Sunday, August 25, 2013

I. Shaw "Noored lõvid"

Mõne raamatuga, mis minu kätte lugemise eesmärgil satuvad, on mul omaette suhe. "Noored lõvid" on üks nendest. Ma olen väga mitmes raamatukogus töötanud nüüdseks ja see raamat on alati riiulis olemas olnud, kuid kunagi pole ma näinud ühtegi inimest seda laenutamas. Meenub, et isegi mu emal oli see raamaturiiulis olemas... Paks pirakas raamatuköide, millel on kaanel on sõjaroheliselt kujutatud sõdur (kui te need paberkaaned ära võtate, siis näete seda). Ühesõnaga, on see raamat olnud igal pool ja kui ma tundsin endas jälle seda tõsisemapoolse kirjanduse rahutust, siis tundus see valik õige. Ja ma meelega ei tahtnud Päevalehe kirjandusklassika varianti kätte võtta, sest nimetet sarja raamatute tekstitihedus võtab igasuguse lugemishuvi ära. Seega lonkisin ekstra Tallinna keskraamatukogu peamajja ning palusin just seda nõukaaegset "XX sajandi kirjandus" eksemplari hoidlast - nii lihtne see lugu ongi.

Raamat räägib laias laastus kolme noore mehe kogemustest sõdurina Teise maailmasõja aegses Euroopas. Christian Diestl on suusainstruktorina töötav austerlane, kes on oma vaadetelt nats. Kui algab sõda, läheb Christian vabatahtlikult Reich'i sõduriks, sattudes leitnant Hardenbrugi alluvusse, kelle juhtimisel liigub väeosa kõigepealt Pariisi, siis aga Aafrika rannikule. Sõja segaduses saab leitnant raskelt haavata ning Christian satub sõjakeerisesse üksinda oma elu eest võitlema liikudes nii Aafrikas kui Euroopas mitte midagi kaotava mehena ringi. Noah Ackerman on New Yorgis elav juudi noormees, kelle elus ei ole tegelikult enam mitte kedagi järele jäänud, peale sõbra Rogeri. Tolle kaudu tutvub Noah oma tulevase naise Hope'ga, kuid kui Jaapan tungib USA-le kallale, siis saab Noah kinnisideeks liituda armeega. Tuberkuloosikolde tõttu kopsus see tal kuidagi õnnestuda ei taha, kuid kui ta lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis satub ta oma väeosa kaaslaste poolt ränga antisemitistlikku kiusamise alla. Ta leiab mooduse ennast kehtestada ning ta saadetakse Euroopasse - ta elab üle D-day, rängad piiramised Prantsusmaal ja on värskelt isaks saanud, kuid sureb lõpuks Christiani poolt lastud kuuli läbi pärast ameeriklaste esimest koonduslaagri avastamist. Kolmandaks peategelaseks on Michael Whitacre - dändilik naistemehest lavastaja New Yorgist, kes pärast ebaõnnestunud abielu liitub armeega. Ta satub Noah'ga samasse üksusesse, kuid pärast viimase enesekehtamist, otsustab paluda üleviimist. Sõja edenedes on Whitacre nii Londonis kui Prantsusmaal, kuid alati õnnestub tal leida see natuke "soojem" koht (seda nii ülemuste kui ka naiste osas), kuid alati ei pruugi nendes tagatubades samuti kõige lihtsamad mängud toimuda. Raamat lõpeb aga sellega, kui Michael tapab kättemaksus oma sõbra tulistamise eest Christiani.

Raamat ise on tõeline pirakas (pea 800 lehekülge) ning ei hakka ilmtingimata kergelt tööle, kuid Shaw puhul tuleb tunnistada, et ta suudab väga tabavalt ja kaasakiskuvalt olukordi joonistada. Karekterimängu puhul ilmtingimata mitte nii silmapaistvalt, kuid situatsioonid ja tabav olukorra/olustiku kirjeldus olid rabavad. Samuti arvestades seda, et kohati on tegu ikka väga avameelsete kirjeldustega ka igapäevase elu-olu kohta sõja ajal nii rindel kui tagalas. Mis mulle ka meeldis, et raamat edeneb episooditi st antakse ülevaade ühest mehest ühel hetkel ning siis järgmisel hetkel kirjeldatakse juba tema tegevuse järgmist tipphetke. Ei teki sellist venitamist ja mahutootmist, vaid kõik liigub kiirelt ja puhtalt.

