile, siis kangastub mul esimesena silme ees üks stseen filmist "Reamees Ryan'i päästmine", kus ameerika sõdurid ootavad väikelinna rusude vahel töötava grammofoni juures istudes ja Piafi kuulates natside pealerünnakut. See stseen on lihtsalt kuidagi väga meelde jäänud, sest varemete vahel kajab see kirglik lauluhääl ikka kummituslikult. Teine nüanss, mis mulle meenub, on minu kursaõde Viljandi päevilt, kes (tõenäoliselt poosetamise pärast) väga Piafi kuulata armastas ja kellelt ma ka oma esimesed lindistused sain. Seega on mul Piafiga mingi naljakas suhe, sest prantsuse keelt ega kultuuriruumi ma väga ei mõista (nagu, ma usun, minu truumad blogilugejad on juba aru saanud), aga mulle meeldib mõõdukas koguses Piafi laulmist kuulata. See põrisev kirglik peaaegu vihane šasoon on kuidagi lummav ning minu arvates on see tekitatud emotsioon väga ilus ja aus. Mis siis, et ma sõnagi aru ei saa, mulle selle naise hääle kõla meeldib!

Kui ma nüüd aga autobiograafia enda juurde liigun, siis jättis Piaf mulle inimesena väga sihikindla, veidi enesekeskse ja oma väärikust tundva emotsionaalse naise mulje. See raamatuke rõhutab väga ilusasti Piafi kui kunstniku egoistlikku andekust, kusjuures ära ei põlga ta isegi välja tuua teiste kirjutatud kiitvaid sõnu enda kohta. Tõsi, negatiivsest ta pigem vaikib, mistõttu jääb autobiograafiast veidi kallutatud mulje, aga teisalt jällegi miks ta peakski ennast materdama omaenda tekstis? Samuti on see raamatuke pigem faktiline ülevaade, mitte süvaanalüüs tema isiku arengust. Ei, selles raamatus on kesksel kohal Piaf kui artist. Veidi intiimsemalt avab ta ennast minu jaoks alles viimases peatükis, kus ta eneseirooniliselt kirjeldab oma kudumiskirge ja soovi kaua magada, kuid see lühike 3-4 lehekülje pikkune peatükk on ka minu jaoks kõige vahvam, sest selles on näha Piaf'i kui isiksust. Ja just seda ma ootasingi sellelt raamatult, kuid kahjuks jäi seda minu jaoks liiga napiks...

Seega on see kindlasti põnev lugemine prantsuse kultuuri ja konkreetse artisti austajaile, kuid mina oleksin tahtnud näha rohkem just seda teist poolt Piafist.

Wednesday, January 29, 2014

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Minu väga-väga hea sõbranna, kes on täielik lugemisnarkomaan ja kellel on kodus lugemist ootavate raamatute virn kordades kõrgem, kui minul, on mulle seda raamatut vähemalt neli korda püüdnud kotti suruda. Ja kuna ma olen loomult kaasamineja, siis lõpuks ma taltusin ja võtsin selle koju kaasa. Ja lõpuks jõudsin oma väikese virnaga sinnamaale, et seda lugeda.

Jacob Jankowski, noor veterinaariatudeng, jääb ootamatult orvuks ja kaotab ka oma kodu. Seega ei ole tal maailmas enam mingit toetuspunkti, mistõttu jääb tal ka liiga suure läbielamiste koorma tal ka kooli lõpueksam sooritamata. selle asemel satub aga peaaegu-veterinaar tsirkusesse, kus tema ülesanneteks saab loomade eest hoolitsemine ja vajadusel ravitsemine. Tsirkus pole aga hoopiski mitte selline, nagu Jacob arvas - kuldse glamuuri ja õnnelike inimeste asemel närib tsirkuserongi elanikke Suure Depressiooni eelõhtu ja intriigid, millel on tihtilugu lausa eluliselt ohtlikud tagajärjed. ning selle kõige keskel armub noor süütu loomaarst ühte tsirkuse peaartisti Marlenasse, kes on aga õnnetus abielus liigagi ootamatu ja agressiivse Augustiga. Loetud nädalate jooksul aga muutub teisejärguline tsirkus tõeliseks katastroofide tragöödiaks, mille lõpuakord on igati stiilne lõpp pikale agooniale nimega "tsirkus".

