Thursday, July 23, 2015

C. de Lint " Südame metsad"

de Linti asjad on ka varem mul peost läbi käinud, aga kuidagi on juhtunud, et ma pole ühtegi läbi lugenud. Ma ei teagi päris täpselt miks... Võibolla polnud hetk õige või lihtsalt tema stiil ei meeldinud. Kes teab, ehk muutus aeg-ruumis midagi, kuid puhkuse ajal maal olles sai seesinane tellis läbi loetud.

Bettina on Mehhikost pärist tervendaja, kes sisemise sunni ajel on suundunud Põhja-Ameerikasse Kellygnow nimelisse kunstnikke kolooniasse elama. Ta ei tea, miks ta pidi sinna minema, kuid ta näeb igal õhtul sügavas lumes paljajalu seisvaid viisakates ülikondades süngeid mehi aknast sisse vahtimas ja tema tegevust jälgimas. Samal ajal püüab noor andekas skulptor Ellie endale oma kunstiga elatist teenida ja suurlinna kodutuid külmasurmast päästa ning muusikapoeomanik Hunter üle saada äsjasest lahkuminekust ning oma äri pankrotist päästa. Ühtäkki saab Ellie huvitava tööpakkumise taasluua mask, kuid vaevumata tagamaadesse süvenemata ei tea ta, et selle maski abil soovib sisserännanud vaimurahvas kohalikelt vaimudelt nende kodu ära võtta. Asjad aga lähevad üle käte, kui väljavalitud maskikandja katkise maski vihahoos ette paneb ja kandes endas nii palju viha, solvumist ja kättemaksuhimu muutub koletiseks, kelle takistamine eeldab mitmete maagiliste võimetega olendite ühist koostööd.

Raamatu tutvustuses on huvitavalt öeldud, et de Linti raamatud panevad lugejaid neid ümbritsevat maailma teise pilguga vaatama. Mõnevõrra võib see nii küll olla, sest arvestades autori stiili on see midagi hoopis muud, kui robustne mehelik tontide-kollide laialipeksmine või naiselik nõidade sabat. Mingi omapärane austus meie maailma ja üleloomuliku vastu kumab kogu raamatust läbi ja see ei pretendeerigi lõhkumisele, lammutamisele või allutamisele. Siin ei ole head ega halba, siin on pigem mingid põhimõttelised vastasseisud, mida erinevad osapooled püüavad lahendada. Selle võtab kokku raamatus mitmel pool öeldud mõte "Võim on alatu asi, sest seda on ainult jaopärast käibel - kui ühel seda on, siis teisel seda pole." Raamatu põhitelg ongi minu jaoks võimuvõitluse mõttetuse esiletoomine, sest mis siis võim lõpeks on? Omamine? Allutamine? Ja miks on vaja võimu, et ennast olulisena tunda? Teine telg on maskide kandmine, mida me igapäevaselt mingi alateadliku instinkti najal endale peale laome. Nagu indiaaninaine Nancy raamatus ütleb - lõpuks harjud sa nende maskidega lihtsalt ära. Aga küsimus on selles, et kas see on õige? Ehe näide on siin Donali käitumine terve romaani kestel - sügavalt haiget saanud inimene, kes oma emotsioonide tõttu muutub omaenda alter ego kehastuseks so tema süngeim pool realiseerub materiaalsel kujul kuulamata ühtegi teist häält peale enda valu. Vot seda päriselt ettekujutada on tõesti jube. Mõelda vaid, kui selline mask ja muutumisvõime reaalselt olemas oleks - me ei saakski siis ilmselt enam vabalt tänaval ringi käia...

Seega see maailm, mille de Lint loob, on väga eripärane, mida ma tõepoolest teistes fantaasiaromaanides näinud ei ole. Soovitan lugeda, kuid arvestage, et see on fantaasia mõistes vaimne rännak, mitte aktiivne vaenlase hakkimine ja strateegia punumine.

Wednesday, July 22, 2015

L. S. Christensen "Maskeraad"

See raamat ei ole minu arvates üldse eriti tuntust kogunud, kuid raamatukogus jäi ta mulle silma oma huvitava sissejuhatuse tõttu.

Adriani isa sooritab enesetapu, tema kergemeelne ema ei tule sellest leinast enam välja ja kaob poisi elust ning isepäine peategelane jääb võimuka tädi kasvatada. Arvestamata tema juba niigi väga keerulist elulugu on poisil ka üks oluline eripära - ta ei tunne häbi. See eripära muudab ta oma isa kõige veidramaks patendiks, nagu ütleb üks isa koostööpartnereid, ja selle najalt hakkab ta omasoodu arenema muutes ta ettearvamatuks ja raskelt kontrollitavaks. Tema käitumine koolikaaslastega, tädiga, naabritüdrukuga võtab omapärased mõõtmed, kuna nutikas poiss ei häbene kasutada oma loomupärast nutikust inimestega manipuleerimiseks, nende alandamiseks ja neile haiget tegemiseks.

