Saturday, June 25, 2011

P. V. Brett "Maalingutega mees"


Hea sõber, kes sa mulle seda "tellist" mulle soovitasid - ole sa tänatud hea lugemis kogemuse eest ja ole sa neetud, sest see on taas kord järg :D

Raamatus järgitakse antud loo kesksete peategelaste arengut oma missiooni suunas, milleks on inimeste päästmine maa-aluste igaöistest rünnakutest. Üheks tegelaseks on Arlen, kes ei suuda leppida sellega, et inimesed pidevalt ennast peavad loitsumärkidega kaitsma ning et nad kardavad. Ta on piisavalt uudishimulik, et hakata ise asja uurima ning leiab endale omapärase lahenduse deemonitele vastu hakata ning ta saab kohalikus folklooris nimeks Maalingutega Mees. Loo teine peategelane on Leesha - kaunitarist taimetundja, kelle kaunis keha on nii õnnistuseks kui needuseks ning kes on tänu oma õpetajale tutvunud ka inimkonna pool unustatud oskustega, mis osutuvad edasises võitluses oluliseks. Ja lõpuks väike Rojen - ülimalt andekas muusik ja trubaduur, kes on kaotanud oma vanemad maa-aluste rünnakus ning kelle õppipoisi aastad erinevatel põhjustel oma isanda juures äparduvad ning ta avastab, et ta suudab deemoneid oma viiulimänguga ohjata. See on see kuldne kolmik, kes raamatu alguses igaüks ise suunas ja omaette arenevad, kuid lõpuks põimuvad nende elulood kokku ja peetakse maha esimene suurem lahing maa-alustega, mis näitab nii peategelastele kui ka teistele inimestele, et vastuhakk on võimalik.

See raamat mõjus mulle alguses pelutavalt, sest see on tõesti "tellis", kuid kui ma rongis olles suutsin päris paraja jupi sellest läbi lugeda ja tundsin, et on ikka hea lugemine, siis läks sealt edasi juba kiiresti. See on taas fantaasia, kuid see on oma stiililt elulisem, kui need lastele mõeldud raamatud. Nauditav ja mitmekülgne, kuigi kohati siiski üsna läbinähtava sisuarenguga.

Iseenesest oli minu jaoks köitev Arleni areng ja tema arusaam kaitsemüüri ja vangla sarnastest joontest. Igasugune kaitse on mingil määral ka vangla, sest müürid panevad paika nii piirid meie ohutusele, kuid samas ka meie vabadusele. Ja samuti on raamatu kandev mõte minu jaoks ka see, et tihti on need kaitsemüürid meie endi sees olemas. Et me suudame olla täpselt nii edukad, kuivõrd me suudame mõelda "outside of the box" st piirid oma maailmale seame me ise ning samuti on ka ilmselge, et me saame ainult ise nendest üle astuda ja neid lõhkuda. kulunud tõde, kuid fantaasiaraamatust seda välja lugeda on siiski minu jaoks omajagu sürr.

Hea lugemine ja panin ennast juba teise osa järjekorda. Fantaasiafännidele peaks passima.

Sunday, June 19, 2011

A. Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie"


See raamat tuli minuni seda teed pidi, et kuna nädalavahetuseks planeeritud Ruitlane sai kahe tunniga rongis läbi, siis olin ma olude sunnil seisams koduse raamaturiiuli ees ja raamatuid valimas. Vana hea Christiega ei saa ma siiski enda puhul mööda panna - see on teada tuntud kvaliteet, millest ei saa mööda vaadata.

Selles konkreetses Mirabilia sarja raamatus on see huvitav konks, et kaante vahele on kätketud Poirot' ja Hastings'i kõige esimene ning kõige viimane koos lahendatud juhtum. Raamatu terviklikkust rõhutab ka fakt, et mõlemad kuriteod toimuvad samas maamajas, kuigi ajavahe on umbes 30 aastat ning tegelased teised. Aga sisuline pool? Noh, mõrvade lahendamine - mida te siis ootasite? Esimesel korral mõrvatakse majaproua ning see on selline üsna traditsiooniline juhtum. "Eesriide" näol on juba veidi ebatraditsioonilisema lahendusega, kuigivõrd minu maitsele liiga dramaatiline.

Oli hea vaheldus ja selline mõnus vanakooli krimka. Sisulise poole pealt ma väga analüüsida ei viitsi, sest mida öeldagi klassiku kohta, kelle teosed üldiselt on üsna nö "ühte auku"? Poirot oma tuntud ekstrentrilisuses, kuigi raamatu teine lugu oli tõesti veidi ebatraditsiooniline. Samuti tuleb tunnistada, et "Kümme väikest neegrit" oli siiski kuidagi rohkem minu maitse, kui võtta arvesse lugude ebatraditsioonilisust. Ja rohkem ma ei ütle.

Tuesday, June 14, 2011

O. Ruitlane "Naine"


Seda raamatut on igal pool kiidetud, aga mul olid selle raamatu suhtes väikesed eelarvamused. Üks hea sõber, kellel ma eelmisel nädalal külas käisin, andis aga selle mulle pihku ja ütles konkreetselt "Loe!". Ja kuna käsk on vanem kui meie, siis oli imelik keelduda.

