H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.

H. Murakami "Elevant haihtub"

Minu sõbrannad-raamatukoid on juba mõnda aega mulle rääkinud, et Haruki Murakami on nii hea kirjanik, ja samas vangutanud uskumatusest pead, kui ma olen siiralt öelnud, et "põle kuulndki". Ausõna, uusi ja huvitavaid asju tuleb lihtsalt nii palju peale, et ei jõua kõigel silma peal hoida. Aga kui puhkus hakkas, siis mõtlesin, et proovin siis ka selle imekirjaniku ära, mida nii kiidetakse. Raamatukogu kataloog näitas, et sellel hetkel oli ainult see raamat laenutatav, sestap ei olnud siin pikka juttu.

Murakami novellikogu keskendub linnainimese hingemaastike maailmisele. Kaotsiläinud kassi otsimine, veidrad telekainimesed, heinaküünide süütaja, koduperenaise nädalate pikkune unetus jne on ühest küljest niivõrd triviaalsed probleemid, et võibolla ise ei oskakski sellest midagi kirjutada. Teisalt jällegi on need ilmselt moodsa linnaelanike argiprobleemid, millele maainimene või sadakond aastat tagasi ei osanud mõeldagi. Novellid on erineva pikkusega, väga mitmenäolise varjundiga ja eripäraseks teeb Murakami stiili see, et novellidel ei pruugi olla tegevusliini silmas pidades kindlat algust ega lõppu. Seega on kogumikus mitmeid jutukesi, kus loo lõpp jääb õhku rippuma ja annab sellega võimaluse lugejal endal meelepärane lahendus leida. Tuleb aga tunnistada, et see raamat hakkas minu jaoks jube aeglaselt tööle. Esimesed paar novelli ei jätnud mingit tugevamat mälestust ja kahtlesin lausa, kas viitsin lõpuni lugeda. Kuid mingil hetkel hakkas see jaapanipärane lakooniline naturalism tööle ja ma suutsin autori stiiliga kaasa minna.

Raamatu järelkajana jäi mõtteisse mõlkuma moodsa linnainimese mina-pilt. Ühiskond surub oma mugavusega peale siiski teatud raame, mis hakkavad tööle erinevatel tasanditel, kuid tähenduse nendele loob lugeja ise sõltuvalt suhestumise võimega. Tallinn on võrreldes Tokyo, Moskva või Mumbaiga võrreldes küll täielik küla, aga siingi on tunda kohati sellist absurdset närvilisust ja ilmnevad võibolla talupojamõistusele arusaamatud probleemid. Meenub hetk, kus hea sõbranna tuli mulle aastaid tagasi maale külla ja oli täielikult hämmeldunud, et väikelinnas ei olnud pühapäeval avatud burksiputkat, samas kui pealinnas olles ajab mossitama juba see, kui Statoilis on kaheraudsed otsa saanud. Naljakas, kuidas inimene mugavustega ära harjub... Nagu tuleb välja novellis "Jõepaadil Hiinasse": "Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn." Jah, valikuvabadus ei sõltu valikute kvaniteedis, kuid ilmselt on palju neid, eks arvavad, et selles peitubki asja võlu.

Seega huvitava tonaalsusega raamat ning mõnigi novell oli oma lähenemiselt niivõrd isikupärane, et seda on keeruline kirjeldada, kuid kas pikemas perspektiivis peale raamatu tonaalsuse mulle meelde jääb, on iseküsimus.

J. Marias "Oxfordi romaan"

"Moodsa aja" sarja raamatud on minu jaoks alati üllatusmunad - vahel leiab tõeliselt põneva kogemus, aga vahel lugu kuidagi ei liigu. Siiski on aga selle sarja raamatute puhul üks oluline ühine joon - need jäävad alati vähemalt mingiks ajaks mõtteisse kummitama. Seega olen ma alati kahevahel kui mingi selle sarja nimetus jälle põnev tundub - kas tahan kiiret lugemist või aeglaselt loetu kallal mekutada. "Oxfordi romaan" tundus aga piisavalt õhuke alternatiiv, et täidaks mõlemad eeldused.

