A. Andrews "Märkaja"

Üldiselt ei ole ma kuigi suur eneseabiraamatute lugeja. Mitte nende kitšiliku imago tõttu, vaid pigem seepärast, et ma leian enda jaoks väärtuslikku sealt haruharva ning juba põhimõtteliselt selliseks diibiks süvaarutluseks ja -arenguks mõeldud materjalid lihtsalt jätavad kuidagi vale mulje. Seekord aga olin ma eraelus väga raskes seisus ning vaimselt katki, mistõttu raamatu kaanel ilutsev lausejupp "Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi" mõjus motiveerivalt. "Just, perspektiiv on see, mida ma vajan!" ja kahmasin raamatu riiulilt kaasa.

Raamat räägib müstilisest Jonesist (lihtsalt Jones, nagu ka nimitegelane ise pidevalt rõhutab), kelle teeb eriliseks see, et ta on Orange Peach linnakeses elutsev märkaja, kes näeb perspektiive elus ja kellele on võime aidata inimesed üle surnud punktidest nende elus. Ja ta annab nõu ja paneb asjad/olukorrad uude valgusesse nii vanadel tuttavatel kui täiesti võõrastel juhututtavatel pannes  inimesi nägema väljapääsu võimalusi tekkinud olukordadele ja viima läbi positiivseid muutusi enda elus: kellel parandab abielukriisi, kelle aitab tänavalt ära, kellel aitab saavutada austust oma kogukonnas jne. Selles mõttes on inimeste soovid väga mitmekülgsed, kuid vana hea Jones leiab kõigele omapärase vaatenurga, et näha võimalust vajalikuks muutuseks. Jonesi müstilisust rõhutab veel see, et ta teeb seda ilma vastuteene soovita lihtsalt südameheadusest tulles ja minnes inimeste elus nii, nagu talle sobib, kusjuures tegelikult ei tea keegi päris täpselt, kes ta on ja kust ta tuleb.

Mis ma oskan kosta? Raamat oli enam-vähem selline, nagu ma arvasin - vaimsematele inimestele pakub kindlasti huvitavaid võimalust oma mõttemustreid segi lüüa või korrastada (vastavalt teie enda soovile, muidugi), aga minu jaoks ei olnud raamatus kuigi palju ahaa-momente. Selles mõttes on tegu lihtsa lugemisega ja eestindus on ka üpris hea, kuid sisuliselt ei aidanud lihtsalt kirjutatud raamatuke minul vajalikke perspektiive saavutada ega minu mõttemalle muuta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et mingil viisil olen ma seda kõike kuidagi teises kastmes kuulnud: pisiasjad on üldpildis kõige tähtsamad, sõbrad määravad paljuski meid ja meie olemust, positiivsus tõmbab ligi positiivsust, ei maksa muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa jne. Ja ma ei ütle, et see on raamatu süü... Lihtsalt elus on üht ja teist ette tulnud, mistõttu on sellised käibemõtted minu jaoks kuidagi kulunud. Võite tänada minu sõpru ja tuttavaid :)

Seega lihtne lugemine, kuid nõudlikumale maitsele võib väheseks jääda.

PS! Ilukirjandus?!? Kas tõesti?