Rutilase visioon naisest piirdub ühe suhtega. Lugu ise on lihtne - mees kohtab naist, nad abielluvad, saavad lapse ja siis lähevad lahku. Loo erilisus tuleb aga välja detailides. Naisel on probleeme joomisega ja raha hoidmisega, samuti on tema maailmavaade pehmelt öeldes düsfunktsionaalne ning üsna egoistlik. Loo sisuline pool ei paku üllatusi, aga need detailid - ausalt, ma ei naera tihti kõva hällega raamatut lugedes. Need eelnevalt mainitud väikesed detailid on nii geniaalsed ja elulised, et kohati ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Ma eelistasin viimast. Raamatust meeldejäävaimad kohad olid minu jaoks meeleolusõrmuse lugu, pulma järelhommik, kuidas mees naisega kalal käis ning lõpuks muidugi kadunud auto lugu.

Seda lugu on raske analüüsida, sest minu jaoks oli see oma lihtsuses ja loogilisuses lihtsalt geniaalne. See raamat näitab, et Marss ja Veenus ikkagi on täitsa erinevalt planeetidelt, et mitte öelda galaktikatest. Ja kui ma naisena ennast selle raamatu valguses kõrvalt analüüsin, siis tuleb kohati tuttav ette küll. Vähemalt, kui mul on tuju endaga vastikult aus olla. Ja kui ma mõtlen, et tõesti on maailmas sellised muhedaid mehi, kes näevad naisi selle kandi pealt, siis keerab see minu jaoks ka pisut pilti pea peale. No ma ju ei näe teie pähe, mehed! Seega pean oletama, et antud raamatu puhul on tegu teatava kasutusjuhendiga :D

Huvitav on ka see, et see raamat mängib eriti hästi detailide peal. Üksikuna võttes ei ole võibolla sellel kõigel väärtust, kuid kogu kontekstis on need tohutult olulised ja sõnademäng tuleb mõjule. Näiteks kui Mees mõtleb sellele, et teda on paljud naised elus imenud, ning kõrvutada seda puugiotsimise episoodiga kalal käigust, siis pilt nihukb pisut. Järsku ei puurigig mõte olla seksuaalne, vaid hoopis vaimses mõttes imemine. Jah, see detailidekaleidoskoop ongi selle raamatu juures kõige lahedam.

Kui arvestada, et ma lugesin selle raamatu rongisõidu ajal läbi umbes 2 tunniga ja poole sellest ajast totakalt omaette itsitasin, siis võin öelda, et oli minu tassike teed küll. Kindel lugemissoovitus. Lõpetuseks teile naise jäävuse seadus: Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise.

Saturday, June 11, 2011

T. Aleksejev "Palveränd"


Kuna ma resideerun nüüd uues linnas, siis pidin ka uude raamatukokku minema. Raamatukogu mind ei inspireerinud, seega valisin midagi, mida targemate poolt juba palju kiidetud on, et näha, kas läheb minuga täkkesse.

Loo sisu on üsna ühene, kuid keeruliselt seletatav. See raamat räägib esimesest ristisõjast. Aleksejevi raamatu keskseks tegelaseks on ebamäärast päritolu noor mees, kes liitub esimese ristisõja sõdalastega. Tal tekib truu sõpruskond, peaaegu et läbi juhuse saab temast rüütel ning kogeb ka väikest armuafääri kõrgemast soost naisega. Raamat kirjeldab palverännus osalenute igapäevaelu, intriige, soove ning teisalt jällegi viskab keset kogu seda kirjeldust lugeja jällegi suurde lahingu pöörisesse, kus pole muud, kui üks suur segadus (minu jaoks vähemalt).

Huvitav ja oluline on minu jaoks seegi, et see raamat ei alga kindla koha pealt ning ka ei lõppe kindla koha peal - lihtsalt üks lahing saab läbi, kuid seda, mis edasi tuleb, seda ei tea keegi. Kas tegelased saavutavad oma eesmärgi, olgu need siis vaimsed või mis iganes laadi? Kas nad lähevad koju tagasi? Kas nad jõuavad koju tagasi? Kõik need küsimused jäävad õhku ja see on väga intrigeeriv. Minu joaks kõige ehedam karakter kogu raamatus oli sõjasulane Dieter - robustne ja elukogenud sõjamees, kes oli oma talupojamõistusega tihti olukorra päästjaks. Teised karakterid mulle niiväga silma ei jäänud, kuigivõrd neid ikka jagus.

Milliseid mõtteid see raamat minus tekitas? Ma tabasin ennast ühel hetkel mõtlemas sellele, et kuivõrd neid ristisõdu tehti siis õilsal eesmärgil vabastada püha maa ja kuivõrd oli see omakasu. Samuti see, et kuna antud ristiretk oli mitme valitseja koostöö, siis oli ju ilmselge, et erinevat juhid-erinevad sihid. See tuli ka suurepäraselt välja salakuulaja Raimonduse olemusest. Samuti idee nimetada sõda ümber palverännuks, oli üsna intrigeeriv, sest selle kaugem idee on siiski ju allutatud omandile, mitte usulistele vaadetele. Kuigivõrd iga intelligentne inimene teab, et see, mida ma siin patran, on üld tuntud fakt, siis ütlen sellegi poolest, et mingi hetkel seda raamatut lugedes püüdsin ma enda jaoks selle asja ikka selgeks saada.

See raamat mingil hetkel köitis mind ja teisel jällegi jättis täitsa külmaks. Ma ei tea, millest see tulenes, kuid mulle tundus, et raamatu pingeline osakaal polnud kõige ühtlasem. Samuti jäi ta kohati liiga kahvatuks oma karakterite poolest, kuid tunnistan, et ideeline tagapõhi on tugev. Ma ei teagi, kas lugemissoovitus või mitte. Pigem kaldun seisukoha poole, et see on maitse asi. Oleksin isiklikult eelistanud midagi tummisemat ja vürtsikamat.