Wednesday, March 30, 2011

K. Ristikivi "Õige mehe koda"


Kuna "Tuli ja raud" nii veenev oli, siis võtsin järgmise Ristikivi "tellise" kätte. Püüaks selle tema Tallinna triloogia ikka läbi jahvatada.



Raamatu peategelaseks on Jakob Kadarik, eesti soost kirstumeistri pojapoeg, kes läheb riidekaupmehe P.Abneri juurde jooksupoisiks. Aja möödudes muutub tema positsioon majas ning ka Abneri perekonnas - jooksupoisist saab poesell ja poesellist lõpuks ikkagi Abneri väimees ja äri ülevõtja. Jakob abiellub Elsaga ja neil on palju lapsi, kuid vähe abieluõnne. Võiks öelda, et mõlemad on kalestunud ja külmad - Jakob selle pärast, et ta tunneb, et P.Abneri maja ei ole teda omaks võtnud, Elsa selle pärast, et ta ei ole armastanud Jakobit, vaid tolle poolvenda. Loo keskmes aga hakatakse sündmustikku edasi andma läbi Elsa ja Jakobi erinevate laste silmade, kes näevad aga nii isa, ema kui tervet elu hoopis teistes värvides. Ja siis põleb maha pood, Jakob saab päranduseks oma kirstumeistrist vanaisa vana ja madala maja ning lõpuks ta sureb. Selle raamatu sisu on kohutavalt keeruline kokku võtta, kuna ta on nii nüanside rohke. Seda on minu arust õigustatult Buddebrookide perekonna saagaga võrreldud, sest mõlemad on kaunis keerulised lühikokkuvõtte tegemiseks.


Millised emotsioonid mul tekkisid? Mulle ei meeldinud Jakobi karakter. Ta tundus loo alguses läbi enesepeegelduse selline ebamugavalt võlts ja koeralikult alluv saatusele. Ta püüdis ennast kohandada selle keskkonna järgi, kus ta oli, mitte ei pannud ennast maksma. On normaalne, et oma keskkonnast lähtudes teeb inimene mööndusi oma isiku ja selle arengu suhtes, kuid kogu aeg? Loo arendes ja erinevate inimeste nägemust Jakobist vaadates tundus, et ka neid häiris see külm turvis nimega pealiskaudne tundetus. Siis tõsteti tema karakter hoopis teise valgusesse ja lugedes tundus mulle ka, et Ristikivi isegi suhetus Jakobi juures ennast ringi öeldes mitmes kohas otseselt välja, et Jakob on variserlik. See mu mõte tundub jube keeruline ja lohisev, kud ma loodan, et sain selle piisavalt selgelt edasi antud.


Teine emotsioon tekkis mul seoses majaga, mida üldiselt terve loo vältel nimetati P. Abneri kaupluseks. See on naljakas, kuidas üks inimene tõstetakse kõrgele-kõrgele pedjestaalile (Abner) ja teine tambitakse mutta (Jakob). Sest nagu Jakob ise tõdes "Ta oli selle maja üle võtnud, mitte see maja teda." Eriti selgeks saab see aga siis, kui sureb Jakobi naine Elsa, kes ei taja oma abikaasat surivoodil lebades näha ja Jakob seisab ukse taga: "Ta oli seda maja endale koduks ihaldanud, aga ta oli ikka veel võõras, kes seisis ukse taga. Ikka, ikka veel! Ta oli igatsenud seda kõike siin endale, aga tulemuseks oli ikka ainult see, et ta ise kuulus firma P. Abnerile." See maja, suur koloss oma kitsaste koridoridega ning järjest enam tuhmuva luksusega, on justkui üks sünge koobas, mis võtab ja neelab su lihtsalt alla. See maja karakter (jah, ka majadel ja kohtadel on karakter) oli üsna rusuv ja keeruline. See muudeti loo osaliste poolt isiklikuks ning isikuliseks. Mingi teatud piirini saan ma sellest aru, kuid ma ei leia sellele põhjendust. Vahel inimesed lihtsalt teevad nii... Vastikud ebaratsionaalsed inimesed...


