Tuesday, December 29, 2015

D. Geary "Tänapäeva nõid"

Puhkus on tõeliselt imeline asi - saab aega raamatutega sisustada ja seda nautida, sest tegu pole suurte raskete teadusraamatutega. Seega olen teinud mitmeid reide kohalikku raamatukokku ning naasin ühel päeval seesinase raamatuga. Mind intrigeeris pealkiri ja sisututvustus, mis panid mind mõtlema, et vot see võib olla see kaunis üllitis, mis mulle pakub seda jumaldatud ahaa-momenti, mida ma raamatuid lugedes otsin.

Kinnisvaraagent Lauren satub ühel päeval nõidade jututuppa, mis paneb temaga juttu vestnud nõiad arvama, et tegu on oma annet mittetundva nõiaga. Seega saadetakse tema oskusi katsetama nõid, kes puhtjuhuslikult on pikk tõmmu ja kohutavalt kaunis meesterahvas. Romantilised sädemed hakkavad lendama (küll mitte peakangelase hinges), andeid avastatakse ja avardatakse ning igal pool on maagiat ja nõiakunsti.

Kui ma selle raamatuga ühele poole jõudsin, siis oli minu peas ainult üks küsimus: "Mis asi see nüüd oli?!?" Selles mõttes, et kas see oli romantika või fantaasia või ABC algajale nõiale? Loo areng ei ole mitte mingis mõttes ootuspärane ehk ei teki mingit suuremat kulminatsiooni või konflikti, mille lahendamist võiks oodata. Ei ole heade-halbade võitlust, ei ole suuri sisemisi heitlusi, ei ole vaimseid konflikte ega maailmavaatelisi kokkupõrkeid. Pigem on tegu sellise stoiliselt tausta loova jutustusega, mis ei arene ega vii kusagile, vaid lihtsalt räägib loo, kuidas üks vaimunõid avastatakse ja kuidas ta nõidademaailma ja reegleid avastama hakkab. Räägitakse palju tehnilisest poolest (kuidas kanaliseerida energiat, milliseid nõidu on jne), aga selles ei ole mingisugust elu. See oli nagu aliase mängu kausutusjuhend, aga me kõik teame, et Aliast on praktiliselt iga kell etem lugeda kui seda tuimalt teoorias lugeda. Lugedes ja umbes poole peale jõudes sain aru, et mul on vaja mingisugust kirge, aga kogu lugu tundus kuidagi mannavahuselt roosa ja üdini ameerikalik.  Lõpuni lugema sundis ainult see, et ma tahtsin näha, kas kusagilt tuleb see point ka välja, aga see ei läinud aja peale paremaks, kuigi potentsiaali ju nagu oli...

Mina seda raamatut ei soovitaks.

Friday, December 18, 2015

P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.

M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"

Ühest heast põhjamaisest krimkast ei suuda mina ära öelda. Reaalsus lihtsalt on, et minu jaoks on nad kõnekamad ja huvitavamad võrreldes kiire ameerikaliku actioniga või fataalselt mõjuvate vene detektiivilugudega. Huvitaval kombel inglise krimkade juures sellist võrdlust tuua ei saa, sest ka seal on omad lemmikud välja kujunenud ning nendest nii kergekäeliselt juba ei loobu. Aga eelmisel korral oma naistekaid raamatukogu riiulite vahel otsides jäi seesinane raamat pihku ja see tundus huvitav.

Ühel hommikul leitakse Gotlandil noore naise laip, kellele on aluspüksid suhu topitud. Kohalik kriminaalkomissar Anders Knutas hakkab asja uurima ning tundub, et nad leiavad süüdlase kõigest mõne päevaga. Aga siis leitakse samamoodi tapetuna kolme väikese lapse ema ning olukord muutub keerulisest talumatuks: saar on turismihooaja lävel, inimesed saarel on hirmunud, meedia pealetung muutub järjest tugevamaks jne. Välja tulevad pikalt hoitud saladused, suhterägastikud ja tunded, mille taustal püüab kohalik politsei leida mõrtsukat, kelle motiivid jäävad saladuseks kuni viimase hetkeni.

Arvestades tavalist innukust, millega ma mõne põhjamaade krimka kallale asun, siis selle teose kulgemine oli ootamatult rahulik. Muidugi, köitev on ikka lugeda, et kus miskit toimub ja kes kellega nüüd käib, aga võibolla tempo ning põnevuse aste ei olnud päris see. Meenutas pigem inglise krimilugude rahulikkust ja väljapeetust. See ei ole iseenesest halb asi, aga lihtsalt minu jaoks näitab see ebatüüpilisust just žanri arvestades. Aga kahjuks jäid karakterid jäid minu jaoks liiga üheplaaniliseks (so puudus sisemise heitluse ja tugevama arutluskäigu osa) kui mitte arvestada ehk koduperenaise Emma ja reporteri Johani lugu, mis muutis tegi loo ka inimlikul tasandil veidi mitmekülgsemaks. Aga selle väikese kõrvalpõikega inimliku intriigi üles ehitamine ka piirdus, sest muud väljatoodud nüansid loos tundusid mulle otsituna ja seetõttu ei mõjunud. Sellest on koledamal kombel kahju, sest potentsiaali kulisse ja tegelaskujusid arvestades ju nagu oli.

Seega hea lugemine, aga kahjuks mitte kuigi kaasahaarav.

J. Justiss "Elumehe naine" ja "Taltsutamatu pärijanna"

Kuna kooliskäimine käib käsikäes ilmatuma tarkade asjade lugemisega, siis tundsin seekord, et ma enam ei jõua tegeleda arenguprobleemide uurimisega ja tahan lihtsalt mõttel minna lasta. seega tundsin, et tahan lugeda midagi ilusat ja kerget (loe: naistekat). Mõeldud-tehtud! J. Justissi raamatuid ma polnud varem lugenud, seega tasus proovida.

"Elumehe naine" räägib äsja oma vanemad ja onu kaotanud Allegra Antinori ning laostunud elumehe William Taveneri armuloo, kus mõlemad proovivad leida endale sobilikku abikaasat, aga kirg viib nad nii tugevalt kokku, et neil on raske üksteist mitte näha ega tähele panna. "Taltsutamatu pärijanna" keskseks tegelaseks on aastaid oma isa poolt vangis hoitud Helena Lambarth, kes asub elama Londonis oma sugulaste Darnellide juures. Adam Darnell, kes on isa tegude tõttu laostumise veerel, peab tegelema endale sobiva rikka mõrsja leidmisega, aga tema maja uus ja ebatavaline elanik Helena osutub nii kütkestavaks, et ülesanne muutub päev päevalt raskemaks.

Võeh, ütleme nii, et romantikadoos sai nüüd jupiks ajaks rahuldatud. Kõik kohustuslikud elemendid loos olid muinasjutule omaselt olemas: negatiivne karakter, kangelaste ja kangelannade teekond oma õnneni, suurte tunnete ootamatu avastamine, intriig, suured rikkused, aadliseltskonna käitumismallid, rohkelt kleidivahetusi ja balle, õrnu tundeid ning võitlus armastuse pärast. Ainult väheke igavaks kiskus, sest see kõik olu kuidagi kole tõsiselt kirjutatud... Ma saan aru, miks 19. sajandi daame tõesti nii õrnade lillekestena kujutatakse (stereotüübid, eks?), aga no ma ei tahaks mõelda, et nad nüüd nii üheülbalised olid.

Seega puhas meelelahutus, kuid isiklikult ütlen, et naistekate laias spektris on ka köitvamaid leide.

Monday, December 14, 2015

C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.

Saturday, October 17, 2015

B. Sanderson "Terassüda"

Ilmselt ei ole suur üllatus, kuidas ma selle raamatuni jõudsin - kolasin taas riiulite vahel ringi ja voilaa! Ja taas hakkas kõhutunne lulli lööma ja no kuidas ma siis oma kõige tugevamale hea raamatu radarile "ei" ütlen?
Maailmas on toimunud nihe ning mõningad inimesed on muutunud eepikuteks - inimesteks, kellel on erakordsed võimed. Kes suudab manipuleerida maapinnaga, kes muuta eluta asjad teraseks, kes suudab luua igavest ööd jne. Ainuke probleem on, et oma võimete kasutamisel kasvab eepikute võimuiha ning seetõttu ei ole nad tavaliste inimeste sõbrad, vaid valitsejad. Ja kõigist eepikutest üks tugevamaid (Terassüda) on vallutanud endise Chicago, kes pealtnäha on võitmatu. Kuid igal eepikul on nõrk koht ja raamatu peategelane David on näinud teda veritsemas. Terassüda on Davidi kinnisidee, et maksta kätte oma isa surma eest, mistõttu ta otsib üles Kättemaksjad, kes on veel ainuke tavainimestest vastupanuliikumine eepikute ülemvõimule ning tahab esitada avalduse nendega liitumiseks. Aga kahjuks ei kuku kõik päris nii välja, nagu David oma plaanides ette kujutas...