Loo mina-tegelane on hispaanlasest õppejõud, kes veedab kaks aastat Oxfordis külalisõppejõuna. Selle kahe aasta jooksul jõuab peategelane süveneda selle maailma veidrasse maailma, kus pealtnäha suures süsteemis on kogu sinu tegevus peopesal kõigile jälgimiseks: sinu loengud, sinu käimised, sinu armuafäärid, sinu sõbrad. Professorite pealtnäha kuiv ja krõbisev maailm aga pulbitseb elust ja kirest: raskelt haige gay, kolleegide hulgast mehelikku tähelepanu otsiv naisõpetlane, maailmakuulus argiprobleemidega maadlev emeriitprofessor jne. Oxfordis (nagu tüüpilises ülikoolilinnas) on väike jabur veidrus aga omamoodi normaalsuse näitaja ning kõik romaani tegelaste silme läbi esitatud linnaga seotud väikesed detailid loovad tükk haaval jutustuse kulissid, mis ometigi ei alga ega lõppe konkreetsest kohast.

See raamat jätab pärast lugemist suhu omamoodi pikantse maitse. Karakteritest ei paista keegi eriliselt tugevalt silma, situatsioonidest ei eristu ükski piisavalt teravalt ning mina-tegelase hingeline areng ei ole nii mastaapne, et vajaks eraldi tähelepanu. Seega ei toimu midagi erilist täiesti tavaliste inimestega. Ühest küljest mind selline aeglane looarendus häirib, kuid teisalt sellise lähenemise tõttu peas loodud kujutluspilt on raske hajuma. See on nagu paar päeva seisnud sinakaks tõmbunud kartulipuder, kuid ometigi on see nii hästi tehtud, et on raske jätta seda söömata - ikka haarad lusika ja võtad veel ühe "viimase ampsu". Võibolla ongi selles asi, et loodud kulissid jätavad kõik muu varju? Ma ei tea... Võibolla pole selle raamatu eripära enda jaoks lihtsalt veel lahti mõtestanud.

Mina-tegelase eneseotsingud keerlevad ümber tema elu telje, kuid ta näeb seda kõike justkui kõrvalt. Ta kirjeldab väga intiimseidki olukordi justkui distantsilt ja mitte reaalselt olukorraga haakudes. Ta kirjeldab, analüüsib, aga ei lähe kaasa. Kogu tema tegevus on üsna kaalutletud ja loob seega väga tugeva vastuolu oma elukutsega - kas kirjandusprofessorid ei peaks mitte olema pilvel hõljuvad udupead? Kogu see olemus meenutab mulle ühte väga head sõpra, kelle olemus samuti on veidi vastuolus tema elukutsega ja kes meenutab oma meelelaadilt veidi peategelast.

Seega sobib see raamat pigem aeglastele tekstinautlejatele, kuid kiiret lugemist otsivatele inimestele ma seda raamatut ei soovita.

J. E. Agualusa "Minevike müüja"

Mulle tundus oma suvist lugemisvalikut tehes, et ma pole ammu ühtegi "Moodsa aja" sarjas ilmunud raamatut lugenud. Sestap raamatukogus riiulite vahel luusides otsustasin sellega proovida - mugavalt õhuke ning intrigeeriv teema. Seega mõeldud, laenutatud ja nüüdseks ka tehtud.

Raamatu minategelaseks on majageko Eulalio, kes jutustab oma "majakaaslasest" Felix Vendurast - mehest, kes loob inimestele vastavalt esitatud tellimustele nende soovitud ilusaid minevikke st õilsad esivanemad, huvitavad sugupuud, veidrad sündmused jne. Tema klientideks on üldiselt väga mõjukad ja võimsad inimesed, kes saavad sellist luksust, nagu seda on mineviku muutmine, endale lubada. Kuid ühel päeval satub Felixi ukse taha mees, kes soovib endale lihtsat angolalase minevikku ning minevike müüja täidab tema soovi. Mehest saab Jose Buchmann ning Felixist omakorda tema veider sõber. Kuid kui mängu tulevad minevike müüja armastatu Angela ja endine kommunist Edmundo, siis hakkab minevik üle kanduma olevikku ja vanad saladused ja vihavaenud kistakse päevavalgele. Samuti joonistub vaheldumisi Felixi isikupärasele loole välja ja majageko enda eelmise elu lugu ning sellega seonduvad psühholoogilised assotsiatsioonid, mistõttu ei räägita selles raamatus ainult ühe tegelase lugu, vaid joonistuvad välja enam-vähem kõigi tegelaste minevikud kas suuremas või väiksemas plaanis.