Kuigi tundub, et ma tohutult selle raamatu kallal irisen, oli see ometigi väga hea lugemine. Arvestades "Tule ja raua" sisu oli see siiski hoopis midagi muud - nii oma sisult kui meelelaadilt. Ja kuigi ei tekitanud võibolla kõige ilusamaid ja helgemaid tundeid, siis kokkuvõtvalt siiski väga-väga hea raamat. Soovitan.

Sunday, March 20, 2011

A. Nekrassov "Kriisid"


Selle raamatu kinkis mulle jõuludeks endine töökaaslane, kellest ma väga lugu pean. Ma olin ühe asja pärast endast väljas ja ju siis oli seda mu näost ka näha. Ma mäletan, et me sõitsime temaga koos koju ükskord bussis ja ta oli seesinase raamatu ka ühele heale sõbrale tolle raskel ajal soetanud. Ühesõnaga, seekord siis tegu kingitusega, mis mind ammu riiulilt piidles.

Raamatu nimi ütleb juba ära, millest asi räägib - kriisidest meie ümber. Kriise on mitmeid ja nende tekkepõhjused on erinevad, kuigi algne punkt siiski ühtne - meie ise. Raamat on üles ehitatud nii, et liigutakse isiklikemast kriisidest üldisemate ja laiahaardelisemateni. Ja jah, see on eneseabi raamat, ja ma pole siiani näinud mõttet selliste raamatute lugemiseks. Aga kuna elu-oli viis mind nii kaugele, siis sai ka raamat avatud.

See raamat räägib asjadest, mida me tegelikult kõik teame. Kõigepealt sellest, et oma elus oled siiski sina see, kes on oluline. Ja kui sa oma elus ei saavuta harmooniat muu maailmaga, siis kuidas saad sa teisi aidata. Samuti räägib see sellest, et me oleme oma mehelikud-naiselikud rollid ühiskonnas ümber tõstnud ning see ei ole hea - pigem tekitab see veel rohkem kriise ja sotsiaalseid vastuolusid nii meis endis, meie peredes, lastes, töökohtades ja mujal. Ka maailmas toimuvad sõjalised, poliitilised ja majanduslikud kriisid lähtuvad sellest, et meie eludes puudub harmoonia ja üksmeel. Ja need mõtted on ju õiged. Mingil hetkel on kõik selle mõelnud, et miks asjad ei tundu enam korras olevat, miks maailm liigub kuidagi segase korra läbi kusagile määramatusse kaosesse. Noh, vähemalt mina olen seda mõelnud. Ja oli hea mõelda, et ma pole ainukene, kes leiab, et töö ei tohiks muutuda elu eesmärgiks, vaid see on vahend iseenda arendamiseks.

Ei saaks öelda, et ma oleksin saanud uusi teadmisi, kuid teatud asjad asetas see raamat minu jaoks küll üllatavalt uude perspektiivi. Uudsuse aspekt oli olematu, kuigivõrd valgustav oli ta mingi kandi pealt kindlasti. Võibolla isegi soovitaksin, kuigi pika peale kippus väga sellised uimaseks ja targutavaks... Tõenäoline on, et Nekrassovi teisi asju ma vabatahtlikult ei loe. Maitse asi!

Saturday, March 19, 2011

K. Kesküla "Elu sumedusest"


Kesküla artiklite kogumik, millest siin juba juttu on olnud, oli ääretult köitev ning seega polnud kahtlustki, et "Elu sumedusest" ka minu ahnete silmade alt läbi jookseb. Eile Tallinna rongi peal loksudes oli see igati meeldiv lugemine.

Keskülale tundub olevat omane sisutihe lühike ja konkreetne tekst, mis oma aususes on nii rabav, et suures koguses korraga lugemine on vastunäidustatud. !Elu sumedusest" on temaatiliselt väga laia skaalaga raamat, mis võtab teemadena käiku nii sõbrad, veinikultuuri, eestluse, välismaa, armastuse ja ka kõige muu, mis maa ning taeva vahele mahub. Ta räägib sellest, kuidas me ise suudame suhestuda selle maailmaga seal väljas st väljaspool meid endit. See on selline intelligentse omajagu elu näinud mehe kõrvalt vaatamine elu-olule kogu selle absurdses olekus. Ja see on imeilus. Ma lihtsalt ei oska muud öelda. Kui ma aga neid tekste (või proosapoeeme - võtke, kuidas tahate) lugesin, siis oli see selline kahetsev kauge üksindus, mis igas loos natuke läbi kumas. Muidugi, takkajärgi on see ka loogiline, kuid seda enam muudab see minu jaoks selle raamatu tähtsust ja iseloomu. Ilus hüvastijätt. Sest hüvastijätud on alati natukene valusad, eriti need, mis olulised on.