Selle raamatu osas pean ma tunnistama, et see uurimistöö ja raamatusse korjatud tegelaskujude kaleidoskoop on tõesti muljetavaldav: ekstsentriline ärimehevaistuga tsirkuseomanik, terava iseloomuga kääbusest kloun koos oma sõbraliku koerakesega, heasüdamlik pudelikummutajast lihttööline, ootamatu käitumisega salapärane loomade eest vastutav direktor jne. Lisaks kogu sündmustiku kirjeldamine näitab, et autor on tõesti väga pühendunult oma tööd teinud. Seega on ilmselgelt näha kogu sellesse raamatusse pandud energia ja fantaasia. AGA... Ma tundsin, et midagi jääb minu jaoks puudu. Ma ei teagi täpselt, mis see oli. Ootamatust ja emotsiooni oli küll ja enamgi veel. Fantaasiat ja kirge küll ja pealegi. Piisavas koguses enesesse süüvimist ja actionit. Karakterid olid mitmekülgsed ja eritahulised. Seega oli nagu ideaalne raamat. Aga midagi jäi puudu, mida ma ei oska öelda, mis see oli. Võibolla plahvatab see mul kunagi hiljem, millega täpsemalt tegu on, kuid hetkel ma tajun, et mingisugune noodike siin päris minu aariaga kokku ei kõlanud.

Seega julgen küll teistele soovitada, sest mõnusad õhtud on kindlalt garanteeritud, aga teist korda ma ei viitsiks seda lugeda, sest mingisugust meeldejäävat kogemust mulle ei jäänud. Aga see on tõesti puhtalt mingi minu kiiksuga seotud asi!

Wednesday, January 22, 2014

S. Oksanen "Baby Jane"

Jaa, ma mäletan, kui see raamat ilmus, sest siis pidid kõik ja kohe seda lugema. Samuti rääkisid kõik sellest - nii hea, oma pärane, eestlanna... Ausalt, sellel hetkel oli Oksanen ja "Baby Jane" igal pool meedias ja lugejate mõtetes, aga mitte kusagil raamatukogus riiulitel. Seega rakendasin taktikat, mis mind varemgi on välja aidanud head raamatut otsides - oota kannatlikult oma järge, sest raamatukultuur järgib samuti trendikõverat. Tegelikult jõudis see raamat mul juba meelest ära minna, kuid ühel päeval raamatukogus riiulite vahel kolades jäi see mulle jälle silma ja otsustasin proovida.

Oksaneni loo keskmes on kaks Helsingis elavat naist, kes rahapuudusel hakkavad tegelema omapärase erootikaäriga - reklaamides ning müües kantud naistepesu ja muid aksessuaare. Loole lisab aga twisti see, et need naised on lesbid, neil on suhe ja mõlemad naised kannatavad depressiooni all. Kummalgi loo peategelastest avaldub haigus küll eripäraselt, sest mina-tegelane kannatab pigem tsükliliste haigushoode all, kuid tema kaaslanna Pigi omab pigem püsivama loomuga depressiooni tunnuseid (näiteks rahvarohkete poodide vältimine või magamine ainult oma kodus oma voodis). Lisaks sellele on Pigi elus veel ilmetu olemisega eks Bossa, kellest on pikaaegse tutvuse järel saanud pigem tema sotsiaaltöötaja, kes käib poes, peseb pesu ning toimetab muude Pigile vajalike argitoimetustega. Kui aga naiste elu mina-tegelase tõttu laiali laguneb muutub kõik - äri jääb seisma, mina-tegelane astub perspektiivitusse heterosuhtesse ja Pigi kukub veel sügavamale oma depressiooni. Ja kogu selle situatsiooni tulemused juba tegelikult garanteerib selle aimatava lõpu.

Tegelikult liigub see lugu väga kiiresti, selles on oma sügavamad tasemed ning mulle meeldis, et terve romaan on loetav ühe hingetõmbega, mis teeb sellest päris hea tasemega kiirelt kulgeva jutu. Positiivseks oli ka see, et loo ülesehitus on piisavalt intrigeeriv ja mitmekülgne, et igavust nagu ei jõuagi tunda. Samuti tuleb tunnistada, et Oksaneni sõnakasutus ja oskus maalida sõnadega väga mitmekülgne pilt situatsioonist on köitev. seega kiidan seda aspekti raamatust. Hea raamat niivõrd banaalsest asjast nagu seda on üks suhe.