Kui nüüd siiski karakterite juurde liikuda, siis on ilmselge, et Christianist on püütud teha seda musta lammast - nats, pidevalt taganev (sõja lõpupoole ütleb ta juba ise irooniliselt, et on üksiktaganemise spetsialist), äraandja, omakasule mõtlev närukael. Kuid teisalt on tema käitumine inimlik, kui arvestada, et ellujäämine on prioriteet. See on tegelane, kelle missiooniks on sõjast eluga välja tulla ja nii lihtsalt ta alla ei anna. Muidugi, moraalsest seisukohast on üsna mitmed tema teod küsitavad, kuid ma arvan, et nii lihtsalt teda hukka mõista oleks narr. Teine huvitab karakter oli Christiani ülema abikaasa Gretchen Hardenburg, kes sõja alguses elab hõlbuelu Saksmaal ning ei tundu üldse muret tundvat selle üle, mida toob homne. Mehed tulevad-lähevad, elu on üks suur pidu ning üldse on kerge inimesi upitada-uputada selles väikses konnatiigis nagu seda on Berliin. Kuid tema ja Christiani teistkordne kohtumine on hoopis teistes nootides - muserdunud naine on endale allüürniku võtnud ning kardab kõike ja kõiki. See näitab seda, et inimene on oludest sõltuv heidik - kord on ta kõrgemal kui pilvepiir, kuid sama lihtne on teda ka mutta trampida. Ja selleks ei pruugi ilmtingimata vaja olla suurt oskust või jõudu. Piisab ka lihtlabasest hirmust.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see raamat oli ootamatult põnev. Võrdleksin seda sellise kadunud aardega meie kirjanduskultuuris nagu seda on Sinclair Lewis'e "Doktor Arrowsmith". Jah, aegajalt väsib käsi ära selle üleval hoidmisest ning, jah, kohati läheb justkui pikaks see venitamine, kuid see kõik on seda väärt. Kikukas!

Wednesday, August 14, 2013

M. Zusak "Sõnumitooja"

Taas üks raamatukogu riiulite vahel uitamise käigus kaasahaaratud raamat. Tegelikult käis selle raamatu valimisega kaasas see "kõhutunne" st on õige aeg, õige raamat ja õige meeleolu. Vähemalt sellel hetkel tundus nii...

Ed Kennedy on noormees, kelle elul pole suuremat sihti ega sisu - ta töötab keskpärases taksofirmas, veedab oma vaba aega sõpradega kaarte tagudes ning tema elukaaslaseks on suur haisev koeravolask nimega Uksevalvur. Ühesõnaga selline igavamast igavaim elu. Kuid ühel päeval satub Ed pangaröövi keskmesse ning juhtub ka seda takistama. Noh, nii pooljuhuslikult ja kobamisi. See aga paneb liikvele sündmusteahela, mis muudab väga palju. Nimelt hakkab Ed saama mängukaarte ülesannetega, kusjuures ülesanneteks on inimestele elumuutvate sõnumite viimine. Ta ei tea, kes neid saadab või miks, kuid ta teab, et ta peab need ülesanded täitma. Selle käigus satub Ed vanale naisele raamatut ettelugema, kes ei ole üle saanud oma Teises Maailmasõjas hukkunud eluarmastusest, kohalike elanike poolt omaksvõtmata sisserännanud pere õhtusöögilauda, juttu puhuma üksikemaga, kes ostab igal palgapäeval oma nappidest sissetulekutest hoolimata oma lastele jäätist jne. Kõigile nendele erinevatele inimestele on sõnum, mille Ed peab omal veidral viisil  läbi oma tegude kätte toimetama, ning sõnumid muutuvad järjest isiklikumaks. Ning selle kõige käigus elab Ed läbi ka oma elu muutuse, sest lõppkokkuvõttes on sõnumisaajaks siiski tema ise.