Lemmikkohti raamatus oli palju, kuid tekstina absoluutselt köitev oli "Kingad ja inimesed". Ma olen ka ise sellele varem mõelnud, kuid Kesküla on selle kuidagi veel viisakamasse paketti tõmmanud. Olen kade! Ma rohkem ei kommenteeri seda raamatut, sest ma olen lihtsalt liiga vaimustuses sellest. Toon ainult enda jaoks olulisemad lõigud välja.

"Nüüd, kus me järjest rohkem iseenese seltskonnaga rahuldume, järjest privaatsemaks muutume, järjest vähem tahame teise sisse sulada ja uppuda, oleks ikkagi tore mõelda, et soovime lähedasega ja kaugemaga jagada seda head, mis elul meile parajasti pakkuda on."

"Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma "Omadusteta mees"."

"Sa oledki ju see, kuhu sa ennast unustad ja kelleks sa ennast unustad."


"Nii et katsuge jääda oma piiridesse ja oludesse, katsuge oma aega üle elada nii, et elu teid ei leiaks, et jumal - endine poksija, neeger, kõva käega mees, nagu ütleb Kivirähk - ei hakkaks teiega plaane pidama."


Väga hea raamat. Kindel lugemissoovitus.

Sunday, March 13, 2011

S. Dovlatov "Tsoon"


Ma ei teagi, miks ma selle raamatu raamatukogust laenutasin. Lihtsalt sattus näppu, sealt kotti ja koju ning pärast nädala pikkust venitamist lugesin ta läbi.

Raamat räägib vangilaagris töötamisest. Dovlatov on oma kogemuste põhjal pannud kokku kaunis võika kirjelduse Vene vangilaagri igapäevaelust. Mina-tegelaseks on Bobi nimeline vangivalvur, kes püüab... Mida ta siis nüüd püüabki? Inimlikkust säilitada? Ellu jääda? Korda luua? Ma ei saanudki sellest aru. Vaheldumisi konkreetsele tsooni kirjeldamisele, on ära toodud ka kirjavahetus kirjastajaga, mis püüab konkreetseid olukordi justkui tagantjärele eemal, New Yorgis, olles analüüsida. See oli segav asjaolu ning minu jaoks hakkis selle kõhna lootümbu veel segasemaks salatiks. Miks eemal? Miks selline analüüs? Miks kirjeldada kirjastajale nii üksikasjalikult NSVL piirides kirjutatud loo New Yorki toomise raskusi? See on minu arvates tüütu ja täiesti ebavajalik. See muutub justkui loo üheks punktiks, et "vaadake, kui palju on minu loo nimel vaeva nähtud ja riskitud". See on ebavajalik ja loo enda sisu arvestades koormav. Loos vilksavad läbi ka teised valvurid - Fidel, Pahapill (eestlane, muuseas), kapten Tokar - ning erinevad vangid. Tegelasi selles raamatus on palju ning nad vahelduvad üsna kiiresti. Mis teha, kui tsooni elu selline on? Kogu sellest laviinist jäi mulle selgemalt meelde Kuptsovi nimeline elukutseline varas, kes tööst hoidumise nimel oma käe maha raius.

See raamat on justkui olelusvõitlus ilma eesmärgita, mis algab ja lõppeb ebamääraselt. Selles puuduvad minu jaoks konkreetsed pingekohad ning see on veniv nagu "Hubba Bubba" näts, mis peale teatud aja närimist vastikuks kõvaks tombuks muutub. Nii, et enam ei taha nätsu ega raamatut kätte võtta, sest sellel pole sisu. See raamat jättis mind täiesti külmaks. Kindlasti pole see mingisugune võrdlus Solzentisõni klassikale. Pigem vastupidid - kui esimene tekitab mingisugusegi reaktsiooni, kus keset seda lõputut õudust mõtled, et enam ei suuda, siis selle puhul loed ja ei mõtlegi nagu midagi. Vähemalt mina oma tundetuimuses ei suutnud midagi mõelda. No sõid koera ära, no sittusid käsu peale peldiku ümber hangedesse, no joovad tšifiiri - inimesed on palju hullemat korda saatnud. Vanglas kehtivad ikka vangla reeglid, isegi, kui nendega on väga raske leppida. Kui õige see seisukoht on, on minu arvates igaühe enda sisetunde küsimus.