Jätame aga korraks kõrvale selle, et tegu on lesbidega. Selline lähenemine võtab küll mõningase teravuse teema käsitlemisel ära, kuid sisuliselt ei muuda see loo olemust, sest oma olemuselt on see kahe haige inimese armastuse lugu. Mingis mõttes kohutavalt traagiline, aga samas ka kuidagi paratamatu. Mida ma tahan öelda, on see, et tundemaailm ja armastus on niivõrd sügav psühholoogiline elamus, et siin ei mängi rolli ei ühiskondlikud reeglid ega ratsionaalne mõtlemine. Ja samuti sain ma kohati tõmmata lausa hirmutavalt palju paralleele oma kogetud nn "suure tundega" ja see oli pehmelt öeldes veidi hirmutav. Kui katus suurte tunnetega sõidab, siis on ausalt öeldes jumala kama kaks, mida teised arvavad. Mis ma oskan öelda, ju siis ongi armastus selline egoistlik tunne.

Aga seda raamatut ma soovitan - veidi rohutirtsulikult naljakas, kuid samas sama lummavalt eriline. Nagu autor isegi... :)

Tuesday, January 21, 2014

G. Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: ameerika esseed"

Tunnistan ausalt pattu  valisin raamatu sellepärast, et kujundus oli šeff. Ei mingit kurikuulsat kõhutunnet ega kuuldusi sõpradelt, vaid lihtlabane kujundus. No vahel teen ka mina nii :)

Kinnisevõitu iseloomuga isepäine eestlanna Agatha armub ameerika noormehesse ning noored püüavad kuidagi oma erinevate kultuuritaustadega hakkama saades suhet toimimas hoida. Lühijuttudes (ehk siis esseedes, nagu pealkiri lubab) räägitakse veidi ameerika elustiilist ja kõigest sellest, mis sinna jääb: usk, restoranikultuur, rahvusvähemused jne. Samal ajal kirjeldab peategelane ka veidi oma elu-olu ning mõttemaailma, tuues välja ka selle, kuidas on elada paanikahäire all kannatades.

Tõttöeldes muutis see raamat mind nõutuks. Esiteks eeldasin ma veidi ehk sisulisemat võrdlust ja mingit teravamat intriigi, kuid see raamat algab ja lõppeb ilma, et midagi pöörast juhtuks. Või, noh, et üldse midagi olulist juhtuks. See ehk selgitabki selle raamatu olemust - lihtsalt kogum tekste ilma konkreetse lõpu või alguseta, mis aga tekitab küsimusi, kuhu autor on sellega jõuda tahtnud. Teiseks tekitab küsimusi jutukestesse koondatud karakterid: Agathe tundub väga negatiivne ja kriitiline inimene olevat, kes siiski teravamate väljaütlemisete puhul vabandab või palub ennast mitte valesti mõista. Näiteks väga häirivalt mõjus mulle peategelase kirjeldus oma perekonnast - seda oli tõesti ebamugav lugeda ja tekitas vastiku tunde, sest selles esitatud tegelased olid niivõrd must-valgelt esitatud. Selle eest oleks tõesti võinud vabandada, aga võibolla oli see taotluslik... Hoolimata mõningates intensiivsematest temaatilistest arutluskäikutest jäi mulje, et sügavamal tasandil jäi see kõik üheks tugevaks seostatud tervikuks moodustamata ja sellest on tuline kahju, sest potentsiaal iseenesest on ju olemas...

Ma lootsin sellest raamatust tõesti palju, sest tutvustus oli nii hea, kuid sisu ei olnud tõesti minu jaoks ja kahjuks ei saa ma selle raamatu soovitamist oma südametunnistusele võtta.

Saturday, January 18, 2014

M. Bulgakov "Noore arsti märkmed. Morfium"

Bulgakov on meile kõigile vast koolist vana tuttav. Tunnistan ausalt, et legendaarne "Meister ja Margarita" pakkus mulle gümnaasiumi ajal tõelise elamuse, kuid rohkem pole ma tema asju lugenud. Ühest küljest mängib siin rolli see, et ma tunnen vene kirjanduse osas väikest võõristust - täpsemalt on probleem selles, et kõigi tegalaskujude nimed kõlavad vene kirjanduses minu jaoks sarnaselt ning ma hakkan nii neid sassi ajama. Romaani nautimisel on see aga ilmselge takistus ja seetõttu ma püüan vältida vene kirjandust. Aga Fox kanalilt tulnud sari "Noore arsti märkmed" muutis mu uudishimulikuks ja ma otsustasin proovida. Öelge nüüd, et televisioonil on kehv mõju...