See raamat ei ole rõõmus, pigem hõngub sellest omapärast süngust ja lootusetust, sest maskid, mida peategelane teiste ebateadlikult ja endale teadlikult ettetõmmatud nägudel näeb, ei ole lõppkokkuvõttes ilus pilt. Seal on kadedust (leiutaja, kelle isa suvilasse toob), ebakindlus (albiinost naabritüdruk Emilie), õelust (Tädi), iseloomutust (Lesk) jne. Inimlikus mõttes ebameeldivad jooned, mis siiski on kõigile inimestele mingil määral omased. Karakteritemängult on raamatu näol tegu väga isepärase kajastusega ja just selle negatiivse inimloomuse poole pealt, kus miski pole selgelt arusaadav, kuid samas niivõrd loomulik, et seda on peaaegu magus-vastik lugeda. Peategelase suhe naiskujudega tema elus on minu arvates üks keskseid teemasid raamatus, kuna just naiskarakterid on üks põhjus, kust mina-tegelane tegevusenergia saab. See ei ole aga seksuaalse alatooniga energia, vaid pigem sügavalt vaimne hõõrdumine, sest see muudab poisi nendest teistest emalikest-tütarlapselikest figuuridest eraldiseisvaks. Ta seisab justkui mingi nähtamatu piiri taga, kuna ta ei taha teistega ühineda. See on mingi tugev üksilduse vorm, mille peategelane on ise endale valinud. Ilmselt ei oska ma seda väga selgelt kirjeldada, kuid tahan öelda, et raamatus väljatoodud karakterid muutisid teose veidral kombel nauditavaks lugemiselamuseks, kuna selles on nii palju erinevaid alatoone, et on raske tegelastele kerge põlgusega mitte kaasa tunda.

Aga selline veidi skisofreenilise alatooniga raamat, mis on ometigi süngelt köitev ja soovitaksin proovida.

L. Kate "Langenud"

Selle raamatuga oli lihtne - hing ihkas pärast raskepäraseid lugemiselamusi millegi piisavalt lihtsa ja jabura järele. Videviku-saagat uuesti läbi närida ega Sandra Browni läbiproovitud romantikat ei viitsinud jälle läbi lugeda ning (tunnistan ausalt pattu) pilt oli kaanel ka ilus.

Lucinda Price läheb uude kooli oma sünge minevikusaladusega. Uus kool on kirjelduste järgi justkui Addamsite filmi kaunis taaselustus: sünged seinad, veidrad elanikud ning ka kohalik surnuaed on kasvatustegevusse lülitatud. Lucindale jääb silma noormees Daniel, kes aga neiut eemale tõrjub, kuna teab, mismoodi see nende lugu on aegade algusest saadik iga kord lõppenud. Loo arenedes selgub aga nende kahe omapärane seotus: Lucinda ja Daniel on omavahel igaveseks seotud, kuid alati, kui nad kohtuvad ja armuvad, Lucinda sureb. Daniel aga langenud inglina peab sügavat südamevalu ikka ja jälle üle elama, mistõttuta tütarlast pigem väldib. Kuid nüüd on neiule silma peale pannud ka keegi teine peale tema ettemääratud armastuse ning lugu ei liigu enam oma tavapärast rada...

Siin ei ole midagi keerulist - maagiliste olenditega tiiniromaan, milles puudub sügavam sisuline teemaarendus. Peategelane püüab leida iseennast ja tal on arusaadavatel asjaoludel keerulisi eneseotsinguga seotud küsimusi, kuid arvestavat ideed sellest kahjuks ei sünni. Tõsi, head ja halvad on selles romaanis kaunis tinglik ja subjektiivne nähtus, kuid sellest hoolimata on teosel väga etteaimatav teemaarendus. Seega ei midagi erilist ja kusagil poole raamatu paiku läks see minu jaoks ühekülgseks.

Seega lugege omal vastutusel, midagi ülemäära erilist siit leida ei ole.

Monday, July 20, 2015

J. Kross "Kallid kaasteelised"

Jaan Krossi fenomen on minu arvates põnev, sest tema lai silmaring ja elukogemused tegid temast ainulaadse inimhingede inseneri. Olen lugenud mõningaid tema romaane, kuid tema teleintervjuud ning kunagi ETV-st nähtud dokfilm temast tekitasid minus huvi Jaan Krossi isiku vastu hoopis teisel tasandil. Ning kuna seesinane raamat on minu suure-linna-koduraamatukogus kohe laenutusleti juures, siis kahmasin selle uitmõttena enne puhkust kaasa.