Lugemissoovitusena kirja ei lähe. Mitte mingil juhul...

Saturday, March 12, 2011

Slash/A. Bozza "Slash"


Minu lemmikmuusik rocki maastikul on juba ammu meie hulgast lahkunud. Juba kaua aega enne minu sündi. Selleks oli The Who asboluutselt vaimustavalt absurdne ja geniaalne Keith Moon. Aga kurikuulsa Slashi (auto)biograafia oli sellegi poolest intrigeeriv vahepala, milleks ma pidin ennast vaimselt ette valmistama ehk vaatasin ja piidlesin seda raamatut väga kaua, enne kui see mulle öökapile rändas.

Raamat räägib Guns n' Roses'i ja Velvet Revolver'i kurikuulsast kitarristi Slashi eluloo(duh!). Slash räägib koostöös Bozzaga kaunis avameelselt sellest, mida ta elus on läbi elanud ja seda on pehmelt öeldes palju. Kohati võibolla liigagi... Jutulõng liigub läbi erinevate teemade: lapsepõlvest ning noorusest Hollywoodi tänavatel, BMX ratta sõidust, kitarri kui omale sobiliku väljundi avastamisest, sõltuvustest, naistest, originaalse Guns n' Roses'i elukaarest, Velvet Revolver'i loomisest jne. Ta räägib kõigest ja raamat on, nagu kirjastuse poolt lubatud, ääretult aus.

See ei ole ilmtingimata mugav lugemine, kuid sellegi poolest paneb mõned mainitet bändide loomingu puhul võibolla teisiti vaatama. Aga kahjuks pean ütlema, et kuigi raamatu sisu oli üsna heal tasemel, siis tõlkimistööga oli tiba alt mindud, sest kõik ameerika kõnekeele väljendid olid üsna otseselt eesti keelde tõlgitud, kuid see tohutult häiris. Vahepeal tabasin ennast lugemise juures lauseid mõttes tagasi inglise keelde tõlkimas, mis muutis asja autentsemaks. Keegi ei ütle ju meie emakeeles "naelutasime nad oma mänguga vastu seina". Või ütleb? Mina neid muusikute kõnekäände ei tea ju... Samuti oli kohati liiga pikk ja veniv ning liiga nö "nimesid pilduv". Raamatu parimateks osadeks pean isiklikult algust ja lõppu - tundusid isiklikumad ning seetõttu olid köitvamad.

Mida öelda mõtete kohta... Ütleme nii, et emotsioone see raamat kindlasti tekitab. Tundub, et raamatu keskseks teemaks on Slashi sõltuvus selle erinevatest vormides. Peale silmnähtava esmase tasandi alko-narko teema on keskseks ka sõltuvus inimestest enda ümber (eelkõige bändikaaslased), sõltuvus edust, sõltuvus oma kirest (BMX või kitarr - vahet pole) jne. Aga paratamatult oli narko-alko teema läbivaks. Püüdsin ennast sellest distantseerida tasemele, et elu on selline. Kohati see ei õnnestunud ja lugesin seda kerge tülgastusega. Teisalt jällegi mulle meeldib see, et Slash ei ole seda raamatut kirjutanud kui vabandust ühiskonnale. See on selline "võta heaks või pane pahaks, aga nii ma tegin" raamat, kus polegi kohati püütud teguviiside tagamaad seletada. Sellel lihtsalt põhjusel, et kõike ei saagi seletada. See on ju inimlik.

Mis mulle aga meeldis, oli muusika tegemisest rääkimine. Slash kirjeldab lugude sündi üsna selgelt. Ta räägib loomisprotsessist, sellest, kuidas teatud lood sündisid ja see kõik paneb kogu Guns n' Roses'i pärandit natuke teisiti vaatama. Raamatu lugemise ajal nägin VH1 pealt nende "Welcome to the Jungle" videot ja selle raamatu mõjul nägin ma hoopis teisi asju. Ja ma hetkel ei tea veel, kas see on hea või halb - eks seda näitab aeg. Sest vahel hakkavad mind segama loojate loomingu puhul need assotsiatsioonid nende isikliku eluga. Näiteks Bukowski ma suutsin enda jaoks tema eluloo lugemise pärast ära rikkuda.

