Slash/A. Bozza "Slash"

Minu lemmikmuusik rocki maastikul on juba ammu meie hulgast lahkunud. Juba kaua aega enne minu sündi. Selleks oli The Who asboluutselt vaimustavalt absurdne ja geniaalne Keith Moon. Aga kurikuulsa Slashi (auto)biograafia oli sellegi poolest intrigeeriv vahepala, milleks ma pidin ennast vaimselt ette valmistama ehk vaatasin ja piidlesin seda raamatut väga kaua, enne kui see mulle öökapile rändas.

Raamat räägib Guns n' Roses'i ja Velvet Revolver'i kurikuulsast kitarristi Slashi eluloo(duh!). Slash räägib koostöös Bozzaga kaunis avameelselt sellest, mida ta elus on läbi elanud ja seda on pehmelt öeldes palju. Kohati võibolla liigagi... Jutulõng liigub läbi erinevate teemade: lapsepõlvest ning noorusest Hollywoodi tänavatel, BMX ratta sõidust, kitarri kui omale sobiliku väljundi avastamisest, sõltuvustest, naistest, originaalse Guns n' Roses'i elukaarest, Velvet Revolver'i loomisest jne. Ta räägib kõigest ja raamat on, nagu kirjastuse poolt lubatud, ääretult aus.

See ei ole ilmtingimata mugav lugemine, kuid sellegi poolest paneb mõned mainitet bändide loomingu puhul võibolla teisiti vaatama. Aga kahjuks pean ütlema, et kuigi raamatu sisu oli üsna heal tasemel, siis tõlkimistööga oli tiba alt mindud, sest kõik ameerika kõnekeele väljendid olid üsna otseselt eesti keelde tõlgitud, kuid see tohutult häiris. Vahepeal tabasin ennast lugemise juures lauseid mõttes tagasi inglise keelde tõlkimas, mis muutis asja autentsemaks. Keegi ei ütle ju meie emakeeles "naelutasime nad oma mänguga vastu seina". Või ütleb? Mina neid muusikute kõnekäände ei tea ju... Samuti oli kohati liiga pikk ja veniv ning liiga nö "nimesid pilduv". Raamatu parimateks osadeks pean isiklikult algust ja lõppu - tundusid isiklikumad ning seetõttu olid köitvamad.

Mida öelda mõtete kohta... Ütleme nii, et emotsioone see raamat kindlasti tekitab. Tundub, et raamatu keskseks teemaks on Slashi sõltuvus selle erinevatest vormides. Peale silmnähtava esmase tasandi alko-narko teema on keskseks ka sõltuvus inimestest enda ümber (eelkõige bändikaaslased), sõltuvus edust, sõltuvus oma kirest (BMX või kitarr - vahet pole) jne. Aga paratamatult oli narko-alko teema läbivaks. Püüdsin ennast sellest distantseerida tasemele, et elu on selline. Kohati see ei õnnestunud ja lugesin seda kerge tülgastusega. Teisalt jällegi mulle meeldib see, et Slash ei ole seda raamatut kirjutanud kui vabandust ühiskonnale. See on selline "võta heaks või pane pahaks, aga nii ma tegin" raamat, kus polegi kohati püütud teguviiside tagamaad seletada. Sellel lihtsalt põhjusel, et kõike ei saagi seletada. See on ju inimlik.

Mis mulle aga meeldis, oli muusika tegemisest rääkimine. Slash kirjeldab lugude sündi üsna selgelt. Ta räägib loomisprotsessist, sellest, kuidas teatud lood sündisid ja see kõik paneb kogu Guns n' Roses'i pärandit natuke teisiti vaatama. Raamatu lugemise ajal nägin VH1 pealt nende "Welcome to the Jungle" videot ja selle raamatu mõjul nägin ma hoopis teisi asju. Ja ma hetkel ei tea veel, kas see on hea või halb - eks seda näitab aeg. Sest vahel hakkavad mind segama loojate loomingu puhul need assotsiatsioonid nende isikliku eluga. Näiteks Bukowski ma suutsin enda jaoks tema eluloo lugemise pärast ära rikkuda.

Slashi elulugu on kokkuvõtvalt üsna robustne ja mehelik raamat, mis hoolimata kehvast tõlkimistööst ja kohati venivast sisust kindlasti külmaks ei jäta.