Minu algne kõhutunne läks selle raamatuga totaalselt täppi ja, riskides olla liialt entusiastlik, pean ütlema, et see raamat on minu arvates liiga vähe tähelepanu saanud. Jah, kirjastus Draakon&Kuu ei pruugi ilmtingimata silma jääda klassikalise või filosoofilise kirjandusega (pigem on nende nišiks noorte fantaasiakirjandus), kuid see siin on tõepoolest pärl. Zusaki kirjastiil on pehmelt öeldes minimalistlik piirdudes tihti lühilausetega, kuid see emotsioon, mille ta sellega edasi annab, on ootamatult siiras ja loomulik. Sümpaatne oli ka see, et see raamat tundus... inglise keeles on väljend "effortless". Jah, karakterid olid võibolla veidi ühemõõtmelised ning romaan tugines suuresti tegevusele, mitte tegelaste isiklikul arengul (me räägime siin tekstilisest lähenemisest, mitte sõnade taga peituvatest vihjetest, eks?), kuid mingi robustne ilu selles lähenemises siiski oli.

Üks kohti, kus mul endal ka pisar silma tuli, oli seotud ühe noore neiu Sophiega, kes käis hommikuti paljajalu jooksmas. Ed jälgib seda neidu, hakkab temaga koos jooksmas käima ja neist saavad üksteisele pikaks ajaks nö "vaikivad kaaslased". Kui siis sõnum neiule edastatud saab, juhtuvad nad omavahel ka sellest rääkima ning Ed ütleb talle "Sinus on ilu." Ja rohkem polegi vaja! Ja tegelikult on see "ilu" minu jaoks selle raamatu võtmesõnaks. Tihti tabasin ma Edi selle mõtte juures, et inimesed on ilusad just nii, nagu nad on. Kui nad on rahul ja õnnelikud ning ühtegi maski pole ees. Võibolla see hetk raamatust läks mulle hinge minu enda eraeluliste probleemidega seoses, kuid see on väike igapäevane nüanss, mida me ehk tihti kipume ära unustama. Mõnelt oma lähedaselt sõbralt ma ka küsisin pärast raamatu lugemist, et kas nad on õnnelikud, ja teate kui erinevaid vastuseid ma sain? Peamiselt öeldi mulle, et sellele ei ole lihtne vastata, kuid minuteada on kas-küsimustele väga lihtne vastata: kas ei või ja. Ehk oleks rohkem usku meie ellu vaja? Läheb võibolla nüüd liiga Sõpruse Puiestee laulurütmis filosofeerimiseks, kuid see tundus sellel hetkel oluline.

Igatahes mulle see raamat väga meeldis ja julgen edasigi soovitada. Küll ei pruugi see olla kõigi tassike teed, sest ma arvan, et selle raamatu võlu annab endast aimu siis, kui ollakse oma elus mingil ristteel. Teisalt jällegi, kurat seda teab - ehk siiski annab midagi ka niisama vihmastel augustiõhtutel lugemine midagi?

Monday, August 12, 2013

J. E. Agualusa "Minevike müüja"

Mulle tundus oma suvist lugemisvalikut tehes, et ma pole ammu ühtegi "Moodsa aja" sarjas ilmunud raamatut lugenud. Sestap raamatukogus riiulite vahel luusides otsustasin sellega proovida - mugavalt õhuke ning intrigeeriv teema. Seega mõeldud, laenutatud ja nüüdseks ka tehtud.