Slashi elulugu on kokkuvõtvalt üsna robustne ja mehelik raamat, mis hoolimata kehvast tõlkimistööst ja kohati venivast sisust kindlasti külmaks ei jäta.

Sunday, March 6, 2011

J. Griškovets "Särk"


Üks näide jälle sellest, kus ma näen raamatut ja ma tean, et see meeldib mulle. Lugesin kusagilt lehest lühikest sisukokkuvõtet ja tundus huvitav. Panin kohalikus raamatukogus kinni ja sain nüüd kätte.

Raamat räägib ühe Moskvas elava mehe päevast. Mees on maalt pärit arhitekt ja kohutavalt armunud. Ta tõuseb hommikul üles, paneb särgi selga, kohtub linna külastava sõbraga, teeb natuke tööd, helistab vahel oma armastatule ja elab viimasega seoses üle väga erinevaid vastandlikke emotsioone. Selline üks sissevaade ühe inimese päevale, mis kätkeb endas muhedat sisemonoloogi, mille kaudu raamatu mina-tegelane püüab ennast lahti mõtestada.

Õhuke raamat, lihtne sisu, muhe lähenemine koos mina-karakteri väga selge tajumisega. Raamat ise libiseb käest ära, mis on hea teose tunnus. Aga teisalt kui ma praegu seda teksti siin kirjutan, siis ma ei oska öelda konkreetseid põhjuseid, miks see raamat äge oli. Jääb kohati justkui selline vormitäite aspekt kummitama, mis jällegi on halb. Võibolla ma lihtsalt ei suutnud läbi murda sellest pinnavirvendusest ja näha laiemat pilti ning kirjastuse sisututvustuses viidatud Moskva eluolu kirevust. Aga võibolla laiemat pilti ja kirevust polnudki? Linn on linn, maakoht on maakoht - need on paratamatult kaks vastandlikku asja, teineteist justkui välistavad. Eriti kui me võtame linnana võrdluseks Moskva metropoli.

Üks kindel emotsioon tekkis mul raamatut lugedes Temaga - armastuse objektiga. Ta on umbisikuline, peategelase seisukohast idealiseeritud, vigadeta. Loo arenedes hakkavad ilmnema Tema puudused või mõrad sellel kaunil pealsipinnal, siis teose lõpus teenib see lõpuks mehe poolt arusaamise ning vastava käitumise. Terve loo vältel püüab mees olla naisega aus, rääkida sellest, mida ta teeb, kuidas teda näha tahab jne. Konkreetsed hetked, konkreetsed emotsioonid. Kuid kui ilmneb, et naine elu polegi nii puhas ja tal on ka elus probleeme, siis viimase telefonikõne käigus mees valetab Talle, ise väikest häbi tundes. Ja siis ma jäin mõtlema, et huvitav, kui palju me ise siis mõtleme endale alguses selle armumise välja? Tegelikult püüame me ju luua endale seda ideaalpilti teisest ja siis hakkame seda pidevamate kohtumiste käigus laiali lammutama. Samuti on huvitav, et Tema kui karakter ei joonistugi selgelt välja, ei teki kindlat dialoogi peategelasega. See, mis tekib, on mehe ettekujutus asjast, tema tõlgendus, sest see antakse edasi mehe sõnadega. Ja see jällegi näitab, et me armununa elame ideaalide maailmas.
Raamat liikus kiiresti ning oli huvitav, kuid ma ei ole kindel, kas pikemas perspektiivis meeldejääv.

Saturday, March 5, 2011

K. Ristikivi "Tuli ja raud"


Taas hea sõbra poolt soovitatud. Ja kuigi ma olen alati teadlik olnud Ristikivist ja põhikoolis isegi tema "Rohtaia" läbi lugenud, ei tea ma temast suurt midagi. Isegi "Rohtaeda" ei mäleta. Häbiasi, kas pole mitte?

