Tuesday, March 18, 2014

C. Moran "Kuidas olla naine"

Ma otsisin endale lugemisvara seekord veidi ebaharilikul viisil - raamatupoe e-katalooge lapates. Jah, ma olen seda konkreetset raamatut isegi kunagi raamatupoes käes hoidnud, aga kehitasin õlgu ja liikusin ilma raamatuta edasi. Aga nüüd jäi see kuidagi silma ja mõtlesin huvi pärast proovida, pooleldi ka seetõttu, et oma eraelu tõttu vajan ma veidi valgustavat arusaamist, et kas ma olen lihtsalt loll, et asjadest aru ei saa.

Caitlin Moran, kes on ilmselt Inglismaal päris tuntud kolumnist, hakkas raamatut kirjutama feminismist, kusjuures on põhirõhk huumoril ja tema enda kogemustel. Seega analüüsib Moran seda, kuidas ta hakkas naissugu reaalselt avastama liikudes õrnast 13-aastasest ülekaalulisest tüdrukust 35-aastase enesekindla emani, kirjeldades valusalt ausana kõike seda, mis vahepeale jäi: esimesed seksiga seotud mälestused, päevad, armumised ja esimene suhtelaadne toode, arutelu õige välimuse üle, sünnitus, abielu jne. Ühesõnaga käsitletakse kõike seda, mis teeb naisest naise, kusjuures mitte meestevihkajaliku feministina, vaid mõtleva, intelligentse ja üsna teravameelse eneseirooniaga vürtsitatud huumorimeelt omava naisena, sest feminism ei ole selle raamatu kontekstis mitte meeste mahategemine, vaid üsna objektiivne arutelu naiste olemuse ja võimaluste üle.

See raamat on tegelikult päris hea lugemine, kuigi segavaks jäi ehk see, et palju näiteid-nimesid oli võetud Inglismaa kultuuriruumist, mistõttu oli mul mõningaid võrdlusi ja paralleele raske mõista. Seetõttu oli mul kohati ebamugav seda raamatut lugeda, kuna sellise tugevalt kultuuriruumile toetuv tekst eeldab ka lugejalt selle nüansside tabamist, aga kardan, et siin jäin ma veidi hätta. Samas aga raamatus käsitletud teemad olid üldises plaanis ka minule mõistetavad. Näiteks abordi eetilisus, ülehinnatud toodete ostmine lihtsalt seetõttu, et mingis naisteajakirjas väidetakse, et see käib tõelise naise garderoobi või ühiskondlik surve/eeldus, et teatud eluaastaks peab sul olema kodulaen, kaks last ja vähemalt üks läbikukkunud pikem suhe. Pullikaka! ütleb Moran. Feminismi põhitõde pole mitte ühiskondlike eelduste kohaselt elamine, vaid lähtuda sellest, mida naine ise tahab, ja see ongi ju tegelikult õige. Nagu ta ise ütleb, ei tee mehed midagi selleks, et tunda ennast maailma kuningana, sest nad lihtsalt teevad süümepiinadeta igapäevaselt neile sobivaid asju, samas kui naistel on pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad enesetäiustamiseks tegema peavad (jah, ka minu tutvusringkonnas on vahel tunne, et millisel hetkel see enesetõiustamine lõpule jõuab). Feminism selles raamatus ei rõhuta sugude vastandumisele, vaid võrdsusele ning oma piiride tundmisele. Kõige ägedamalt tuleb see välja minu arvates tema kohtumise käigus Lady Gaga-ga, kes on isegi minusuguse väga kindlate maitseelistustega jobukaku jaoks huvitav karakter.

