Ma arvan, et meil kõigil on veidi teistmoodi suhe oma emaga: kes ei suuda oma emaga üldse korralikult suhelda, kes suhtleb nagu parima sõbrannaga, kes on võtnud üle lapsevanema rolli. Minu ema on juba oma 10 aastat taevastel jahimaadel jalutamas, kuid see ei tähenda, et mul ei oleks tema või meie omavahelise suhtega mingeid lahendamata küsimusi. Seetõttu tundus selle raamatu pealkiri kuidagi huvitav ja isiklikult veidi ehk ka vaimset sorti väljakutsena.
Loo keskmes on keskealise naise mälestus oma emast. Väikesaarel elanud perekonna võsu püüab hakkama saada lapsepõlvest omandatud mälestustega, mille ema talle oma kogumismaaniaga pärandas. Romaani mina-tegelane räägib oma lapsepõlvest, kooliajast ning täiskasvanuelust, mille kõige kohal kummitab tema ema haiglane harjumus koguda, peita ja alles hoida kõike ning kartus muutustega kaasa minna. Samas aga räägib raamat ka põhjamaisemal moel inimese arenguteest ning raskete momentide läbitöötamisest, kusjuures need valusad kohad näitavad mina-tegelase väga keerulist sisemist rännakut.
Minu jaoks oli selle raamatu üks põhiline teema mälestustega toimetulek. Lapsepõlvemälestused on ehk sellevõrra eripärasemad, et alateadlikult soovime neid näha ehk läbi roosamate prillide. Seesama vana teema, et päike oli kollasem, muru rohelisem ja jäätis magusam. Kui selliseid positiivseid nüansse alateadlikult võimendame, siis miks mitte ka negatiivsega? Need halvad või ebameeldivad/mugavad asjad, mis on meiega lapsepõlves juhtunud, jäävad siis ilmselt sellevõrra tugevamalt alateadvusesse kummitama. Ma arvan, et see on täiesti loogiline ning tunnen ise küll, et on asju, mida ma võimalusel praegu muudaksin, et ma ei tajuks sellist ebamugavust teatud olukordades. Ja ilmselt on see asi, millest lahtilaskmist tuleb õppida korduvalt ja korduvalt, sest kui see on ebateadlikult mõtlemisse programmeeritud, siis on sellest väga keeruline lahti saada. Tekib selline orav rattas olukord, mida on väga raske lahendada. Muidugi, räägin oma kogemustest...
Aga raamat ise on mõnusalt põhjamaine, otsekohene ja oma aususes tegelikult ilus. Eestindus on väga hästi õnnestunud ning keelekasutus nauditav. Tõsi, ülemäära actionit ning suuri tegusid sellest raamatust otsida ei maksaks, kuid sellest hoolimata on huvitav näha portreed ühe inimese arengust.
Seega soe soovitus kõigile põhjamaise kirjanduse austajaile, kes ei otsi kirjandusest klišeesid või stamplahendusi.
No comments:
Post a Comment