Käesoleva raamatu puhul on tegu siis Ristikivi "Tallinna triloogia" esimese raamatuga, kus tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel ning lõppeb Eesti Vabariigi perioodil. Peategelane on loo alguses sulasepoiss Jüri Säävel, kes ehal käies Eeva nimelise tüdrukuga hullates tolle sedapsi sätib. Noor Jüri unistab oma talukohast, kuid uue ilmakodaniku tulekul ja abiellumise järel vahetab ta tihti elukohta ning ei saa kuidagi piisavalt raha kõrvale pandud. Tema koha vahetus liigub järjest rohkem Tallinna suunas, kuniks nad naise ja lapsega kolivadki pealinna. Ajutiselt, et raha maakohaks teenida. Ja siis elavad nad terve oma ülejäänud elu sealses areneva vabrikukultuuri heade ja halbade külgede keskkonnas - elukohavahetused, erinevad inimesed pead-jalad koos, 1905. aasta revolutsioon, sõjad ja vananedes tuttavate inimeste pidev varisemine manalasse või mujale.

Minu esimene emotsioon pärast raamatu kätte võtmist ja ühe hingetõmbega 150 lehe läbi lugemist oli - kuidas, kurat, ma sellise asja kahe silma vahele olen jätnud?!? Selle loo sisu ja Ristikivi enda kirjutamisstiil moodustavad sellest nii ühtse ja nauditava koosluse, et see raamat lihtsalt ise jooksis mu käest läbi. Ja just Ristikivi stiil on see, mis mind köitis - kohati vihjamisi annab ta väga siiralt ja selgelt edasi oma mõtte ning loo arengult olulised aspektid. Need võivad olla väga väikesed, aga samas tohtult suure mõjuga. Ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu. Ja täiesti nauditav oli see, kuidas Ristikivi on suutnud ühtede kaante vahele viia nii elu ilu kui valu, selle laheda huumori ning piiritu sünguse. See on tekitanud sellise huvitav sünergia, kus tegelikult ei ületähtsustata kõrvaltvaatajana ühtegi detaili. Me ju ka elus selekteerime oma psüühilise tasakaalu nimel oma kõrghetki iseenda jaoks ehk osad asjad jäävad meelde, samas kui teised tunduvad mõtetu kohatäitena.

Huvitav oli minu jaoks see, kuidas muutub loo käigus pidevalt oma maalapikese idee. See algne unistus, mille poole püüeldes on otsuseid tehtud. Alguses tehakse kõik selle nimel, siis tuhmub see justkui taustaks, et "küll jõuab", ning lõpuks elu lõpus võimaluse tekkides mängitakse see juba teadlikult maha "suurema eesmärgi nimel". Ühest küljest on nii valusalt tuttavlik, aga teisest küljest ka väga loomulik. Samuti on minu jaoks põnev Jüri Sääveli olemuse muutumine ja teisenemine. Tema liikumine vaeslapsest pereisaks, maainimesest linna tööliseks, isast vanaisaks, metallisulatajast öövalvuriks jne. Lisaks rolli muutustele oli kesksel kohal ka Jüri iseloomu areng - tema ehteestlaslik mitte huvitumine, ettevaatlikkus, enesekesksus ning tema suhtumine, et kui keegi erineb, siis on too kehkats, midagi alaväärtuslikku ja võõrast. Töö on tähtis ja ilma tööta või püsivuseta inimene on justkui tühi koht.

Paar lemmikkohta ka. Esmasena jäi mulle meelde Eeva ja Jüri esimene ning viimane naisepeksmise juhtum, kus Eeva pärast Jürilt saadud kõrvakiilu tollele hapupiimakulbiga vastu virutab. Ja millegi pärast jäi mulle eredalt meelde ka Jüri ja Eeva poja Mardi "meheks saamise päeva" pidustused, kus viimane saab kingiks kolm lauluraamatut, kuldlusika ja revolutsioonipisiku. Ja muidugi loo lõpp. See on nii kurb, sest Jüri, kes on terve elu seisnud justkui raudtala, millega ta tööd on teinud, murdub ka lõpuks nagu raudtala - ilma paindumiseta ja lõplikult. Lõpp jäi mind kummitama ja oli üsna valus.

See oli väga hea lugemine. Sünge, kuid loomulik ja haarav. Kindel lugemissoovitus!

