L. Tolstoi "Sõda ja rahu"

Olen siinsest blogist tükk aega eemale hoidnud, kuna olen lugemisalaselt hõivatud olnud oma selle aasta suurprojekti läbilugemisega. Kui ma oma tuttavatele "Sõda ja rahu" lugemisest rääkisin, siis tuli üllatunud kulmukergitusi, et kas tõesti sa koolis pole seda lugenud, ning räägiti oma mälestusi selle raamatuga (üks vanem kolleeg meenutas sügaval nõukaajal romaani põhjal tehtud filmikogemust).

Selle maailmakuulsa kirjandusklassika vaatleb Vene aadlikke elu Napoleoni sõdade ajal. Loo kesksed karakterid on Bolkonskid (ennekõike õde-venda Andrei ja Marja), Rostovid (ennekõike õde-venda Nataša ja Nikolai) ja Bezuhhovid (Pierre), kelle perekonnaelude läbi maalib autor väga kirju suheterägastiku, mille peened nüansid on päris realistlikud, kuid köitvad (näiteks Andrei Bolkonski ja Nataša armastuse lugu, Marja Bolkonskaja alaheitlik elu tujuka isa kõrval, intrigant Anna Mihhailovna tegutsemisampluaa, Helene Bezuhhova segane kuvand jne). Selle kõige taustal aga sõdib Venemaa Napoleoni vägedega ning Tolstoi kirjeldab väga värvikalt sõjategevuse nii poliitilisi kui argielulisi detaile nii rindelt kui tagalas. Tõsi, oma rahva patrioodina loob autor Prantsuse keisrist kaunis negatiivse pildi, kuid ega objektiivsus ei olegi ilukirjanduse peatingimusi. Seega võib öelda, et sisuliselt on tegu väga laiahaardelise teosega, milles on korralik annus nauditavat realistlikku vürtsi koos sügavamate filosoofiliste arutlustega romaani tegevuse või tegevuse mõjude üle.

Iseenesest oli raamatus minu jaoks hoolimata viimatisest huvist Vene ajaloo vastu tegelikult palju üllatavat. Üks asi on inimeste meelsus ja vaimulaad, aga hoopis teine on lugeda kaasaegse kirjeldust sellest. Näiteks kuidas vana vürst Bezuhhovi surivoodile tuleb kokku terve aadlikke koorekiht või kuidas aadlikud oma lastekasvatamisesse suhtuvad. Mis mind häiris, oli Tolstoi naiste portreteerimine, kus pigem viidatakse neile kui emotsioonidest juhitud olevustele, kes tunnevad oma alaväärtuslikkust meheliku intellekti ees. Selle najal näiteks on väga selgelt tunda autori üleolevat suhtumist tänapäeva mõistes iseseisvate ja -päiste naiste osas (Helene Bezuhhova karakter tuleb kohe selgelt silme ette), kuid teisalt on tegu ajastikulise meelelaadiga. Raamatu kesksed teemad olid minu jaoks võimumängud ja elu juhuslikkus ning seda nii sõja kui rahu ajal. Peenem või jõhkram ärapanemine ja oma ego upitamine on nii rabavalt inimlik, kuid ometigi üllatab mind vahel selle erinevad vormid (näiteks sõja lõpu järgne suhtumine Kutuzovisse). Ja muidugi juhuslikkus, kus ehedaim näide on Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova kohtumine mehe lõpupäevil, kuigi häid näiteid on veel teisigi.

Sellist mitmetahulist kirjandusklassikalist eepost on mul muidugi raske lühidalt kokku võtta, kuid saan öelda, et soovitan seda kindlasti lugeda, kui tahate huvitavamat ja veidi mahukamat
väljakutset.