Friday, April 17, 2015

E. A. Sund "Varesetüdruk"

Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...

Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.

Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

L. Tretjakova "Venemaa jumalannad"

Kevadest tingitud laiskuse tõttu lugesin raamatu juba nädal-kaks tagasi läbi, kuid ei ole leidnud endas jaksu sellest kirjutada. Aga raamat jäi mulle teema tõttu silma, sest keskseteks tegelasteks ei ole ilmtingimata heal järjel võitjad, vaid naised, kes on oma tegevusega Venemaa ajaloos silma paistnud ja meelde jäänud. Ebatraditsiooniline ajalugu? Mulle sobib!

Seega, nagu juba öeldud, raamatu teemaks naised, kes on Venemaa ajalukku jälje jätnud. Ja see jälg ei pea olema ilmtingimata positiivne või edumeelne, vaid oluline on tema mõju - kas siis kogukonnale või ühiskonnale tervikuna. Ja naised, kellest räägitakse, on väga erinevate rollidega: Suure Isamaasõja aegne sõdur, Teaduste Akadeemia juht, õigeusu kloostri igumeenja, kaunis Kreeka päritolu skandaalitar, luuletajanna jne. Kõik need naised on oma eluaaega arvestades ajast ees ja see on inspireeriv. Pikituna autoripoolsete vaimuvälgatuslike vahepaladega (näiteks improviseerides raamatus mainitud isikute tundepuhanguid või dialooge) luuakse raamatus eripärane õhustik, kus ei teki liigakadeemilist muljet ning tekst liigub edasi kiirelt nagu ilukirjanduslik juturaamat. kohati on ka tajuda sellist veidi venelikku dramatismi, kuid huvitaval kombel see ei häiri.

Raamat jättis väga sümpaatse mulje ning seda oli lihtne lugeda. Huvitavaid fakte toonasest elust tuleb kui küllusesarvest (näiteks kuidas Katariina II ajal oli soovitud rasedus õukonnas midagi loomuvastast), autor on oma lähenemisega teemale ajaloolised kujud väga inimlikuks muutnud, kuid samas tunnistab ka hetki, kui allikad või tõendid mingisuguseid askpekte raamatu kangelannade puhul ei paljasta. Ning raamatu eestindus on väga hästi õnnestunud.

Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud. Seega soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele. Eriti neile, kes tunnevad ehk akadeemilisema kirjastiili osas hirmu.