Minu jaoks oli see raamat täielik üllatus - kirjastus võõras, autor jumalast tundmatu, Aga elamus oli ohsapoiss! Lugesin seda maale sõites ja ei mäleta ammu seda aega, et rong oleks minu arvates liiga kiiresti sihtkohta jõudnud. Selles mõttes on tegu täielikult meelelahutusega, aga loodud maailm ja karakterid on Sandersonil väga kaasahaaravad. Lugu liigub kiire tempoga, kuid ei lähe liigselt imalaks või etteaimatavaks. Harvakogetav "seda ma küll ei oodanud" moment oli ka raamatus, mistap tõuseb raamatu väärtust minu silmis enamgi. Ja eestindus oli täitsa viisakas. AGA! Ilmselgelt planeeritud sari ja see on tõesti alles esimene raamat. Argh!

Seega soe soovitus kõigile fantaasia-ulme fännidele.

Thursday, October 15, 2015

A. Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.

Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.

Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.

Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.

D. Lessing "Viies laps"

Doris Lessing, teada tuntud elav kirjandusklassika, on minu jaoks olnud ainult nimi - tema raamatud ei ole minu jaoks kunagi kutsuvad olnud. Ma ei teagi, miks - võibolla on see sisututvustustes, võibolla pole lihtsalt õige hetk olnud. Nüüd oli aga koolitöö raames soovitus seesinane raamat läbi lugeda ja seda saigi siis tehtud.

Harriet ja David kohtuvad, armuvad ja hakkavad oma ühist elu ühe perena üles ehitama. Nad ostavad suure maja maakohas ning mingil imekombel mõjub nende uus kodu tõelise kodu sünonüümina nende lähikondlastelegi. Ning siis hakkavad sündima lapsed, kes kõik on oodatud ja armastatud, kuniks Harriet jääb viiendat korda rasedaks. Ja see on hoopis midagi erinevat sellest, mida keegi oodata oskas, sest vähe sellest, et rasedus kulges Harrietile väga raskelt, on sündinud laps enam kui iseäralik. Ben mõjub juba vastsündinuna kõigile hirmutavalt, tema käitumine on vägivaldne, enesekeskne ning ta ei hooli sotsiaalsetest normidest. Lisaks sellele on ta meeletult tugev, mistap pereliikmete tugevad sidemed järjepanu lagunema hakkavad.

Minu alateadlik hirm Lessingu kirjutamisstiili ees hajus kui imeväel, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja eestindatud raamatuga. Mulle meeldib autori lähenemine karakterite lahtikirjutamisel ning et samas jäetakse piisavalt asju õhku, et lugeja saab enda mõttetegevust stimuleerida. Õppehõud, kes meile seda raamatut soovitas, ütles, et see näitab karakteritemängu väga selgelt ära, ja tal oli õigus. Ennast Harrieti ja Davidi olukorda asetades tunneks ka mina ilmselt abitust, sest ühest küljest on tegu ju sinu enda liha ja verega, kuid kumb on siis olulisem. Tõsi, Harrieti valik on eetiline dilemma, mida oleks igal normaalsel inimesel raske lahendada: kumb jääb peale emainstinkt või perepea? Mis puudutab aga romaani keskset nö "pahalast" Beni, siis ei oskagi ma kuidagi öelda, mida temast arvata. kas panna talle tema olemust süüks, kui tegu on mingi isiksusliku või sünnipärase kõrvalkaldega? Teisalt jällegi kui olla nii tihedalt nagu seda on peresidemed, sellise metsiku olevusega, siis ei oskakski ma öelda, kuidas ma käituksin. Kuna selle raamatu lugesin läbi umbes 3 nädalat tagasi, aga sisuanalüüs tuleb kuidagi iseenesest, siis saate ehk aru, et kannan raamatu sünget fooni ja tegelaste võimalikke käitumismotiive siiani endaga kaasas. See aga näitab, et tegu on tõesti karakterimängu tõeliselt hea näitega.

Soe soovitud, kuid pidage meeles, et intrigeeriva eetilise problemaatika ja tegelaskujude juures on ühtlsasi tegu minu arvates kaunis ebamugav ja sünge raamat.

Friday, September 25, 2015

A. Tan "Köögijumala naine"

Ma olen mitmel korral rääkinud sellest, et mõne raamat tunned kohe kaugelt ära. Ma ei tea, kas see on siis pealkiri, kujundus või mingi kõhutunne - sa lihtsalt tead pilku peale visates, et vot see on minu raamat. Selle raamatuga oli ka nii, sest seda riiulis nähes ma teadsin, et selle raamat loen ma läbi ja seda juba üsna pea. Läks kuu-paar mööda ja tehtud ta sai.

Raamat algab noore ameeriklanna Pearli sisekaemusega, milles ta arutleb oma elu eripärasid. Ühel päeval saab ta aga kutse oma vanatädi Du matustele, kus ta vaatab kerge irooniaga kõrvalt oma ema ja oma tädi. Kuid tema ema Winnie ja tädi Helen jagavad omavahel saladusi, millest pole kunagi räägitud. Aga Helen on surmavalt haige ja paneb seetõttu Winnie fakti ette - sa kas räägid oma tütrele kõik ära või teen seda mina. Ning nii kutsubki Winnie tütre enda juurde ja räägib monoloogina. Oma emast, kes pere juurest ära läks, kui ta laps oli, ning kuidas suhtuti sellesse enne sõjaaegses Hiinas. Oma elust onu juures, kuhu ta pärast ema lahkumist pere häbiplekina kasvatada saadeti. Oma mehest Wen Fust, kelle šarmantse välimuse taga oli masohhistlik manipulaator. Oma elust Hiina lenduri naisena maailmasõja ajal. Oma lastest, kelle ta Wen Fule sünnitas. Tädi Helenist, kellega elu keerdkäigud ta tihedalt kokku sidus. Oma kohtumisest elu armastuse Jimmy Louiega. Oma põgenemisest kommunistlikkust Hiinast ja elu seadmisest Ameerikas. See avameelsus viib ema ja tütre omavahelise suhte hoopis uuel tasandil ning muudab nende nägemust üksteisest, sest nad ei ole südamest-südamesse mitte kunagi rääkinud.

Kahtlemata on peategelase Winnie elusaatus olnud traagiline ja seda just erinevate väga halbade kokkusattumuste ühismõjuna. Teisalt jällegi eks see eludraama ole ikka meie endi peades - mis minu jaoks võid tunduda ahistav ja häiriv, paneb kedagi teist võibolla ükskõikselt õlgu kehitama ja süümepiinadeta edasi liikuma. Ema äkiline kadumine kui tema jaoks traumaatiline ja elumuutev sündmus on raamatu põhikarakteriga tegelikult kogu aeg kaasas. Kuna olen ka ise endale kalli inimese ootamatult kaotanud, siis suudan ennast Winnie kogemustega mingil määral samastada. Siin on mõjuteguriks just see lõplik ootamatus, eriti, kui jäävad õhku vastusteta küsimused. Samas ei kujuta ma ette, mis toimub ema hinges, kes näeb oma last suremas. Winnie lein on relvitukstegevalt aus, et ma ei ole vist sellist kogemust tükk aega ühe raamatukarakteri puhul täheldanud. Kuid ta suudab oma avameelsusega tütrele tagasi anda selle, mille too on ammu kaotanud. Lootuse. Ja lõpeks kas polegi see SEE motiveeriv jõud, mis paneb meid ka kõige kriitilisemas olukorras nägema võimalusi, et olukord paraneb.

Kahtlemata rabav ja ilus raamat, mida ma tõepoolest soovitan lugeda.

R. Hobb "Salamõrtsuka õpilane. Farseeri triloogia I raamat"

Võeh, see raamat on mul oma kuu aega tagasi juba läbi loetud, aga kuna elumuutused on viimasel ajal olnud kaunis põhjalikud, siis ei ole ma leidnud endas seda jõudu, et see va kokkuvõte kirjutada. Kuna tagastustähtaeg aga kuklasse hingab, siis mul enam suurt valikut ei ole... Raamatu valiku põhjuseks oli aga hea sõbranna soovitus, kes minule teadaolevalt on vist kõik vähegi väärt fantaasiaromaanid ära lugenud.

