See raamat tuli minuni seda teed pidi, et kuna nädalavahetuseks planeeritud Ruitlane sai kahe tunniga rongis läbi, siis olin ma olude sunnil seisams koduse raamaturiiuli ees ja raamatuid valimas. Vana hea Christiega ei saa ma siiski enda puhul mööda panna - see on teada tuntud kvaliteet, millest ei saa mööda vaadata.
Selles konkreetses Mirabilia sarja raamatus on see huvitav konks, et kaante vahele on kätketud Poirot' ja Hastings'i kõige esimene ning kõige viimane koos lahendatud juhtum. Raamatu terviklikkust rõhutab ka fakt, et mõlemad kuriteod toimuvad samas maamajas, kuigi ajavahe on umbes 30 aastat ning tegelased teised. Aga sisuline pool? Noh, mõrvade lahendamine - mida te siis ootasite? Esimesel korral mõrvatakse majaproua ning see on selline üsna traditsiooniline juhtum. "Eesriide" näol on juba veidi ebatraditsioonilisema lahendusega, kuigivõrd minu maitsele liiga dramaatiline.
Oli hea vaheldus ja selline mõnus vanakooli krimka. Sisulise poole pealt ma väga analüüsida ei viitsi, sest mida öeldagi klassiku kohta, kelle teosed üldiselt on üsna nö "ühte auku"? Poirot oma tuntud ekstrentrilisuses, kuigi raamatu teine lugu oli tõesti veidi ebatraditsiooniline. Samuti tuleb tunnistada, et "Kümme väikest neegrit" oli siiski kuidagi rohkem minu maitse, kui võtta arvesse lugude ebatraditsioonilisust. Ja rohkem ma ei ütle.
No comments:
Post a Comment