Kui ma seda raamatut peaksin kirjeldama, siis esimese mõttena tuleb mul meelde sõnapaar "maagiline realism". See on selline huvitavasse konteksti asetatud sündmuste rägastik, kus väljamõeldist on teose mõttes reaalsusest raske eristada. See aga on ühest küljest väga köitev, kuid teisalt tekitab segadust, sest aegajalt jääb mulje, et lugu jookseb omadega ummikusse ning keskendub ainult üheselt kulgemisele. Marqueze, kes on maagilise realismi tuntuim esindaja, on muidugi omaette tase, kuid ka Agualusa on siin väga huvitava lähenemisega hakkama saanud. Samuti ütlen, et see assotsiatsioon tekkis minul ning sellel ei pruugi reaalsete mõistetega mingisugust seost olla.

Selle raamatu keskne idee on minevik ja selle muutmine. Algne idee on ju see, et "minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao kunagi kuhugi". Me mõtleme tõepoolest ju minevikust kui millestki vankumatust. See mineviku muutmine aga on ju tegelikult üsna aktuaalne teema, sest me kõik tahaksime lõppkokkuvõttes olla fäänsi taustaga intrigeerivad karakterid. Muidugi, siin tekib küsimus, kas mineviku muutmine sinu enda peas minevikus olnu ka olematuks teeb, kuid teisalt endale valetamine ja selle (olgugi ilusa) vale uskumine võib teinekord imesid teha - inimese enesekindluse, hoiakute ja mõtteviisiga. Sest kõik muutused algavad ju meie peast ja kui sa suudad juba ideeliselt ennast veenda, siis on pool võitu juba käes. Ka ajaloos on ju  näiteid mitmeid. Esimesena meenub Vanas-Egiptuses põlu alla sattunud inimeste kustutamine kõigist dokumentidest ja seinamaalingutelt, sest sellega tagati selle inimese kustutamine ajaloost. Intrigeeriv mõte karistuseks, sest ideeliselt ei taha ju keegi meist olla "hall mass", vaid keegi olla. Sellega aga on põlualuselt igasugunegi võimalus ära võetud. Ja ma ei hakka siin üldse rääkimagi lähiajaloost tuntud mineviku manipuleerimisest, kus erinevad kildkonnad oma visioone esitavad.

Teine kandev idee, mis mulle selles raamatus meeldis, on mineviku kui kõige kaduva presenteerimine. Näiteks kirjeldab minu jaoks selle lahti kohe raamatu alguses esitatud väike jutuke, milles üks härrasmees ütleb "kõik minu päevad on puhkepäevad, sest ma jalutan neist läbi". Aga nii ju tegelikult ongi - me jalutame läbi oma elust, tegelikult võibolla reaalselt adumatagi selle antud võimaluse väärtusest. Seega jalutame me läbi oma minevikust, et kõndida, pea laiali, tulevikku. Okei-okei, väga eneseabiks ja proosaliseks läheb juba kätte, aga samas kõigi oma võimaluste realistlik adumine ja ära kasutamine on siiski kunst omaette, mida valdavad vähesed. Tihti kutsutakse neid inimesi tänapäeva tegudele-tulemustele orienteeritud maailmas ka päevavarasteks :)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu on mitmekülgse ja üsna filosoofilise raamatuga, mis küll tempo osas kõige põnevamate killast pole, kuid samas kui "Väike prints" või Marqueze meeldib, siis tasub ka sellest silmad üle lasta.