Tuleb tunnistada, et kartsin veidi, et autor kipub oma feminismis olema pealetükkiv (a la kuidas naisi rõhutakse ja kuidas ikka mehed on suured sead), aga seda õnneks polnud. Pigem läheneb Moran sugudevahelisele võitlusele üsna sarnaselt nagu mina - sugu on füsioloogiline omapära nagu juuksevärv või jalanumber, mis ei loo eeldusi inimese isikuomaduste kohta. Samuti seletab ta oma vaatevinklist ka üsna hästi ära, miks me (kasvõi alateadlikult) jälgime endiselt patriarhaadile omased käitumismustreid, kuid teises kohas kirjeldab ta väga innukalt naissoost tegijate väga tugevat pealetulekut popmuusikas, mis veidi nihutab perspektiive üldises pildis. Something old, something new! :) Ma ise olen tajunud ka viimasel ajal, et naised on oma tegevustes, nõudmistes ja mõtlemises omastanud mehelikud käitumisnormid, mis iseenesest ei ole halb, kuid traditsioonilises mõtteruumis muudab see agressiivsed naised ehk veidi kesksooliseks. Tõsi, maitse asi, aga ma olen ammu endale tunnistanud tõde, et olen teatud asjades pigem konservatiivne ning see on üks nendest asjadest.

Lugemissoovituse osas olen ma kahevahel. Ma mõistan, et Morani lopsakas kõnepruuk ja eneseiroonia võivad ehk mõjuda eemalepeletavalt, kuid samas on hea lugeda, et on inimesi, kes mõtlevad sinule sarnaselt.

Monday, March 17, 2014

J. Abercombie "Kuningate viimane argument"

Ma arvan, et kes on minu blogi tihedam lugeja ei vaja siinjuures täpsemat kirjeldust miks ja kuidas konkreetne raamat minuni kätte sattus. Neile aga, kes mingil segasel põhjusel lihtsalt 
olude sunnil siia sattusid, luban lubada konkreetse sarja varasemate osade kohta käivaid postitusi siit ja siit.

Pärast Seemne läbikukkunud otsingut maailma äärel laguneb sõpruskond imekiirelt, sest ühist eesmärki ju enam pole ja sõda terendab nii Põhjas kui Lõunas. Logen Üheksasõrm läheb tagasi Põhja, et võidelda isehakanud Põhja kuninga vastu, leides ennast lõpuks ise ebasoovitud juhi positsioonil. Jezal leiab kodulinna naastes, et ei tunne oma endist loomulikku ümbruskonda enam tegelikult ära ja provotseeritud sündmuste pööre asetab ta mängulaual hoopis isemoodi positsiooni. Üleminkvisiitor Glokta satub teenima mitut isandat ning avastab, et leidub siiski veel taolukordi, mis suudavad teda üllatada. Ferro, kes endiselt otsib võimalust kätte maksu oma orjastajatele, leiab ootamatult, et kättemaksu võimalus ilmub täiesti ise tema ellu, kuid sellel on oma hind. Ja kõige selle keskmes on ülemmaag Bayaz, kelle roll ja motiivid ehk ei olegi nii must-valged, kui alguses ehk paistis.

Jätkuvalt pööraselt hea tasakaal strateegia ja actioni vahel, mis moodustab kokku üle keskmise hea combo. Tõsi, sarnaselt sarja esimesele osale kipub ka siin tegevus kohati venima, kuid samas ei häirinud see nii hullult. Väga kiidan tõlkijat ja toimetajat, sest raamatus kasutatus keel oli ühtlaselt voogav ja nauditav. Raskem oli aga seda peaaegu 700 leheküljelist monstrumit käes hoida, sest füüsikaseadused kippusid lugemiselamuse muutma midagi trennilaadseks. 

Poole lugemise pealt tabasin ma ennast mõtlemast, kuivõrd kerge on teha või murda võimul olevaid inimesi - ole lihtsalt õigel hetkel õiges kohas ja mine mänguga kaasa. Sest kuningaid tehakse ja kukutatakse lausa hirmuäratava kiirusega selles raamatus, kusjuures on inimesi, kes võibolla ehk ei eelda ega tahagi niivõrd juhtida või juhiks saada, vaid kõik juhtub nagu muuseas. Kõik see on tegelikult väga hirmutav, sest tekib küsimus kes keda siis tegelikult juhib? Kas tegelikult toimub ka kõik mingi ebamäärase halli kardinali juhtimisel? Minu seisukoht on, et võim on ohtlik ja hirmus asi - ühest küljest valitsed sa inimeste üle, aga teisalt oled sa igas mõttes nagu luubi all ning kui kukub juht, vajub kogu kaardimajake kokku ja see raamat oli minu arvates selles mõttes huvitava lähenemisega.