Friday, March 4, 2011

K.Kesküla "Külma kodumaa"


Kesküla pole minu jaoks kunagi kirjandusmaastikul nii oluline olnud, et ma teda endale konkreetselt kirjanikuna teadvustaksin. Pigem oli ta minu jaoks kirjamees, kes teadis asja. See tundub võibolla sama, aga teisalt minu jaoks on vahe sees. Ja ma sattusin lugema ühte tema lühikest kirjatükki ja olin momentaalselt haaratud. Nii sattus see raamat minuni ja teine tema teos seisab veel kapi pealgi oma järge ootamas...

Käesolev kirjateos on on Areenis ilmunud esseede kogumik meie ühiskonnast, käsitledes erinevaid teemastid - kuidas me suhestume teiste kultuuridega ja iseendaga, kirjandusajaloo paralleelid, eestlased ja erootika jne. Need on temaatiliselt ära jaotatud, kuid keskseks teemaks on meie vabariik ja meie endi elu. Samas peab muidugi ütlema, et lugemine võttis omajagu aega, kuna üle 3-4 essee korraga lugeda pole võimalik. Lihtsalt see ei anna siis seda distantseeritud mõtlemisruumi, kuna tegu pole pideva ja ühtlase jutustusega. Esseede ilmumise ajavahemik on kaunis lai ning seega on nad kohati ajakohased ning praegu lugedes võivad jääda veidi võõraks. Aga milline muhe ja peen stiil - laia silmaringiga kirjutatud intelligentne seisukoht ja arutlus, huvitavad rakursid teemale ja kavalad paralleelid. On vähe öeldud, et ma olen haaratud!

Ma ei saa kokkuvõtvalt üldiset meeleolu esile tõsta, aga mingid teatud kohad jäid nagu eredamalt meelde ja tekitasid mõtteid. Näiteks essee "Elu saabumine Eestisse" alguses olev küsimus "Kas elu on seisund või koht?" Aga tõepoolest, mis see siis on? Ühest küljest justkui me sooviksime teatud elu(kvaliteeti) ja töötame selle nimel, kuid teisalt kirume seda ja mõtleme, et mujal on ikka teist moodi ehk defineerime seda kohana. Ja see küsimus on väga õige minu arust, sest kui me täpselt ei tea, mille üle me viriseme ja mida me muuta tahame, siis mis asja me üldse teeme. Näiteks käesolevate valimistega seonudvalt - kas me tahame muuta om seisundit kogu selles keskkonnas või hoopis loodame muuta seda kohta ehk Eestit ennast miskit pidi. Ja kas üks välistab teise? Teine essee, mis minult kollase lipiku meeles pidamiseks sai, oli "Pestud eestlane". See käsitleb ideed, et kas selleks, et kogemusi saada, peame me just tingimata käima ja nuuskima mööda maailma erinevaid keldritaguseid ning rõhuma eripärasusele. Kas tõesti on kogemused ainult seal, kus meid ei ole? Miks me tänapäeval ei suuda väärtustada seda paiksust ja kogukonnakeskset kogemuste jagamist? See läheb natukene teemasse selle elu küsimusega... Ja väga intrigeeriv on essee "Inimese hind" ja sealt teile hambusse üks mõte: "Inimene orienteerub nii ühekülgselt eesmärgile - olgu selleks siis raha või armastus -, et unustab elu hinna. Ent raha ja armastus on ju suhtelised, seega abstraktsed, inimese elu aga konkreetne." Ja inimene, kes ütleb, et ta pole kunagi sellele mõelnud, valetab või on tema maailmapilt kuidagi nihkes. Ja väga-väga äge oli lugeda esseest "Kalamaja avarduv maailm" jalutuskäigust Jaan Krossiga, kes oma lapsepõlve mängumaal koos Keskülaga jalutab ja püüab ennast praegusesse Kalamaja rajooni paigutada, et teha ajalehe jaoks head ning tema arvates õiget pilti.

Oli meeldiv ja silmiavardav. Kui ma seda kogumikku lugesin, siis tabasin ennast mõttelt, et seda peaksid ka teised lugema. Seda peaksid lugema tänapäeva inimesed ja ennast selle suhtes kuidagi positsoneerima. Sest see on tõesti tore ja huvitav asi. Soovitan!