Raamatu minategelaseks on majageko Eulalio, kes jutustab oma "majakaaslasest" Felix Vendurast - mehest, kes loob inimestele vastavalt esitatud tellimustele nende soovitud ilusaid minevikke st õilsad esivanemad, huvitavad sugupuud, veidrad sündmused jne. Tema klientideks on üldiselt väga mõjukad ja võimsad inimesed, kes saavad sellist luksust, nagu seda on mineviku muutmine, endale lubada. Kuid ühel päeval satub Felixi ukse taha mees, kes soovib endale lihtsat angolalase minevikku ning minevike müüja täidab tema soovi. Mehest saab Jose Buchmann ning Felixist omakorda tema veider sõber. Kuid kui mängu tulevad minevike müüja armastatu Angela ja endine kommunist Edmundo, siis hakkab minevik üle kanduma olevikku ja vanad saladused ja vihavaenud kistakse päevavalgele. Samuti joonistub vaheldumisi Felixi isikupärasele loole välja ja majageko enda eelmise elu lugu ning sellega seonduvad psühholoogilised assotsiatsioonid, mistõttu ei räägita selles raamatus ainult ühe tegelase lugu, vaid joonistuvad välja enam-vähem kõigi tegelaste minevikud kas suuremas või väiksemas plaanis.

Kui ma seda raamatut peaksin kirjeldama, siis esimese mõttena tuleb mul meelde sõnapaar "maagiline realism". See on selline huvitavasse konteksti asetatud sündmuste rägastik, kus väljamõeldist on teose mõttes reaalsusest raske eristada. See aga on ühest küljest väga köitev, kuid teisalt tekitab segadust, sest aegajalt jääb mulje, et lugu jookseb omadega ummikusse ning keskendub ainult üheselt kulgemisele. Marqueze, kes on maagilise realismi tuntuim esindaja, on muidugi omaette tase, kuid ka Agualusa on siin väga huvitava lähenemisega hakkama saanud. Samuti ütlen, et see assotsiatsioon tekkis minul ning sellel ei pruugi reaalsete mõistetega mingisugust seost olla.

Selle raamatu keskne idee on minevik ja selle muutmine. Algne idee on ju see, et "minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao kunagi kuhugi". Me mõtleme tõepoolest ju minevikust kui millestki vankumatust. See mineviku muutmine aga on ju tegelikult üsna aktuaalne teema, sest me kõik tahaksime lõppkokkuvõttes olla fäänsi taustaga intrigeerivad karakterid. Muidugi, siin tekib küsimus, kas mineviku muutmine sinu enda peas minevikus olnu ka olematuks teeb, kuid teisalt endale valetamine ja selle (olgugi ilusa) vale uskumine võib teinekord imesid teha - inimese enesekindluse, hoiakute ja mõtteviisiga. Sest kõik muutused algavad ju meie peast ja kui sa suudad juba ideeliselt ennast veenda, siis on pool võitu juba käes. Ka ajaloos on ju  näiteid mitmeid. Esimesena meenub Vanas-Egiptuses põlu alla sattunud inimeste kustutamine kõigist dokumentidest ja seinamaalingutelt, sest sellega tagati selle inimese kustutamine ajaloost. Intrigeeriv mõte karistuseks, sest ideeliselt ei taha ju keegi meist olla "hall mass", vaid keegi olla. Sellega aga on põlualuselt igasugunegi võimalus ära võetud. Ja ma ei hakka siin üldse rääkimagi lähiajaloost tuntud mineviku manipuleerimisest, kus erinevad kildkonnad oma visioone esitavad.

Teine kandev idee, mis mulle selles raamatus meeldis, on mineviku kui kõige kaduva presenteerimine. Näiteks kirjeldab minu jaoks selle lahti kohe raamatu alguses esitatud väike jutuke, milles üks härrasmees ütleb "kõik minu päevad on puhkepäevad, sest ma jalutan neist läbi". Aga nii ju tegelikult ongi - me jalutame läbi oma elust, tegelikult võibolla reaalselt adumatagi selle antud võimaluse väärtusest. Seega jalutame me läbi oma minevikust, et kõndida, pea laiali, tulevikku. Okei-okei, väga eneseabiks ja proosaliseks läheb juba kätte, aga samas kõigi oma võimaluste realistlik adumine ja ära kasutamine on siiski kunst omaette, mida valdavad vähesed. Tihti kutsutakse neid inimesi tänapäeva tegudele-tulemustele orienteeritud maailmas ka päevavarasteks :)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu on mitmekülgse ja üsna filosoofilise raamatuga, mis küll tempo osas kõige põnevamate killast pole, kuid samas kui "Väike prints" või Marqueze meeldib, siis tasub ka sellest silmad üle lasta.