Aga kui varasemad raamatud on midagi teile tähendanud, siis kindlasti tõeline lugemiselamus. 

Sunday, March 2, 2014

R. Sepetys "Hallaaegade algus"

Mulle meeldib oma raamatuid raamatukogust valida juhuslikkuse järgi: kolad riiulite vahel ja tunned, et vot see raamat on täna minu jaoks siin. Ma olen sellest kõhutunde teemast raamatute valimisel ka varem rääkinud ning see konkreetne raamat on ehe näide sellest, kuidas aeg, koht ja raamat olid õiged, et lugu tabaks minu meeleseisundit.

Noor tütarlaps Lina elab Leedus oma ema, isa ja noorema vennaga. Oma olemuselt on ta ehk veidi ettearvamatu käitumisega, terava keelega ja tormakas, kuid tal on tõeliselt hea kunstnikukäsi, mistõttu talle ennustatakse suurt tulevikku. Kuid 1941. aasta ei luba nendel ootsutel täituda, sest kogu perekond küüditatakse Siberisse. Isa eraldatakse perekonnast ja mõistetakse vangilaagris surma, kuid ema kahe lapsega peab uutes keerulistes oludes hakkama saama ja ellujäämise nimel võitlema, püüdes samas säilitada veidigi eneseväärikust.

Küüditamine ja Gulagi avarused on väga sünge teema nii ehk naa, kuid selle raamatu eripäraks on ehk veidi optimistlikum alajoon. Tahan öelda, et Solženitsõni ja teiste vene autorite teosed on väga realistlikud keskenduses faktidele, kuid Sepetys läheneb teemale pigem emotsionaalselt. Jah, see on tõenäoliselt ilukirjanduslik tõde, et pärast päev otsa väldanud kätega külmunud mulla kraapimist ja (heal päeval) 300 grammise normleiva juures on sul veel energiat või tahtmist tegeleda kunsti või piiratud seltsieluga, kuid miks mitte? See raamat ei otsi vastuseid tehtud tegudele, vaid pigem püüab näidata sellise reisi mõju inimloomusele. Kui nüüd mõtlema hakata, siis vangistuse ja küüditamise kogemustest kirjutavad vist peamiselt mehed. Jah, mõned naiste lood vangistusest on, kuid need keskenduvad siiski peaasjalikult kogemustele mõnes eksootilises riigis, kuid küüditamisest NSVL-s ma ei ole vist ühegi naise kogemust lugenud. Vabandust, eksin, "Eesti elulugude" mahukas kogumikus siiski olid mõned. Ärge saage minust valesti aru, ma ei propageeri feminismi, aga minu arvates elavad mehed ja naised sellist kodust väljarebimise tunnet erinevalt läbi ja siin on kõnealuse raamatu autor kõrvaltseisjana väga inspireeriva loo kirjutanud.

Sellises keskkonnas, nagu seda on vangilaager, tekib mul alati paratamatult küsimus, kes siin tegelikult siis vang on? Kretski, blond kiuslik vene vangvalvur, on küll selle raamatu halb tegelane, kuid lõppeks selgub, et ega ka tema pole seda valikut vabatahtlikult teinud. Mul on küll põhimõte, et elus sõltub kõik tehtud valikutest, kuid see põhimõte kehtib siiski avatud vabas ühiskonnas, kus inimene saab oma valikuid teha. Muidugi, sa saad alati valida, kas ja kuidas sa oma ümber olevate inimestega käitud, kuid alati leidub erandeid ka üldises pildis. Erandeid nii situatsioonides kui ka erandeid inimeste osas.

Veidi vist läks täna emotsionaalseks, aga tahan öelda, et mulle see raamat meeldis. Hoolimata ehk veidi süngest teemast on siin kumamas läbi positiivne ja meelekindel joon lootusele parema tuleviku osas. Ja kui usku ei ole, siis mis üldse enam alles jääb?