Äsja ülikoolis arstiteaduskonna suurepäraselt lõpetanud Bomgard saadetakse Gorelovi jaoskonda arstiks. väike kolgas, kus ei ole midagi muud teha, kui inimesi ravida, arstiteaduslikke raamatuid lugeda ja pidevat tuiksu akna taga vahtida. See aga ei tohiks iseenesest ju probleemi olla, kuid kahjuks piirnevad uue arsti kogemused ainult raamatus loetuga, mistõttu erinevad tekkivad olukorrad panevad proovile nii tema kui ka tema kolleegide usalduse, närvikava ning oskuse kuulata oma kõhutunnet. Sellest räägib siis "Noore arsti märkmed". Ajalises mõttes on aga "Morfium" justkui mõtteline järg Gorelovis toimuvale, sest Bomgradi mantlipärija doktor Poljakov laseb ennast maha ja toimetatakse lähedal asuvasse linnakesse haiglasse. Poljakov jõuab edasi anda oma päeviku, milles ta kirjeldab oma ränka morfiumisõltuvus ja seda, kuidas tema lähedased selle all kannatavad.

See väike õhuke kogumikuke pani ühest küljest proovile minu fantaasia - ei ole kõige meeldivam lugeda seda, kuidas sünnitusel last ümber pööratakse või kuidas noor ast difteerilise kruppi tagajärjel hingamisvagustega lapse elu üsna verise operatsiooniga päästab. Ilmselgelt on mul liiga elav kujutlusvõime, sest ma ei suutnud väga teemasse sisse minna. Kuulge, ma ei suuda isegi seda vaadata, kuidas mul veenist verd võetakse ja viimasel doonoripäeval panin ma pildi taskusse... Vot selline soe suhe on mul verega. Teisalt jällegi, pean ütlema, et Bulgakov on oma Kiievi ülikooli arstiteaduskonnas hangitud teadmised väga osavalt ja nutikalt ära kasutanud, mistõttu see detailide vältimine on puhtalt minu probleem. Ja kolmas asi, mida ma tahan öelda, on et see on tõesti mõnus lugemine. Minu jaoks muutis raamatu nauditavaks see, et siin ei ole väga palju tegelasi, mistõttu langes ära varasemalt välja toodud probleem. Samuti on positiivne ka see, et Bulgakov on tähelepanu pööranud ka veidi inimlikumale poolele provintsiarsti elust ehk saab põgusalt aimu, millega võiks ühe väikese koha arst teha oma "vabal ajal" (kui tal seda juhtub olema...).

Seega päris mõnus väike lugemine, kuid kahjuks ei ole ma kindel kas saadud elamus ületab vahepala mõõtmeid sellisel määral, et saadud kogemus minu mälestustesse tugevamini talletuks.

A. Sam "Kassapidaja katsimused"

Vahel, kui ma olen midagi enda jaoks suurt elamust pakkunud raamatuga ühele poole saanud, tekib mul tahtmine väikese "sutsaka" järele - midagi, mis oleks lühike, tõmbaks meeleolu jälle maha ning ma ei peaks väga mõtlema. Tekib lihtne ülemõtlemisevaba vajadus oma õhtu sisustada, mistõttu satuvad mu pihku erinevad naistekad või mingid muud jaburama sisuga teosed. See raamat ongi selle eesmrägiga valitud ning täidab eelnevalt esitatud intellektuaalsetest vajadustest seda teist.

Anna Sam esitab selles lühikeses raamatus oma kogemused kassapidajana erinevates Prantsuse poekettides. Kõne alla tuleb kõik: erinevad kliendid, kolleegid, sooduskampaaniate korraldamisest, dokumentide küsimisest, kassapidaja puhkepausidest jne. Põhimõtteliselt on raamatukeses humoorikas ülevaade kassapidaja ameti teravamad külgedest kogu selle hiilguses.

Nagu juba öeldud, oli see raamat minu jaoks "sutsakas", mistõttu on mul lausa võimatu mingisugust elavamat ülevaadet siin koostada. Lühidalt öeldes olen ise mõelnud, et kassapidaja elu on ikka midagi hullumeelset, sest aegajalt klientidega tegeledes vist ei teagi, kas nutta või naerda, kuna lindi juurest käbi ju läbi terve ühiskonna kaleidoskoop kogu oma absurduses. Kui üks saab naljast aru, siis teine läheb lausa kahe sendi tõttu täielikku pöördesse ja röögib nii, et kõik ümberkaudsed on tattipritsmetega kaetud. Ma ise püüan alati viisakalt käituda kassas, sest ma leian, et kui palk on ausalt välja teenitud, siis ei tohiks kellelgi kobisemist olla või seda tööd räpaseks või alaväärseks pidada. Seda enam, et klienditeenindajana saan ma nendest ehk isegi aru. Raamatut lugedes tuleb aga silmas pidada, et Eesti ostukultuur on mõnevõrra erinev Prantsuse omast (näiteks ei näe meil reeglina poes ostetavat kaupa juba söövaid inimesi). Teisalt jällegi on see ehk minu naiivne arusaam asjadest või ma olen lihtsalt valel ajal poodi sattunud... Samuti on Eesti kassapidajad üldjoontes täielikud stoneface'd, kellelt emotsiooni või isegi vabandavat naeratust kehva olukorra puhul on väga harva näha.  Piip, tuut ja järgmine klient... Päris nüri värk...