Y. Ogawa "Majapidaja ja professor"

Selle raamatuni jõudsin läbi sõbrantsi raamatublogi, kus ta analüüsib antud raamatut. Ja kui ma käisin vahelduseks kodu lähedal olevas raamatukogus (mis tõepoolest asub minust kõigest mõnisaja meetri kaugusel, ülla-ülla!), siis oli see uudiskirjanduse riiulis. Tundus tuttav ning ehku peale kahmasin kaasa.

Raamat räägib majapidajannast, kes satub tööle ühe matemaatikaprofessori juurde. Professor on aga aastaid tagasi ühe raske õnnetuse järel kaunis kummalises seisus - nimelt kestab tema mälu ainult 80 minutit, mistõttu on tal argiste asjadega väga raske hakkama saada. Ta kannab igapäevaselt luitunud ülikonda, mis on täispikitud erinevaid olulisi fakte sisaldavaid märkmeid, lahendades samas hiilgavalt erinevaid  kõrgema matemaatika ülesandeid. Kuid majapidajanna ja tema poeg (kes saab professorilt oma peakuju järgi nime Ruutjuur) kiinduvad vanaldasse ja üksildasse professorisse ning püüavad tema igapäeva ellu luua võimalikult palju erinevaid ja huvitavaid seiku. Näiteks viivad nad mehe pesapallivõistlustele, kuigi nad teavad, et järgmisel päeval ei mäleta mees sellest enam midagi. Raamat räägibki sellest isepärasest sõprusest, matemaatika loogika kummastavast lummavusest ning sellest, kuidas vahel oluliste inimeste nimel pingutatakse, isegi kui seda alati kõigile näha pole.

See raamat oli minu jaoks väga rusuv. Ma ei pea siinjuures silmas sündmustiku arenemist, vaid pigem selle raamatu iseloomu. Mul on arvamus, et kirjanikud suudavad oma raamatutes luua maailma ning teatud raamatute puhul võib aimduda isemoodi meeleolu. Vahel näiteks krimkat lugedes jääb mulje, et autor on kuidagi tüünes meeleolus olnud ning see kajastub kirjutatus vaatamata temaatika vastukäivusele. Jaapani kirjandusele kohaselt ei anta siin pööraseid kirjeldusi inimhinge sügavustest ega kirjeldata sündmuste käiku sõnatolmu üleskeerutades. Pigem jääb selline vaikselt kulgeva rusutuse mulje, mille puhul lugeja austusega endale teadvustab et ta ei saa midagi muuta. Siin jääbki lugeja kõrvalseisjaks ja ma leian, et see on isegi hea positsioon tegevuse vaatlemiseks.

Ma mõtlesin ka sellele, et kui meie nö "normaalsete inimestena" tajume väga selgelt professori olukorra traagilisust, siis teisalt on see justkui taeva kingitus. Kujutage ette, kui teie õlgadelt kaoks järsku mitmete aastakümnete jagu emotsionaalset taaka ning te saate korraga keskenduda tõepoolest ainult sellele, mis moodustab teie maailma keskse punkti. Jah, emotsioonide ning elamuste seisukohast oleks olukord üsna nüri ja selle sudu sisse kaob justkui see suurem minapilt (sh minevik, olevik ja tulevik), kuid teisalt oleks maailm tõepoolest võibolla kergem. Samuti kehtib vist ütelus, et mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seega on professori olukord ühest küljest needus, kuid teisalt jällegi omamoodi õnnistus. Sa alustad iga uut päeva tabula rasana, mis juba oma olemuselt on omapäraselt äge ja vastuoluline õudusunenägu.

See raamat oli omapärane ning mõjus, kuid ma ei ole kindel, kas see oli minu teravaimaid lugemiselamusi. Seega ma soovitan seda raamatut lugeda, kuid omapoolse hoiatusega - ärge laske ennast jaapanipärasest naturalismist heidutada.

PS! Kuna ma seda postitus kirjutades üldse ennist mainitud sõbranna arvamust ei mäletanud, siis pärast oma arvamuse kirja panekut lugesin uuesti Janela kirjutatut. Me oleme ikka üsna erinevaid asju näinud :)

P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.