Kross alustab oma memuaare lapsepõlvest Kalamajas, libisedes üsna kiirelt üle nii poisikesepõlve tegudest kui gümnaasiumiaegsetest õpingutest. Põhjalikumalt peatub Kross aga oma ülikooliajal, sõjaaegsetest segadustel, vanglaelul, asumisel Siberis ja lõpeks prii mehena taas Eestisse jõudes oma kirjanikutee algusel. Seejuures on autor üsna aus, olles seejuures piisavalt taktitundeline ja kriitiline, ja põigates episooditi ka oma kaasteeliste eludesse luues sellega mitmekülgse kirjelduse toonasest olustikust. "Kallite kaasteeliste" esimene osa keskendub perioodile, mis lõppeb tema ja Ellen Niidu kolimisega vastvalminud kirjanike majja.

Seda, et Kross valdab sõna võimu, ei kahtle ilmselt keegi, kuid kui võrrelda memuaare tema loominguga, siis tuleb siin minu arvates selgemini välja tema oskus mõista sõnade varjatud tähendusi.  Kohati on see lausa et kirurgilise täpsusega seatud idee, et ei oskaks seda ise paremini sõnastada. Eriti kriitiliste või diskreetsete teemade käsitlemisel (näiteks tema esimese abieluga seotud üsna delikaatsed detailid või kriitika Lääne-Euroopa riikide tegevusetusele II ilmasõja ajal Baltimaade saatust silmas pidades). Ja hoolimata süngest ajaperioodist näitab Kross, et ka siin leiab omalaadset huumorit ("Heil Hitler!" käänamine "Ei itle!"-ks või vangis olles kambrikaaslastega ennast kallutades vintis valvurit segadusse ajamine). Ja lõpeks tekib siiski ka põhjendatud küsimus: "kummal pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad?" (lk 471). Ma olen ka ise sellele mõelnud, kuid olles antud ajaperioodi lõppugi ainult põgusalt näinud, siis saan ma selle idee enda jaoks ainult ette kujutada. Ja ehk ongi nii, et reaalsus on vahelduseks kordades jubedam ja raamatust lugedes saab vähemalt aegajalt selle kinni panna ja ohutusse argipäeva tagasi libiseda?

Krossi mälestused on kindlasti üks põnev lugemine ja soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele.

Sunday, July 12, 2015

K. Thunberg "Kunagi ma räägin oma emast"

Ma arvan, et meil kõigil on veidi teistmoodi suhe oma emaga: kes ei suuda oma emaga üldse korralikult suhelda, kes suhtleb nagu parima sõbrannaga, kes on võtnud üle lapsevanema rolli. Minu ema on juba oma 10 aastat taevastel jahimaadel jalutamas, kuid see ei tähenda, et mul ei oleks tema või meie omavahelise suhtega mingeid lahendamata küsimusi. Seetõttu tundus selle raamatu pealkiri kuidagi huvitav ja isiklikult veidi ehk ka vaimset sorti väljakutsena.

Loo keskmes on keskealise naise mälestus oma emast. Väikesaarel elanud perekonna võsu püüab hakkama saada lapsepõlvest omandatud mälestustega, mille ema talle oma kogumismaaniaga pärandas. Romaani mina-tegelane räägib oma lapsepõlvest, kooliajast ning täiskasvanuelust, mille kõige kohal kummitab tema ema haiglane harjumus koguda, peita ja alles hoida kõike ning kartus muutustega kaasa minna. Samas aga räägib raamat ka põhjamaisemal moel inimese arenguteest ning raskete momentide läbitöötamisest, kusjuures need valusad kohad näitavad mina-tegelase väga keerulist sisemist rännakut.

Minu jaoks oli selle raamatu üks põhiline teema mälestustega toimetulek. Lapsepõlvemälestused on ehk sellevõrra eripärasemad, et alateadlikult soovime neid näha ehk läbi roosamate prillide. Seesama vana teema, et päike oli kollasem, muru rohelisem ja jäätis magusam. Kui selliseid positiivseid nüansse alateadlikult võimendame, siis miks mitte ka negatiivsega? Need halvad või ebameeldivad/mugavad asjad, mis on meiega lapsepõlves juhtunud, jäävad siis ilmselt sellevõrra tugevamalt alateadvusesse kummitama. Ma arvan, et see on täiesti loogiline ning tunnen ise küll, et on asju, mida ma võimalusel praegu muudaksin, et ma ei tajuks sellist ebamugavust teatud olukordades. Ja ilmselt on see asi, millest lahtilaskmist tuleb õppida korduvalt ja korduvalt, sest kui see on ebateadlikult mõtlemisse programmeeritud, siis on sellest väga keeruline lahti saada. Tekib selline orav rattas olukord, mida on väga raske lahendada. Muidugi, räägin oma kogemustest...

Aga raamat ise on mõnusalt põhjamaine, otsekohene ja oma aususes tegelikult ilus. Eestindus on väga hästi õnnestunud ning keelekasutus nauditav. Tõsi, ülemäära actionit ning suuri tegusid sellest raamatust otsida ei maksaks, kuid sellest hoolimata on huvitav näha portreed ühe inimese arengust.

Seega soe soovitus kõigile põhjamaise kirjanduse austajaile, kes ei otsi kirjandusest klišeesid või stamplahendusi.