Thursday, August 8, 2013

J. Powell "Julie & Julia"

Augusti alguses tabas mind suur lugemistuhin. Võiks lausa öelda, et meeletu ning raamatukogus sai mõned teosed kotti suratud. Selle raamatu valimise puhul mängis rolli see, et ma pole kunagi lugenud mõne filmi raamatuverisooni, kuigi viimasel ajal tuleb neid pidevalt välja. Seega mõtlesin, et proovin ja vot säh sulle...

Julie on New Yorgis elav kolmekümnele lähenev täiesti tavaline kontoritöötaja, kes adub pärast arstil käimist ja järjekordset vanuse meenutamist (kurukuulus bioloogiline kell), et tema elul pole mingit tõsisemat sisu ega suunda. Et oma kallil kaasal mitte sügavale masendusse lasta  langeda, kupatab mees ta Texasesse vanematekoju, kus Julie avastab ema köögikapist Julia Child'i retseptiraamatu "Prantsuse kokakunsti valdamine". See viib Julia aga mõttele aasta jooksul läbi teha terve raamatutäis retsepte so 365 päeva ja 542 retsepti. Kuna prantsuse kokakunst pole just kergemate killast, siis hakkab juhtuma jaburaid asju ning Julie satub kohati ikka väga oma piiride ääremaile, kuid see projekt on talle nö "pääsemiseks" igapäevasest nüristavast rutiinist ning selles ei puudu ka oma teraapiline nüanss. Ta hakkab oma tegemistest ka blogis kirjutama ning kogu sellest kupatusest saab väga tuntud ettevõtmine koos kindlate fännide ja eesmärgiga - teha läbi kõik Julia Child'i raamatus olevad retseptid.

Raamatu üldmulje on kergelt kaootiline ning häguseks jääb ka pikas perspektiivis see mõte asja taga (st kas midagi siis muutus või oli see lihtsalt mingi eluetapi kirjeldus), kuid meelelahutuse seisukohast oli päris tore lugemine. Powelli sulg liigub üsna hästi, kuid isiklikult arvan, et kohati oli tõlkimisel-toimetamisel midagi ehk kuidagi lonkama jäänud st laused ei jooksnud väga sujuvalt ning idee jäi aegajalt häguseks. Eriti just nende teravmeelsete kohtade juures, kus oleks eeldanud veidi selgemat idee esitust. Powelli arutluskäikudest aga oli minu jaoks väga sümpaatseid mõtteid arutluses oma eraelu kajastamine, mille juures vaatles ta Samuel Pepys'i päevikupidamise harjumust tänapäeva blogimismaania valguses, ning see, et on mõningad toidud, mille tegemine juba on oma olemuselt seksikas. Viimasele kommentaariks ütleksin, et tal on isegi õigus. Võrrelge näiteks omavahel šokolaadikoogi ning ühepajatoidu tegemist. Kumb kõlab erootilisemalt - sooja magusa taigna segamine või kapsa-porgandi palehigis tükeldamine? Mnjah, on nagu loogiline, eks?

Üldjoontes oli hea meelelahutus, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv, mistõttu minu mõte seda kirjeldada püüdes on samuti veidi lombakas. Oli muhedaid muigamishetki, kuid üldjoontes on kogu raamat minu arvates keskpärase tulemiga. Seega sobib ajatäiteks, kui telekas on hapukurgihooaeg, kuid soovitaksin siiski filosoofilisema huvi korral liikuda mõne teise raamatu juurde.