Kuninglik sohipoeg Fitz satub juba lapsena õukondlike võimumängude keerisesse ja nutika noormehena õpib ta kiiresti selgeks, et tema ellujäämine sõltub suuresti tema enda nutikusest. Ta avastab, et suudab luua loomadega tugevaid vaimseid sidemeid, kuid saab kiiresti selgeks, et sellele ei vaadata hea pilguga. Olles õukonnas uudishimu ja ebasõbraliku tähelepanu objektiks asub nooruke sohik kuninglikul soovitusel õppima lossi salamõrtsuka juures. Samal ajal asub Fitz ka kuninglikule perekonnale eripärast oskust (taidu) õppima, teadmata, et sellega seoses satub ta juba niigi ohtlike võimumängude keerisesse, kus keerulised poliitilised ambitsioonid ja usaldus muutuvad enamaks kui lihtsalt sõnakõlksud. Lausa sellel määral, et ohtu ei seata ainult mitte salamõrtsuka õpilase enda elu, vaid ka tema kuninga ja kuningriigi heaolu.

Ma ei ole raamatus ühtegi osa endale omase post-it'ga ära märkunud, kuid mulle raamat nii oma iselomu kui sisu poolest meeldis. Tõsi, Hobbi kirjutatud raamatu tempo pole eriti kiire, aga seda enam annab see võimaluse karakteritel oma isiklikku maailma avada. Muidugi pole ma kuigi kindel, kas ükskõik kes ikka suudab oma mõttemaailma Fitzile sarnaselt nii õrnas eas ratsionaalselt enda jaoks lahti seletada. Juba arengupsühholoogiliselt tundub see nii keerukas, et paneb mu kulmu kergitama, aga samas - see on fiktsioon ja seal on kõik lubatud :) Kuid raamatu karakterid on tõesti väga realistlikult ja ebamugavalt inimlikult kujutatud: kuningas enesekeskse võimumehena, tallimees Burrich introvertse käsutäitjana, taiu õpetaja Galeni võlts-uhke enesekeskne jne. Teisalt ei mõju raamatu karakterid ülemäära stereotüüpsed, et hakkaksid segama loo arengut. Pigem vastupidi - nende iseloomujooned ja roll kogu võimumängus tekitavad olukorra, kus minul tekkis lugedes tunne, et tahaks mõnda tegelaskuju kohe raputada ja küsida "Mis sul viga on?!?"

Seega soe soovitus ning ärge laske ennast kaanekujundusest eksitada - tegu pole minu arvates lasteraamatuga, kuigi mulle oli just kaane tõttu selline mulje jäänud.

Saturday, August 15, 2015

S. Day "Alasti"

Teate, mina ei jõua lõpmatuseni lugeda tõsiseid raamatuid. See on nagu heade filmidegagi - vahepeal mingit ajuvaba "Politseiakadeemia"-laadne-toode aitab heade filmide puhul perspektiivi näha. Sama on raamatute lugemisega ja minu lahendus siin on mingi naisteka lugemine. Ilmselt selline kitš töötab minu jaoks sellisel vabastaval-puhastaval tasandil ja pärast (minu jaoks) intensiivset lugemisperioodi oli vaja veidi mõtteid puhastada ja sai lihtsalt nalja pärast antud raamat valitud.

Sisuliselt tüüpiline lugu: mees (Gideon Cross) tutvub noore neiuga (Eva) ning nende vahel lendavad sädemed. Asjale lisab kitši see, et mees on rikas miljonär ja raske minevikuga, samas kui naine on optimistlik ja asub ennast mehe toetusel seksuaalselt avastama. Kuna tegu on triloogia esimese osaga, siis muidugi kõiki sõlmpunkte ei suletud, kuid üsna visuaalne kirjeldus igasugusest intiimtegevusest sai kenasti lahti kirjutatud.

Tuleb tunnistama, et hoolimata ilmselgele üleshaibitud eelkäijast bestsellerile ("50 halli varjundit", eksole?) on see raamat minu arvates ehk grammike teravam ja eriti tõstaksin esile veidi teravamat huumoriprismat, mis ka mind aegajalt itsitama ajas. Lausa nii teravmeelse huumoriga, et kasutasin enda teada esimest korda naisteka puhul ära ka ühe märkmelehe (panen tavaliselt raamatute lugemisel huvitatavatesse kohtadesse post-it'i, et need endale eraldi ära märkida). Koht ise on veidi riivatu ja see ei leia minu blogis kajastamist, kuid kõik soovijad saavad seda ise lugeda lk 40, kus on kaunis tabav väljendus ilma tunneteta seksi kirjeldamiseks. Teine asi, millele ma mõtlesin, et selle raamatu tõlkijal-toimetajal pidi küll tükk tegemist olema, et seda raamatut eestindada ja ma oleks tahtnud seda protsessi kohe kõrvalt näha... :)

Seega on tegu riivatu naistekaga ja kui tahate aega maha võtta, et veidi räpase huumoriga vürtsitatud ameerikalikku muinasjuttu nautida, siis see on minu arvates päris hea valik.

Y. Murphy "Alla kirjutanud: Mata Hari"

Hehee, elulooline romaan, seega kas ma peaksin rääkima, miks ma selle raamatu valisin? Isiku valikul sai otsustavaks see, et ma tean nime, kuid peale selle ei tea tegelikult Mata Harist mitte midagi. Seega tundud põnev asja ehk veidi ilukirjandusliku nurga alt uurida...

Romaanis kirjeldatakse läbi mina-tegelase silmade noore Margarethe Zelle üksluisest elust Madalmaades, tema keerulisest abielust Hollandi mereväeohvitseriga Jaava saartel, suhtest lastega ja Jaava saare elanikega, armukestest ning pärast kodumaale tagasi tulemist otsusest hakata tantsijaks. Romaani teine osa kirjeldab Mata Hari elu viimastest päevadest Pariisi vangikongis, kus teda süüdistatuna spionaažis pidevalt üle kuulatakse ja tema vanglahooldajast nunna muljetest sellest õblukesest kirju minevikuga naisest kuni viimase surmani.

Raamat on minu arvates veidi ehk liiga kunstlikult üles ehitatud, lubades lugejale trööstitus olukorras ka võimalust parema lõpu ootust, kuigi tegelikult teab iga veidigi kultuurne ja realistlikult mõtlev inimene, et seda ei saa tulla. Selles mõttes jäi mul mulje, et raamat on veidi hollywoodylikult naivistlikul viisil kirjutatud, seda enam, et ka Margarethe/Mata Hari elu raskemad keerdkäigud on justkui pealtnägijana kirja pandud ja see häiris mind. Antud romaani puhul oli aga minu arvates autori kohalolek kogu aeg tuntav, isegi kui kirjeldatakse ka väga isiklikke hetki selle naise elus. See oli minu jaoks võõrastav, kui mina räägin enda jaoks rasketest hetkedest, siis ma paratamatult kätken sinna ka emotsioone, kuid selles raamatus on seda väga kunstlikult tehtud ja seetõttu oli mul seda raamatut tunnetuslikul tasandil väga raske tõsiselt võtta.  Teisalt jällegi kui mõelda sellele, et tegu on ilukirjandusliku interpretatsioonige ühes värvikast karakterist, siis ütleksin, et (kui ei hakka temaatikale liiga ratsionalistlikult lähenema) on tehtud hea fantaasiviljaga, sest siin on nii ajaloolist täpsust, püüdlikku karakterite kirjeldust/ettekujutust, konflikti, ajaloolist vastandumist jne.

Seega soovitan proovida, kui teile meeldib fantastilisem lähenemine ajaloole.

Friday, August 14, 2015

A. E. Hotchner "Papa Hemingway"

Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...

A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.

Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:

  • tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
  • vihast kaastundeni on väike samm;
  • uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
  • eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
  • häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
  • distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
  • julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine. 
Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.

Thursday, July 23, 2015

C. de Lint " Südame metsad"

de Linti asjad on ka varem mul peost läbi käinud, aga kuidagi on juhtunud, et ma pole ühtegi läbi lugenud. Ma ei teagi päris täpselt miks... Võibolla polnud hetk õige või lihtsalt tema stiil ei meeldinud. Kes teab, ehk muutus aeg-ruumis midagi, kuid puhkuse ajal maal olles sai seesinane tellis läbi loetud.