H. Mankell "Valge emalõvi"

Mankelli kurikuulsaid Kurt Wallanderi lugusid on mulle siit ja sealt kiidetud. Tõesti, no erinevad inimesed muudkui räägivad, et juba hea stiiliga ning tasub tõesti proovida, sest siis enam jätta ei suuda. Sõbranna juures tööl külas käies jäi see silma ja eks ma siis läksin üldsuse survega kaasa. Pehmo olen, noh :)

Wallanderi loo tegevus toimub 1990nendate alguses, kui Rootsi väikelinnas Ystadis kaob jäljetult naine, keda kogukonnas siiraks ja pahedeta inimeseks peetakse. Kohalik politsei eesotsas Wallanderiga hakkab asja uurima ning järjest enam selgub, et kadumine on väga ebaharilik, mida toetavad ka sügaval metsas asunud mahajäetud maamaja võimas plahvatus ja mustanahalise maharaiutud sõrm. Samal ajal toimub aga Lõuna-Aafrika Vabariigis vast kõige pahelisemad intriigid, kuna on grupp buure, kes ei ole riigi võetud demokraatliku suunaga rahul, ning see konkreetne grupp on liigagi tegus, et tekkinud olukorda endale soodsas suunas lahendada. Võib tunduda üllatav, kuid Wallander satub juhtumi otsa, milles on roll täita endisel KGB ohvitseril, LAV valgete ja mustanahaliste kogukondade esindajail ning isegi tema enda tütrel.

Esiteks ei teagi ma hetkel, kas tegu on krimkaga või põnevikuga, kuid tuleb tõdeda, et loona täitis ta oma eesmärgi - minu õhtud olid mõnusalt sisustatud. Tõsi, kas just nii efektselt, nagu ma oleks oodanud, see on iseküsimus. Pigem meenutas see mingil hetkel "Komissar Rex"-i mõnda põnevamat osa, kus meespeategelane maadleb oma isiklike deemonitega püüdes siiski olla piisavalt mehine ja julge, et oma probleeme ise lahendada. Selles ei ole midagi halba, sest eks politseinikud (ja ka muud riigiametnikud, eks) on ka inimesed ning on igati tore, kui kirjanikud suudavad luua ka muid karaktereid peale macho-mentide. Ma tahan öelda, et ma saan aru, miks Wallanderi lood on populaarsed, kuid minu krimkade/põnevike esikolmikusse see konkreetne lugu kindlasti ei tõuse - ju on mu maitse veidi teravama jaoks valmis.

Üks mõte aga siiski jäi seda raamatut lugedes mulle kummitama. Konovalov (eelpool mainitud KGB ohvitser) on üks selle raamatu huvitavamaid karaktereid, kes tekitab minus rida küsimusi. Eelkõige on need küsimused seotud inimese sisemise eetikaga (kas eesmärk pühitseb alati abinõu ja mis tähendab lojaalsus selle konkreetse karakteri maailmavaates), kuid kõige huvitavam mõtteavaldus selle tegelase poolt käsitles mundrit ja sellesse sulandumist - kui inimene töötab piisavalt kaua mõnes kohas, siis muutub tema amet justkui osaks tema iseloomust ning sellest kuvandist ja olemusest välja ronida on pärast kriitilise piiri ületamist võimatu. Sest iseennast ei saa ju nülgida... Olen seda ka mõne tuttava peal näinud, kus amet hakkab iseloomu mõjutama ja töö muutub justkui inimese olemuseks. Kus töö kui abivahend saada elamiseks vajalikku, muutub juba põhimõttelisemaks elus. Ma ise tunnen ka oma erialal, et 10 aastat on ikka kohutavalt pikk aeg ja ehk tasuks mõelda millelegi muule, kuid minu töö eripära on selline, et spetsiifilised teadmised/kogemused tulevadki aastatega ja seda aja jooksul kogutud teadmist lihtsalt tuulde visata tundub ka lühinägelik. Seega tekib olukord, kus kuldne kesktee muutub väga oluliseks, kuid kuidas seda saavutada ilma hinge müümata?

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli põnev, kuid minu jaoks on antud žanris ka kirkamaid tähti.