Saturday, October 17, 2015

B. Sanderson "Terassüda"

Ilmselt ei ole suur üllatus, kuidas ma selle raamatuni jõudsin - kolasin taas riiulite vahel ringi ja voilaa! Ja taas hakkas kõhutunne lulli lööma ja no kuidas ma siis oma kõige tugevamale hea raamatu radarile "ei" ütlen?
Maailmas on toimunud nihe ning mõningad inimesed on muutunud eepikuteks - inimesteks, kellel on erakordsed võimed. Kes suudab manipuleerida maapinnaga, kes muuta eluta asjad teraseks, kes suudab luua igavest ööd jne. Ainuke probleem on, et oma võimete kasutamisel kasvab eepikute võimuiha ning seetõttu ei ole nad tavaliste inimeste sõbrad, vaid valitsejad. Ja kõigist eepikutest üks tugevamaid (Terassüda) on vallutanud endise Chicago, kes pealtnäha on võitmatu. Kuid igal eepikul on nõrk koht ja raamatu peategelane David on näinud teda veritsemas. Terassüda on Davidi kinnisidee, et maksta kätte oma isa surma eest, mistõttu ta otsib üles Kättemaksjad, kes on veel ainuke tavainimestest vastupanuliikumine eepikute ülemvõimule ning tahab esitada avalduse nendega liitumiseks. Aga kahjuks ei kuku kõik päris nii välja, nagu David oma plaanides ette kujutas...

Minu jaoks oli see raamat täielik üllatus - kirjastus võõras, autor jumalast tundmatu, Aga elamus oli ohsapoiss! Lugesin seda maale sõites ja ei mäleta ammu seda aega, et rong oleks minu arvates liiga kiiresti sihtkohta jõudnud. Selles mõttes on tegu täielikult meelelahutusega, aga loodud maailm ja karakterid on Sandersonil väga kaasahaaravad. Lugu liigub kiire tempoga, kuid ei lähe liigselt imalaks või etteaimatavaks. Harvakogetav "seda ma küll ei oodanud" moment oli ka raamatus, mistap tõuseb raamatu väärtust minu silmis enamgi. Ja eestindus oli täitsa viisakas. AGA! Ilmselgelt planeeritud sari ja see on tõesti alles esimene raamat. Argh!

Seega soe soovitus kõigile fantaasia-ulme fännidele.

Thursday, October 15, 2015

A. Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.

Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.

Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.

Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.

D. Lessing "Viies laps"

Doris Lessing, teada tuntud elav kirjandusklassika, on minu jaoks olnud ainult nimi - tema raamatud ei ole minu jaoks kunagi kutsuvad olnud. Ma ei teagi, miks - võibolla on see sisututvustustes, võibolla pole lihtsalt õige hetk olnud. Nüüd oli aga koolitöö raames soovitus seesinane raamat läbi lugeda ja seda saigi siis tehtud.

Harriet ja David kohtuvad, armuvad ja hakkavad oma ühist elu ühe perena üles ehitama. Nad ostavad suure maja maakohas ning mingil imekombel mõjub nende uus kodu tõelise kodu sünonüümina nende lähikondlastelegi. Ning siis hakkavad sündima lapsed, kes kõik on oodatud ja armastatud, kuniks Harriet jääb viiendat korda rasedaks. Ja see on hoopis midagi erinevat sellest, mida keegi oodata oskas, sest vähe sellest, et rasedus kulges Harrietile väga raskelt, on sündinud laps enam kui iseäralik. Ben mõjub juba vastsündinuna kõigile hirmutavalt, tema käitumine on vägivaldne, enesekeskne ning ta ei hooli sotsiaalsetest normidest. Lisaks sellele on ta meeletult tugev, mistap pereliikmete tugevad sidemed järjepanu lagunema hakkavad.

Minu alateadlik hirm Lessingu kirjutamisstiili ees hajus kui imeväel, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja eestindatud raamatuga. Mulle meeldib autori lähenemine karakterite lahtikirjutamisel ning et samas jäetakse piisavalt asju õhku, et lugeja saab enda mõttetegevust stimuleerida. Õppehõud, kes meile seda raamatut soovitas, ütles, et see näitab karakteritemängu väga selgelt ära, ja tal oli õigus. Ennast Harrieti ja Davidi olukorda asetades tunneks ka mina ilmselt abitust, sest ühest küljest on tegu ju sinu enda liha ja verega, kuid kumb on siis olulisem. Tõsi, Harrieti valik on eetiline dilemma, mida oleks igal normaalsel inimesel raske lahendada: kumb jääb peale emainstinkt või perepea? Mis puudutab aga romaani keskset nö "pahalast" Beni, siis ei oskagi ma kuidagi öelda, mida temast arvata. kas panna talle tema olemust süüks, kui tegu on mingi isiksusliku või sünnipärase kõrvalkaldega? Teisalt jällegi kui olla nii tihedalt nagu seda on peresidemed, sellise metsiku olevusega, siis ei oskakski ma öelda, kuidas ma käituksin. Kuna selle raamatu lugesin läbi umbes 3 nädalat tagasi, aga sisuanalüüs tuleb kuidagi iseenesest, siis saate ehk aru, et kannan raamatu sünget fooni ja tegelaste võimalikke käitumismotiive siiani endaga kaasas. See aga näitab, et tegu on tõesti karakterimängu tõeliselt hea näitega.

Soe soovitud, kuid pidage meeles, et intrigeeriva eetilise problemaatika ja tegelaskujude juures on ühtlsasi tegu minu arvates kaunis ebamugav ja sünge raamat.