Bettina on Mehhikost pärist tervendaja, kes sisemise sunni ajel on suundunud Põhja-Ameerikasse Kellygnow nimelisse kunstnikke kolooniasse elama. Ta ei tea, miks ta pidi sinna minema, kuid ta näeb igal õhtul sügavas lumes paljajalu seisvaid viisakates ülikondades süngeid mehi aknast sisse vahtimas ja tema tegevust jälgimas. Samal ajal püüab noor andekas skulptor Ellie endale oma kunstiga elatist teenida ja suurlinna kodutuid külmasurmast päästa ning muusikapoeomanik Hunter üle saada äsjasest lahkuminekust ning oma äri pankrotist päästa. Ühtäkki saab Ellie huvitava tööpakkumise taasluua mask, kuid vaevumata tagamaadesse süvenemata ei tea ta, et selle maski abil soovib sisserännanud vaimurahvas kohalikelt vaimudelt nende kodu ära võtta. Asjad aga lähevad üle käte, kui väljavalitud maskikandja katkise maski vihahoos ette paneb ja kandes endas nii palju viha, solvumist ja kättemaksuhimu muutub koletiseks, kelle takistamine eeldab mitmete maagiliste võimetega olendite ühist koostööd.

Raamatu tutvustuses on huvitavalt öeldud, et de Linti raamatud panevad lugejaid neid ümbritsevat maailma teise pilguga vaatama. Mõnevõrra võib see nii küll olla, sest arvestades autori stiili on see midagi hoopis muud, kui robustne mehelik tontide-kollide laialipeksmine või naiselik nõidade sabat. Mingi omapärane austus meie maailma ja üleloomuliku vastu kumab kogu raamatust läbi ja see ei pretendeerigi lõhkumisele, lammutamisele või allutamisele. Siin ei ole head ega halba, siin on pigem mingid põhimõttelised vastasseisud, mida erinevad osapooled püüavad lahendada. Selle võtab kokku raamatus mitmel pool öeldud mõte "Võim on alatu asi, sest seda on ainult jaopärast käibel - kui ühel seda on, siis teisel seda pole." Raamatu põhitelg ongi minu jaoks võimuvõitluse mõttetuse esiletoomine, sest mis siis võim lõpeks on? Omamine? Allutamine? Ja miks on vaja võimu, et ennast olulisena tunda? Teine telg on maskide kandmine, mida me igapäevaselt mingi alateadliku instinkti najal endale peale laome. Nagu indiaaninaine Nancy raamatus ütleb - lõpuks harjud sa nende maskidega lihtsalt ära. Aga küsimus on selles, et kas see on õige? Ehe näide on siin Donali käitumine terve romaani kestel - sügavalt haiget saanud inimene, kes oma emotsioonide tõttu muutub omaenda alter ego kehastuseks so tema süngeim pool realiseerub materiaalsel kujul kuulamata ühtegi teist häält peale enda valu. Vot seda päriselt ettekujutada on tõesti jube. Mõelda vaid, kui selline mask ja muutumisvõime reaalselt olemas oleks - me ei saakski siis ilmselt enam vabalt tänaval ringi käia...

Seega see maailm, mille de Lint loob, on väga eripärane, mida ma tõepoolest teistes fantaasiaromaanides näinud ei ole. Soovitan lugeda, kuid arvestage, et see on fantaasia mõistes vaimne rännak, mitte aktiivne vaenlase hakkimine ja strateegia punumine.

Wednesday, July 22, 2015

L. S. Christensen "Maskeraad"

See raamat ei ole minu arvates üldse eriti tuntust kogunud, kuid raamatukogus jäi ta mulle silma oma huvitava sissejuhatuse tõttu.

Adriani isa sooritab enesetapu, tema kergemeelne ema ei tule sellest leinast enam välja ja kaob poisi elust ning isepäine peategelane jääb võimuka tädi kasvatada. Arvestamata tema juba niigi väga keerulist elulugu on poisil ka üks oluline eripära - ta ei tunne häbi. See eripära muudab ta oma isa kõige veidramaks patendiks, nagu ütleb üks isa koostööpartnereid, ja selle najalt hakkab ta omasoodu arenema muutes ta ettearvamatuks ja raskelt kontrollitavaks. Tema käitumine koolikaaslastega, tädiga, naabritüdrukuga võtab omapärased mõõtmed, kuna nutikas poiss ei häbene kasutada oma loomupärast nutikust inimestega manipuleerimiseks, nende alandamiseks ja neile haiget tegemiseks.

See raamat ei ole rõõmus, pigem hõngub sellest omapärast süngust ja lootusetust, sest maskid, mida peategelane teiste ebateadlikult ja endale teadlikult ettetõmmatud nägudel näeb, ei ole lõppkokkuvõttes ilus pilt. Seal on kadedust (leiutaja, kelle isa suvilasse toob), ebakindlus (albiinost naabritüdruk Emilie), õelust (Tädi), iseloomutust (Lesk) jne. Inimlikus mõttes ebameeldivad jooned, mis siiski on kõigile inimestele mingil määral omased. Karakteritemängult on raamatu näol tegu väga isepärase kajastusega ja just selle negatiivse inimloomuse poole pealt, kus miski pole selgelt arusaadav, kuid samas niivõrd loomulik, et seda on peaaegu magus-vastik lugeda. Peategelase suhe naiskujudega tema elus on minu arvates üks keskseid teemasid raamatus, kuna just naiskarakterid on üks põhjus, kust mina-tegelane tegevusenergia saab. See ei ole aga seksuaalse alatooniga energia, vaid pigem sügavalt vaimne hõõrdumine, sest see muudab poisi nendest teistest emalikest-tütarlapselikest figuuridest eraldiseisvaks. Ta seisab justkui mingi nähtamatu piiri taga, kuna ta ei taha teistega ühineda. See on mingi tugev üksilduse vorm, mille peategelane on ise endale valinud. Ilmselt ei oska ma seda väga selgelt kirjeldada, kuid tahan öelda, et raamatus väljatoodud karakterid muutisid teose veidral kombel nauditavaks lugemiselamuseks, kuna selles on nii palju erinevaid alatoone, et on raske tegelastele kerge põlgusega mitte kaasa tunda.

Aga selline veidi skisofreenilise alatooniga raamat, mis on ometigi süngelt köitev ja soovitaksin proovida.

L. Kate "Langenud"

Selle raamatuga oli lihtne - hing ihkas pärast raskepäraseid lugemiselamusi millegi piisavalt lihtsa ja jabura järele. Videviku-saagat uuesti läbi närida ega Sandra Browni läbiproovitud romantikat ei viitsinud jälle läbi lugeda ning (tunnistan ausalt pattu) pilt oli kaanel ka ilus.

Lucinda Price läheb uude kooli oma sünge minevikusaladusega. Uus kool on kirjelduste järgi justkui Addamsite filmi kaunis taaselustus: sünged seinad, veidrad elanikud ning ka kohalik surnuaed on kasvatustegevusse lülitatud. Lucindale jääb silma noormees Daniel, kes aga neiut eemale tõrjub, kuna teab, mismoodi see nende lugu on aegade algusest saadik iga kord lõppenud. Loo arenedes selgub aga nende kahe omapärane seotus: Lucinda ja Daniel on omavahel igaveseks seotud, kuid alati, kui nad kohtuvad ja armuvad, Lucinda sureb. Daniel aga langenud inglina peab sügavat südamevalu ikka ja jälle üle elama, mistõttuta tütarlast pigem väldib. Kuid nüüd on neiule silma peale pannud ka keegi teine peale tema ettemääratud armastuse ning lugu ei liigu enam oma tavapärast rada...

Siin ei ole midagi keerulist - maagiliste olenditega tiiniromaan, milles puudub sügavam sisuline teemaarendus. Peategelane püüab leida iseennast ja tal on arusaadavatel asjaoludel keerulisi eneseotsinguga seotud küsimusi, kuid arvestavat ideed sellest kahjuks ei sünni. Tõsi, head ja halvad on selles romaanis kaunis tinglik ja subjektiivne nähtus, kuid sellest hoolimata on teosel väga etteaimatav teemaarendus. Seega ei midagi erilist ja kusagil poole raamatu paiku läks see minu jaoks ühekülgseks.

Seega lugege omal vastutusel, midagi ülemäära erilist siit leida ei ole.

Monday, July 20, 2015

J. Kross "Kallid kaasteelised"

Jaan Krossi fenomen on minu arvates põnev, sest tema lai silmaring ja elukogemused tegid temast ainulaadse inimhingede inseneri. Olen lugenud mõningaid tema romaane, kuid tema teleintervjuud ning kunagi ETV-st nähtud dokfilm temast tekitasid minus huvi Jaan Krossi isiku vastu hoopis teisel tasandil. Ning kuna seesinane raamat on minu suure-linna-koduraamatukogus kohe laenutusleti juures, siis kahmasin selle uitmõttena enne puhkust kaasa.