Anyhow, ühe õhtu lugemine, kiire ja kerges (enese)irooniakastmes, kuid kahjuks mitte meeldejääv.

Sunday, January 12, 2014

A. Perez-Reverte "Lõuna kuninganna"

Nagu ma olen vast juba öelnud, valin ma tihti endale lugemisvara kõhutunde järgi ja reeglina see mind alt ei ole vedanud. Selle raamatuga oligi selline lugu - tegelikult läksin ma raamatukokku asju tagasi viima, kuid selle raamatu musta-oranži kirju kaas jäi kuidagi silma ja ma teadsin, et ma pean selle läbi lugema.

Teresa Mendoza on Mehhiko narkokartelli lenduri pruut, kes ühel päeval saab telefonikõne, et tema kallim on surnud. Naine teab, et tema on järgmine, ja ta põgeneb Hispaaniasse. Töötades väikeses Lõuna-Hispaania kõrtsis kassapidajana kohtub ta aga meremehega, kes üle Gibraltari väina kohalikule narkoturule kaupa veab. Teresa satub nüüd ise otse tegevusse ja hakkab oma uue armastusega koos narkoveoga tegelema, kuniks piirivalve nad ühe mereõnnetuse tõttu tabab. Naine satub vangi ja samasse kongi naisega, kes näitab talle raamatute imelist maailma ning õpetab agulipilkale eliitseltskonnas kehtivaid reegleid. Samuti muudab see kohtumine igaveseks mehhiklanna elu, sest tema kongikaaslane on ka teadlik suurest narkolasti asukohast, mille omanikud on kuludena maha kandnud, kuid mis on ära peidetud ja mida naised vanglast vabanedes Vene maffiale maha müüvad. Võibolla ei oleks see müügitehing aga õnnestunud, kui Teresa poleks õigel hetkel näidanud oma head majanduslikku vaistu ja ratsionaalset mõistust. Teenides kohaliku Vene maffia ninamehe lugupidamise (ja hiljem sõpruse) muutub noore naise elu kardinaalselt, sest enam ei ole ta narkovedaja lihtne pruut, vaid Vahemere narkoäri põhilisemaid logistikaeksperte, kelle võrgustik hõlmab nii kõrgeid ametnikke kui ka lihtsaid laevamehaanikuid siin aj sealpool ookeani. Ja selline elu ei ole enam kunagi lihtne, sest vaenlaseks võib osutuda ka kõige lähedasem sõber (kui sul neid selles mängufaasis enam ongi).

See raamat on üks haaravamaid põnevikke, mida ma olen üle pika aja lugenud. Esmalt tahan kiita autori kirjastiili, sest see on tõepoolest väga mitmekihilise romaani üks nauditavamaid külgi. Paralleelselt Teresa sisekaemusega esitab autor ka Mexicana jälgi tagaajava ajakirjaniku vestluseid ja tähelepanekuid loo peategelasest, mistõttu ei jää Teresa karakter kohe kindlasti mitmekülgselt avamata. Seda toetab eriti see, et Teresa areng paanikas põgenevast loomast ka äärmuslikus kriisiolukorras külmalt mõtlevaks ärinaiseks on väga intrigeeriv, kuigi kohati tekitas küsimusi, kas selline inimloomuse areng on iseenesest loomulik ja võimalik. Kuid kellelegi ei anta romaani arenedes hinnanguid ja seetõttu peab lugeja ise mõtlema sellele, kas ja mis on sellises ärapööratud situatsiooni eetiline ja õige. Seega väga šeff karakterimäng. Teiseks on autori kirjastiil mõnusalt jutustav - ei peatu liigselt detailidel, kuid annab siiski piisavalt põhjaliku ülevaate olukorrast ja situatsiooni meeleolust, et lugejana ei tundnud ma kordagi ennast ebamugavas narritamise olukorras. Autori konkreetne in your face suhtumine ilma liialdavate ekstravagantsusteta tekitab usutava konteksti, mis ometigi on piisavalt haarav, et raamat sai kuidagi täitsa ise läbi.