Kross alustab oma memuaare lapsepõlvest Kalamajas, libisedes üsna kiirelt üle nii poisikesepõlve tegudest kui gümnaasiumiaegsetest õpingutest. Põhjalikumalt peatub Kross aga oma ülikooliajal, sõjaaegsetest segadustel, vanglaelul, asumisel Siberis ja lõpeks prii mehena taas Eestisse jõudes oma kirjanikutee algusel. Seejuures on autor üsna aus, olles seejuures piisavalt taktitundeline ja kriitiline, ja põigates episooditi ka oma kaasteeliste eludesse luues sellega mitmekülgse kirjelduse toonasest olustikust. "Kallite kaasteeliste" esimene osa keskendub perioodile, mis lõppeb tema ja Ellen Niidu kolimisega vastvalminud kirjanike majja.

Seda, et Kross valdab sõna võimu, ei kahtle ilmselt keegi, kuid kui võrrelda memuaare tema loominguga, siis tuleb siin minu arvates selgemini välja tema oskus mõista sõnade varjatud tähendusi.  Kohati on see lausa et kirurgilise täpsusega seatud idee, et ei oskaks seda ise paremini sõnastada. Eriti kriitiliste või diskreetsete teemade käsitlemisel (näiteks tema esimese abieluga seotud üsna delikaatsed detailid või kriitika Lääne-Euroopa riikide tegevusetusele II ilmasõja ajal Baltimaade saatust silmas pidades). Ja hoolimata süngest ajaperioodist näitab Kross, et ka siin leiab omalaadset huumorit ("Heil Hitler!" käänamine "Ei itle!"-ks või vangis olles kambrikaaslastega ennast kallutades vintis valvurit segadusse ajamine). Ja lõpeks tekib siiski ka põhjendatud küsimus: "kummal pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad?" (lk 471). Ma olen ka ise sellele mõelnud, kuid olles antud ajaperioodi lõppugi ainult põgusalt näinud, siis saan ma selle idee enda jaoks ainult ette kujutada. Ja ehk ongi nii, et reaalsus on vahelduseks kordades jubedam ja raamatust lugedes saab vähemalt aegajalt selle kinni panna ja ohutusse argipäeva tagasi libiseda?

Krossi mälestused on kindlasti üks põnev lugemine ja soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele.

Sunday, July 12, 2015

K. Thunberg "Kunagi ma räägin oma emast"

Ma arvan, et meil kõigil on veidi teistmoodi suhe oma emaga: kes ei suuda oma emaga üldse korralikult suhelda, kes suhtleb nagu parima sõbrannaga, kes on võtnud üle lapsevanema rolli. Minu ema on juba oma 10 aastat taevastel jahimaadel jalutamas, kuid see ei tähenda, et mul ei oleks tema või meie omavahelise suhtega mingeid lahendamata küsimusi. Seetõttu tundus selle raamatu pealkiri kuidagi huvitav ja isiklikult veidi ehk ka vaimset sorti väljakutsena.

Loo keskmes on keskealise naise mälestus oma emast. Väikesaarel elanud perekonna võsu püüab hakkama saada lapsepõlvest omandatud mälestustega, mille ema talle oma kogumismaaniaga pärandas. Romaani mina-tegelane räägib oma lapsepõlvest, kooliajast ning täiskasvanuelust, mille kõige kohal kummitab tema ema haiglane harjumus koguda, peita ja alles hoida kõike ning kartus muutustega kaasa minna. Samas aga räägib raamat ka põhjamaisemal moel inimese arenguteest ning raskete momentide läbitöötamisest, kusjuures need valusad kohad näitavad mina-tegelase väga keerulist sisemist rännakut.

Minu jaoks oli selle raamatu üks põhiline teema mälestustega toimetulek. Lapsepõlvemälestused on ehk sellevõrra eripärasemad, et alateadlikult soovime neid näha ehk läbi roosamate prillide. Seesama vana teema, et päike oli kollasem, muru rohelisem ja jäätis magusam. Kui selliseid positiivseid nüansse alateadlikult võimendame, siis miks mitte ka negatiivsega? Need halvad või ebameeldivad/mugavad asjad, mis on meiega lapsepõlves juhtunud, jäävad siis ilmselt sellevõrra tugevamalt alateadvusesse kummitama. Ma arvan, et see on täiesti loogiline ning tunnen ise küll, et on asju, mida ma võimalusel praegu muudaksin, et ma ei tajuks sellist ebamugavust teatud olukordades. Ja ilmselt on see asi, millest lahtilaskmist tuleb õppida korduvalt ja korduvalt, sest kui see on ebateadlikult mõtlemisse programmeeritud, siis on sellest väga keeruline lahti saada. Tekib selline orav rattas olukord, mida on väga raske lahendada. Muidugi, räägin oma kogemustest...

Aga raamat ise on mõnusalt põhjamaine, otsekohene ja oma aususes tegelikult ilus. Eestindus on väga hästi õnnestunud ning keelekasutus nauditav. Tõsi, ülemäära actionit ning suuri tegusid sellest raamatust otsida ei maksaks, kuid sellest hoolimata on huvitav näha portreed ühe inimese arengust.

Seega soe soovitus kõigile põhjamaise kirjanduse austajaile, kes ei otsi kirjandusest klišeesid või stamplahendusi.


Saturday, June 27, 2015

A. Andrews "Märkaja"

Üldiselt ei ole ma kuigi suur eneseabiraamatute lugeja. Mitte nende kitšiliku imago tõttu, vaid pigem seepärast, et ma leian enda jaoks väärtuslikku sealt haruharva ning juba põhimõtteliselt selliseks diibiks süvaarutluseks ja -arenguks mõeldud materjalid lihtsalt jätavad kuidagi vale mulje. Seekord aga olin ma eraelus väga raskes seisus ning vaimselt katki, mistõttu raamatu kaanel ilutsev lausejupp "Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi" mõjus motiveerivalt. "Just, perspektiiv on see, mida ma vajan!" ja kahmasin raamatu riiulilt kaasa.

Raamat räägib müstilisest Jonesist (lihtsalt Jones, nagu ka nimitegelane ise pidevalt rõhutab), kelle teeb eriliseks see, et ta on Orange Peach linnakeses elutsev märkaja, kes näeb perspektiive elus ja kellele on võime aidata inimesed üle surnud punktidest nende elus. Ja ta annab nõu ja paneb asjad/olukorrad uude valgusesse nii vanadel tuttavatel kui täiesti võõrastel juhututtavatel pannes  inimesi nägema väljapääsu võimalusi tekkinud olukordadele ja viima läbi positiivseid muutusi enda elus: kellel parandab abielukriisi, kelle aitab tänavalt ära, kellel aitab saavutada austust oma kogukonnas jne. Selles mõttes on inimeste soovid väga mitmekülgsed, kuid vana hea Jones leiab kõigele omapärase vaatenurga, et näha võimalust vajalikuks muutuseks. Jonesi müstilisust rõhutab veel see, et ta teeb seda ilma vastuteene soovita lihtsalt südameheadusest tulles ja minnes inimeste elus nii, nagu talle sobib, kusjuures tegelikult ei tea keegi päris täpselt, kes ta on ja kust ta tuleb.

Mis ma oskan kosta? Raamat oli enam-vähem selline, nagu ma arvasin - vaimsematele inimestele pakub kindlasti huvitavaid võimalust oma mõttemustreid segi lüüa või korrastada (vastavalt teie enda soovile, muidugi), aga minu jaoks ei olnud raamatus kuigi palju ahaa-momente. Selles mõttes on tegu lihtsa lugemisega ja eestindus on ka üpris hea, kuid sisuliselt ei aidanud lihtsalt kirjutatud raamatuke minul vajalikke perspektiive saavutada ega minu mõttemalle muuta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et mingil viisil olen ma seda kõike kuidagi teises kastmes kuulnud: pisiasjad on üldpildis kõige tähtsamad, sõbrad määravad paljuski meid ja meie olemust, positiivsus tõmbab ligi positiivsust, ei maksa muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa jne. Ja ma ei ütle, et see on raamatu süü... Lihtsalt elus on üht ja teist ette tulnud, mistõttu on sellised käibemõtted minu jaoks kuidagi kulunud. Võite tänada minu sõpru ja tuttavaid :)

Seega lihtne lugemine, kuid nõudlikumale maitsele võib väheseks jääda.

PS! Ilukirjandus?!? Kas tõesti?


Friday, June 26, 2015

L. Tolstoi "Sõda ja rahu"

Olen siinsest blogist tükk aega eemale hoidnud, kuna olen lugemisalaselt hõivatud olnud oma selle aasta suurprojekti läbilugemisega. Kui ma oma tuttavatele "Sõda ja rahu" lugemisest rääkisin, siis tuli üllatunud kulmukergitusi, et kas tõesti sa koolis pole seda lugenud, ning räägiti oma mälestusi selle raamatuga (üks vanem kolleeg meenutas sügaval nõukaajal romaani põhjal tehtud filmikogemust).

Selle maailmakuulsa kirjandusklassika vaatleb Vene aadlikke elu Napoleoni sõdade ajal. Loo kesksed karakterid on Bolkonskid (ennekõike õde-venda Andrei ja Marja), Rostovid (ennekõike õde-venda Nataša ja Nikolai) ja Bezuhhovid (Pierre), kelle perekonnaelude läbi maalib autor väga kirju suheterägastiku, mille peened nüansid on päris realistlikud, kuid köitvad (näiteks Andrei Bolkonski ja Nataša armastuse lugu, Marja Bolkonskaja alaheitlik elu tujuka isa kõrval, intrigant Anna Mihhailovna tegutsemisampluaa, Helene Bezuhhova segane kuvand jne). Selle kõige taustal aga sõdib Venemaa Napoleoni vägedega ning Tolstoi kirjeldab väga värvikalt sõjategevuse nii poliitilisi kui argielulisi detaile nii rindelt kui tagalas. Tõsi, oma rahva patrioodina loob autor Prantsuse keisrist kaunis negatiivse pildi, kuid ega objektiivsus ei olegi ilukirjanduse peatingimusi. Seega võib öelda, et sisuliselt on tegu väga laiahaardelise teosega, milles on korralik annus nauditavat realistlikku vürtsi koos sügavamate filosoofiliste arutlustega romaani tegevuse või tegevuse mõjude üle.

Iseenesest oli raamatus minu jaoks hoolimata viimatisest huvist Vene ajaloo vastu tegelikult palju üllatavat. Üks asi on inimeste meelsus ja vaimulaad, aga hoopis teine on lugeda kaasaegse kirjeldust sellest. Näiteks kuidas vana vürst Bezuhhovi surivoodile tuleb kokku terve aadlikke koorekiht või kuidas aadlikud oma lastekasvatamisesse suhtuvad. Mis mind häiris, oli Tolstoi naiste portreteerimine, kus pigem viidatakse neile kui emotsioonidest juhitud olevustele, kes tunnevad oma alaväärtuslikkust meheliku intellekti ees. Selle najal näiteks on väga selgelt tunda autori üleolevat suhtumist tänapäeva mõistes iseseisvate ja -päiste naiste osas (Helene Bezuhhova karakter tuleb kohe selgelt silme ette), kuid teisalt on tegu ajastikulise meelelaadiga. Raamatu kesksed teemad olid minu jaoks võimumängud ja elu juhuslikkus ning seda nii sõja kui rahu ajal. Peenem või jõhkram ärapanemine ja oma ego upitamine on nii rabavalt inimlik, kuid ometigi üllatab mind vahel selle erinevad vormid (näiteks sõja lõpu järgne suhtumine Kutuzovisse). Ja muidugi juhuslikkus, kus ehedaim näide on Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova kohtumine mehe lõpupäevil, kuigi häid näiteid on veel teisigi.

Sellist mitmetahulist kirjandusklassikalist eepost on mul muidugi raske lühidalt kokku võtta, kuid saan öelda, et soovitan seda kindlasti lugeda, kui tahate huvitavamat ja veidi mahukamat
väljakutset.

Monday, May 4, 2015

A. Sapkowski "Viimane soov"

Tegelikult nägin ma seda raamatut juba üle-eelmisel korral, kui raamatukogus luusimas käisin. Aga kuna siis sai päris mitu põnevat asja valitud, siis toona seda kaasa ei võtnud. Eelmisel korral oli leitud raamatusaak pigem kesine ja seetõttu sain mahti raamat kaasa võtta, kuna fantaasiaisu oli väga tugev.

Riivimaa Geralt on nõidur, kes teenib elatist igasuguste koletiste ja monstrumite tapmisega. Episoodidena meenutab Geralt värvikamaid hetki oma elust, kuhu muuhulgas jääb printsessist vampiiri needusest vabastamine, metsalossi koletusliku isanda vastutahtsi päästmine koletise käest, omapärasest kosjaskäigust pruudile, kellele kehtib Üllatuse Õigus, ja muuhulgas armumine oma saatusekaaslasesse võlurisse Yenneferiga. Lool ei ole sidusat algust ega lõppu, vaid pigem on see fantaasianovellide kogumik. Lisaks sellele mainin ka ära, et raamat peaks olema sarja esimene osa, kuid minule teadaolevalt ei ole teisi osasid eesti keelde tõlgitud.

Pean tunnistama, et fantaasia seisukohast on tegu üsna keskpärase ettevõtmisega, kuigi raamatus on hulgi fantastilisi karaktereid ning peategelane on piisavalt isepäine, et olla tugev keskne karakter. Siin-seal on leida ka viiteid klassikalistele muinasjuttudele (Tuhkatriinu, kaunitar ja koletis jne), aga kuna lugu on oma olemuselt hüplik ja ei ole selgelt seostatud, siis läks minul isiklikult küll aega, et raamatu rütmi tabada. Samuti oli nõrgaks küljeks karakterite otsitud loomus. Geralti sünge üksildase ränduri kuvand, mida hiljem silub lobamokast trubaduur Jaskier, ravitseja omadustega emalik preetrinna Nenneke, kauge ja tabamatu armatus Yenneferi näol. Seega oli karakterite tüpaaž minu jaoks kuidagi klišeelik ja ei olnud tõsiselt võetav.

Seega loetav, kuid keskpärane fantaasia, mis on küll sobiv eelroaks, kuid isu ei rahulda.

E. Gilbert "Jumalik puudutus"

Tegelikult on selle raamatuga lood sellised, et ma ei teagi, miks ma ta alguses raamatukogust kaasa kahmasin, sest ei nimi ega tegu mind väga ei kõnetanud. Samuti olen ma teadlikult autori popteosest "Söö, palveta, armasta" eemale hoidnud, sest see lihtsalt tundus ülehaibitud. Lisaks sellele seisis see nädalake mul riiulis ning leidsin huvitavamaid tekstilisi väljakutseid. Seega suhtusin ma sellesse kerge õlakehitusega ning ei osanudki midagi nagu arvata. Aga ühel õhtul ei olnudki nagu midagi teha ja asusin selle kallale.

Raamat räägib samblauurija Alma Whittakeri elust 19. sajandil. Raamatu peategelase lapsepõlv möödus ebatavaliselt valgustatud perekonnas, kus nii isa kui ema oma tütre loodusteaduslikku uudishimu igate pidi õhutavad. Aga ühel päeval lapsendavad tema vanemad Prudence nimelise tüdruku ja Alma saab aru ühest asjast - ta ei näe ilus välja, kuna on suure kondiga, hullumeelse punase juuksepahmakaga ning lisaks sellele on ta pärinud oma isa näo, mis sobib küll meesterahvale, kuid naiselt eeldab sellise päriliku "õnnistuse" saamine korralikult kanget karakterit. Ja see määrab suure osa Alma ülejäänud elust. Ja tegelikult ta on oma olemuselt väga meeleline naine, siis püüab ratsionaalselt oma olukorrale läheneda ja olukorraga leppida. Tema leppimises ei ole kibestumist ega lõputut tragöödiat, vaid vaikivat nõustumist sellega, mis on. Kuigi tema olemus ei kao kunagi päriselt ära... Alma nooruspõlve armastus taandub pärast mehe abiellumist sõpruseks, kuid hilises keskeas kogetud sügav armumine viib naise mööda ilma seiklema, et leida vastuseid oma abikaasa kohta. Ta pühendab suure osa oma ajast teadustööle ja isakodu ülalhoidmisele luues endale tugeva loodusuurija maine, mis tema elu lõpuski veel teda laineharjal ja teravana hoiab.