Mõtte, mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan, on et lõppkokkuvõttes vastutame me kõik oma tehtud  ja tegematajäetud tegude eest ise. Ma ei usu saatusesse juba üsna pikka aega, kuna mulle meeldib mõelda, et ma saan ja suudan enda eluteed ise mõjutada. Ja elu on ka näidanud, et iga minu väiksemgi otsus tegelikult mõjutab minu elu-olu tulevikus. Selleks ei ole mul vaja saatust. Jah, võibolla ei suuda ma kokkusattumusi põhjendada ning selline mõistuslik suhtumine oma ellu ja seda mõjutavatesse teguritesse võib ehk võtta ära romantilise noodi juhuslikkuse võimalikkuselt, kuid minu elukogemus näitab, et valikud on võtmeküsimuseks meie elus. Me oleme lihtsalt oma tehtud otsuste ja nende järellaeinetuste võimuses. Olgu selleks siis lähisuhted või mingi pikema perspektiiviga unistus - 100% külma ratsionaalsust või puhast emotsiooni ei ole kunagi hea variant, kuid küsimus on siin õiges balansis.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et tõesti üks parimaid põnevikke, mis mul siiani on õnnestunud läbi lugeda ning soovitan soojalt.

C. Stross "Vürtskaupmeeste sari"

Vahel, kui ma hakkan lugemist otsima, siis sirvin ma erinevate raamatukaupluste kodulehekülgi ja ühelt selliselt lappamiselt ilmus ka "Vürtskaupmeeste" sari välja. Ja alati peab olema kas kõhutunne või mingi meeldejääv detail ning selle sarja puhul oli tegu viimasega, sest sarja esimese osa tutvustus on väga intrigeerivalt kokku pandud. Ma siis läksin sõbrantsile tema töökohta külla ja hankisin endale vajaliku materjali.

Miriam Beckstein on majandusajakirjanik, kes veidi liiga innuka uurimise pärast töökohal vallandatakse. Ta läheb oma emale külla, kellega juttu vestes liigub muu hulgas jutulõng Miriami lapsendamise asjaolude juurde ning Miriami ema annab talle medaljoni. Koju naastes hakkab Miriam aga medaljonil olevat mustrit veidi liiga süvenenult uurima ja saab kohutava peavalu ning veidra seikluseoma tugitooliga tundmatusse metsa. See asjaolu aga vallandab intrigeeriva sündmusteahela, sest ilmneb, et Miriam on ühes teises dimensioonis väga mõjukas inimene, kelle väljailmumine tekitab kehtinud korras väga kardinaalseid muutusi. Teine probleem on see, et Miriami iseloom ei lähe uues dimensioonis kehtivate normidega kokku, mistap sarja teises osas juhtub peategelane avastama kolmanda dimensiooni ja uued huvitavad vastased, mida üliagar majanduslikult mõtlev noor naine ei saa jätta oma plaanidesse kaasamata. Sarja kolmas osa on aga rohkem erinevates dimensioonides kehtiva poliitilise mängu demonstreerimiseks, kusjuures loo peategelane satub kõigis kolmes dimensioonis mänguväljaku keskele ja see ei ole sedasorti mängude juures kõige meeldivam positsioon, eriti arvestades, et kõigis kolmes dimensioonis tipneb see mäng suuremal või vähemal määral kodusõjaga.

Seda sarja annab kõige paremini kokku võtta sõnadega "asjalik action-fantaasia": tegevus toimub meeletu kiirusega, loo keskmes on konkurentsivõimeline äritegevus ning poliitika. Kõige häirivam minu jaoks oligi see meeletu kiirus, millega lugu arenes. Samuti ei saaks ma siinjuures rääkida karakterite mitmeplaanilisusest ja sügavamast mõistmisest, sest antud sarja puhul pole see tõenäoliselt eesmärgiks olnud. Ma tundsin, et lugu muutus kiiresti väsitavaks, sest hingetõmbe aega nagu väga ei antud ja mingil hetkel ei viitsinud ka seda ühemõõtmelist sahmimist siia-sinna enam väga süvenenult lugeda.

Seega on minu hinnang antud sarjale pigem keskpärane lugemine, kui meeldiv ajaviide.