Olles raamatu suhtes tegelikult ükskõikne, sest ega kujundus, autor või pealkiri ei innustanud, pean tunnistama, et see oli alles huvitav seiklus. Gilbert on suutnud luua erakordselt huvitava sissevaate 19. sajandi naise ja teadlase hingemaailma. Ausalt öeldes on mul raske valida, kumba peategelase rolli ma isegi siinse ülevaate koostamiseks eelistan, sest mõlemad on isemoodi (ebatavaliselt kirglik naine ebaatraktiivses kestas ja naine 19. sajandil tugevalt meeste poolt domineeritud teadusmaailmas). Lugu ei ole kirjutatud labaselt või ülemäära dramaatiliselt, vaid tegelikult päris sümpaatselt ja inimlikult, kusjuures ei puudu ka peen huumor (näiteks öldakse Alma ema kohta, et "ta riietus värvigammas, mida seostatakse koduvarblasega").

Ma ei oska siinjuures väga enam sügavuti minna, kuna ma alles lõpetasin selle raamatu ja töötan veel mõningaid nüansse läbi, kuid see raamat rabas mind kapitaalselt ja kindlasti soovitan ka teistele.

Saturday, May 2, 2015

"Tšaikovski: inimene, helilooja, legend" (koostanud A. Särg)

Tšaikovskis on nimi, mis muudab selle kandja lihtsalt väga huvitavaks. Eriti arvestades tema rolli muusikaajalukku. Ning kuna ma olen seda raamatut juba ammu piilunud, siis leidsin raamatukogus riiulite vahel luusides, et nüüd on õige aeg sellega proovida.

Raamat annab ülevaate ühe kuulsaima helilooja eluloost rääkides muusikalise tegevuse kõrval ka Tšaikovski tihedatest suhetest oma perekonnaliikmetega, tema homoseksuaalsusest ja äpardunud abielust, noorusaja südamevalust ja kirjavahetusest oma omapärase toetaja proua von Meckiga.

Kuna sisulisest poolest pole kuigi palju rohkemat öelda, siis asun kohe asja kallale. Raamatus vahelduvad referatiivsed osad (saan aru, et suuresti kirjavahetusest) koostaja ilukirjanduslike mõttevälgatustega ega oma see minu arvates kuigi selget struktuuri (ei kronoloogilist ega temaatilist), mistõttu on raamat stilistiliselt keerulise ülesehitusega ja raskesti jälgitav. Näiteks esitatakse väga juhuslikult Tšaikovski kirjutatud ballettide ja ooperite sisud (mõni kirjutatakse lühilausetena lahti, mõnele ei antagi seda au), jäetakse vähemteadjatele lahti kirjeldamata muusikalised terminid (mis on pizzicato lk 167 või "tantsuline gavoti rütmis coda" lk 238) ja kohati kippus jäi kirjade osakaal ja mõtekus küsitavaks. Ja kui nüüd nendest kirjade väljavõtetest rääkida, siis ausalt öeldes jättis Tšaikovski mulle selle raamatu põhjal väga kehva mulje: ebakindel, ebausutavalt paatoslik, pirtsakas ja heitliku meelelaadiga. Ma nüüd ei tea, kas ta tõepoolest oligi selline inimene või tekkis selline mulje lihtsalt raamatu ebakõlade foonil, kuid raamatu põhjal tekkis selline arusaam. Lisada siia juurde veel raamatu keskpärane tehniline teostus (sh juba eelnevalt mainitud ebamäärane ülesehitus, kehv toimetajatöö ja kohati absurdsed kirjavead, kus näiteks muusikakriitik Cui on muutunud Tšaikovski vastseks), siis võib tekkida küsimus, miks ma selle üldse läbi lugesin. Võin öelda, et läbi lugesin ma selle raamatu puhtalt jonnist, et näha, kas see hoiab sellist kehva stiili kuni lõpuni välja. Jah, seda ta tegi.

Seega ma ei soovita seda raamatut mitte kellelegi, sest elulugusid nii koostades kaob austus suurkujude vastu kohutavalt kiiresti.


E. A. Sund "Südamelõõm" ja "Püütia õpetused"

No kuulge! Pärast "Varesetüdruku" lugemist oli minu sees nii pöörane rahutus, sest lugu jäi kummitama, et ma lihtsalt pidin minema uuesti raamatukokku ja laenutama triloogia teised osad ka. Absoluutselt ilma igasuguste küsimusteta...

"Südamelõõm" räägib loo mõlema naispeategelase (politseikomissar Jeanette ja psühholoog Sofia) eneseotsingutest "Varesetüdruku" loo arenguna. Hoolimata tapetud laste uurimistöö ebaõiglasele peatamisele mattub politseikomissar Janette sügavale töökoorma alla, kuna keegi tapab pealtnäha rituaalsel moel eduka ärimehe. See ei jää ainukeseks sellelaadseks mõrvaks ning uurimise vältel hakkab välja joonistuma võigas pilt aastatepikkusest lastepilastuse tegevusest. Samal ajal püüab psühholoog Sofia oma minevikku pusletükkidena kokku lappida ning endas peituvaid tegelasi kuidagi ohjeldada, kuid seda on väga raske teha, kui ta ei pruugi mäletada sedagi, mita paar tundi tagasi tegi. "Püütia õppetunnid" toob aga selguse, kuna ilmneb, et tapetud laste mõrvad on otseselt seotud eduka ärimehe mõrvadele järgnenud tapalainega. Samuti tuleb mängu uus ja ootamatu karakter loo võtmetegelase Victoria Bergmanni intsesti tulemusena sündinud tütre näol, kes väga valusasse ja jõhkrasse laste ärakasutamise loosse (vähemalt lugeja jaoks) mingisuguse selgusegi toob, kuid loo karakteritele alati tabamatuks vaimuks jääb. Iseasi muidugi, kas see selgus on lugeja jaoks selline, mida ta ootab...

See lugu on väga põnev, aga seda on väga valus lugeda. Seega ei soovitaks ma seda mitte mingi hinna eest neile, kes tahavad leida ilusaid lõppe ja üllast käitumist. Seda nendes raamatutes lihtsalt väga leida ei ole, ja see tekitab veidi troositu tunde.

Mingil tasandil saad ju aru, et see on väljamõeldis ja need tegelased on autori fantaasia vili, kuid ma kardan, et reaalsus on tihti väljamõeldud maailmast hullem. Ja see hirmutab mind. Sund loob väga omapärase karakterimängu andes tegelastele täpselt niipalju sõna- ja esinemisõigust, et nad saaksid ennast mõjusalt maksma panna, kuid ei vajuks seejuures mingisugusesse eneseanalüüsi kuristikku. Ja lugedes üsna detailselt kirjeldatud kuritegusid (mõrvu, manipuleerimisi ja ka lastega seonduvat) tabasin ma mingil hetkel ennast mõttelt, et kuidas õigustada kurjust ja kas seda peakski õigustama? Selles mõttes on ju inimese moraalitunne sügavalt isiklik asi ehk siis selle najalt võib ka öelda, et see on subjektiivne. Kas Victoria tütar Madeline eksis üldsuse laiema moraalitunde vastu olles ise loo keskmes oleva salajase süsteemi ohver ning astudes oma elu rikkujatele vastu? Kas Sofia oma väljamõeldud karakteritega püüab ennast aidata või maskeerida? Kas Jeanette on pigem edule orienteeritud või jätab oma perekonna tahaplaanile altruistliu iseloomu tõttu töö suhtes (kohustused ennekõike ju). Seega on selles sarjas paljugi asju, mis tekitavad sellise ebamugava tunde, pannes ühtlasi arutlema teemade üle, mis võiksid normaalsetele inimestele olla midagi kauget ja eluvõõrast.

Mingil perverssel moel on see raamat hoolimata temaatikast ja maniakaalsest nukrast alatoonist väga köitev ja hoiab lõpuni oma köidikuis.

Friday, April 17, 2015

E. A. Sund "Varesetüdruk"

Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...

Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.

Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda

J. May "Tšingis-Khaan: elu, surm ja ülestõusmine"

Kuna minu huvid on viimasel ajal pigem kippunud sinna Euroopa ajaloo teemasse, siis et veidi oleks vaheldust, jäi seekord üldajaloo all silma Tšingis-Khaani elulugu. tundus piisavalt eksootiline ja eripärane, et tasus proovida.

Tšingis-Khaan on nii legendaarne karakter ajaloost, kuid kui raamat avab väga lihtsalt kaks olulist aspekti: meie teadmised temast on loodud väga väheste ja korduvalt ümbertõlgitud materjalide põhjal (kusjuures on palju materjali, mida veel pole läbigi töötatud) ning hoolimata ajaloolistest keerdkäikudest on selle karakteri tähtsus teatud rahvaste jaoks nii tugev, et selle müütilisust on ilmselt lääne inimestel raske mõista. Raamat räägib nii "Salajases ürikus" kirjeldatud Tšingis-khaani eluloo, mis on kaasaegsete poolt kirja pandud, kui ka tema legendist tänapäeva Kesk-Aasias (peamiselt Mongoolias ja Hiinas). Tingituna ajalooliste ürikute vähesusest ja olemasolevate eesmärgist näidata nimitegelast kui vägevat valitsejat, räägib raamat ajaloolises võtmes väga palju mongolite sõjakäikudest ja -strateegiast Tšingis-khaani valitsemisajal, ning vähem mongolite igapäeva elust. Raamatu tänapäevased lõigud on pigem kultuurantropoloogilise alatooniga, milles ei puudu ka väike ajalooline detektiivilugu :)

Raamatu autor kipub oma kogemustest Mongoolias siin-seal liigselt heietama, kuid sellest hoolimata on ta oma mõttelaadilt muhedalt irooniline ja ajaloolises võtmes on piisavalt objektiivne, et jätta tõsiseltvõetav mulje. Arvestades algmaterjali vähest ja ebamäärast olemasolu, on mul kahju, et raamati ei täitnud minu jaoks oma eesmärki so Tšingis-khaani kui isiku elust me suurt midagi teada ei saa ja sellest on mul väga kahju. Hoopis teine lugu on aga tema legendiga, mida analüüsitakse mitme erineva nurga alt pikalt ja põhjalikult. Eriti tugevalt leiab käsitlust tema hauakoht, mida ei ole siiani leitud, kuid millest on tehtud huvitav kultuurinähtus antud piirkonnas. Aga mis puudutab mongolite kui 13. sajandi vägevat sõjalist jõudu, selle ülevaate saab päris kiiresti ja põhjalikult selgeks. Ja see osa raamatust oli minu jaoks tõesti üllatav. Kuidagi on see ajaloo osa mulle võõraks jäänud so ajaloo tundidest on küll meeles, et mongolid suutsid allutada väga suure piirkonna, kuid kuidas see neil õnnestus, sellest räägitakse vähe. Raamat selgitab aga väga lihtsalt selle põhjuse ning mongolite tugeva koostöö põhjused selgelt ära (näiteks nende võimuhierarhia ei põhinenud rassil, nagu see tihtilugu kipub olema, vaid see põhines usaldusel).

Seega üsna loetav raamat. Eriti, kui teid huvitab sõjaline strateegia ja Tšingis-khaani kultuurilistest mõjudest tänapäeva Kesk-Aasia piirkonnale.

L. Tretjakova "Venemaa jumalannad"

Kevadest tingitud laiskuse tõttu lugesin raamatu juba nädal-kaks tagasi läbi, kuid ei ole leidnud endas jaksu sellest kirjutada. Aga raamat jäi mulle teema tõttu silma, sest keskseteks tegelasteks ei ole ilmtingimata heal järjel võitjad, vaid naised, kes on oma tegevusega Venemaa ajaloos silma paistnud ja meelde jäänud. Ebatraditsiooniline ajalugu? Mulle sobib!

Seega, nagu juba öeldud, raamatu teemaks naised, kes on Venemaa ajalukku jälje jätnud. Ja see jälg ei pea olema ilmtingimata positiivne või edumeelne, vaid oluline on tema mõju - kas siis kogukonnale või ühiskonnale tervikuna. Ja naised, kellest räägitakse, on väga erinevate rollidega: Suure Isamaasõja aegne sõdur, Teaduste Akadeemia juht, õigeusu kloostri igumeenja, kaunis Kreeka päritolu skandaalitar, luuletajanna jne. Kõik need naised on oma eluaaega arvestades ajast ees ja see on inspireeriv. Pikituna autoripoolsete vaimuvälgatuslike vahepaladega (näiteks improviseerides raamatus mainitud isikute tundepuhanguid või dialooge) luuakse raamatus eripärane õhustik, kus ei teki liigakadeemilist muljet ning tekst liigub edasi kiirelt nagu ilukirjanduslik juturaamat. kohati on ka tajuda sellist veidi venelikku dramatismi, kuid huvitaval kombel see ei häiri.

Raamat jättis väga sümpaatse mulje ning seda oli lihtne lugeda. Huvitavaid fakte toonasest elust tuleb kui küllusesarvest (näiteks kuidas Katariina II ajal oli soovitud rasedus õukonnas midagi loomuvastast), autor on oma lähenemisega teemale ajaloolised kujud väga inimlikuks muutnud, kuid samas tunnistab ka hetki, kui allikad või tõendid mingisuguseid askpekte raamatu kangelannade puhul ei paljasta. Ning raamatu eestindus on väga hästi õnnestunud.

Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud. Seega soe soovitus kõigile ajaloohuvilistele. Eriti neile, kes tunnevad ehk akadeemilisema kirjastiili osas hirmu.

Monday, March 30, 2015

S. Clarke "Aasta Pariisis ehk merde"

Vahel on raamatukogus riiulite vahel jalutades hea vaadata, mis seekord inspireerib. Silma jäi lihtlabaselt sõna "Merde" ja no kui raamat on juba nii jaburalt pealkirjastatud, siis mõtlesin miks mitte proovida? No mulle meeldib selline äraspidine huumor.

Briti noormees Paul West kutsutakse Pariisi, et juhtida "teetubade" keti loomist. Üheksa kuud Pariisis veetav noormees leiab aga ennast tihtilugu mõttelt, et kuidas ta üldse kunagi hakkab prantslastest aru saama? Nende inglise keel on kohutav, nad on ennast täis, kohvikutes on teeninduskultuuri nüansid tavainimesele absurdselt keeruliseks aetud ning neile meeldib streikida. Pauli loos on oma koht varjatud motiividega ülemusel, Pariisi naistel ning välismaalastel, kes on Prantsusmaa pealinna kolinud ning peavad seda oma koduks. Kohati jabur-naljakad situatsioonid tugevas britilikus irooniakastmes annavad Prantsusmaast isepärase pildi, mis on kiirelt edasiliikuv kergem lugemisprojekt.

Selle raamatuga on lihtne, sest nii vahvalt kirjutatud rännulugu lugeda on mõnus ettevõtmine. Seda enam, et briti huumor on midagi täpselt minu maitsele. Aegajalt tabasin ma ennast küll mõttelt, et kas on ka mingi põhjus, et üks inglane sellise iroonialaviini väinaüleste naabrite pihta tulistab, kuid eks see jääb saladuseks. Samas leidsin ka huvitavad sarnasusi oma naabritega (kui peategelane kirjeldab oma naabrite käitumisharjumusi, mis hõlmab jõehobulikku trampimist ja röögatu multimeedialärm). Üks geniaalsemaid hetki oli see, kui maamaja ostmist kaaluv Paul saab võimaluse oma tüdruksõbraga seal öö veeta, kuid vihmasadu ning elektritööliste streik muudavad õdusa maamaja kiiresti kohutavaks katsumuseks, kuni ilmneb, et pärast paduvihmas lihagrillimiskatestust ning mitte kuigi eksklusiivset õhtusööki kohalikus kiirtoidurestorani selgub, et majas on gaasiballoon ja elektrigeneraator. Ausalt, ma itsitasin päris jupp aega...

Seega muhe vaheldus raskemale kirjandusele, kusjuures naerda (või vähemalt muiata) saab kindlasti rohkem kui kord. Soovitan.

D. Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Viimati raamatukogus tuhlates tekkis tahtmine lugeda midagi eripärast ja samas harivat. Seega tavapärane ilukirjandus väga ei tõmmanud ning suundusin aimekirjanduse juurde. Seekord ajalugu ei ahvatlenud ning elulood ei tõmmanud, aga loodus oli kuidagi südamelähedane. See raamat jäi slma, eriti kuna sellel oli märge "Parim raamat 2012. Scientific American".

Raamat räägib zoonoosidest ehk viiruslikest haigustest, mis hüppavad loomadelt inimestele, kusjuures põhiliseks mõtteks on see, et arvestades inimkonna suurust ja elukeskkonnatihedust on ainult aja küsimus, kus mõni haigus areneb nii kaugele, et suudab mastaapsemalt inimeste hulgas levida ja hävingut külvata. Äärmiselt põhjaliku uurimistöö tulemusena seletatakse võimalikult lihtsas keeles tavainimesele lahti viimase aja hävituslikumad viirusnakkused: ebola, HIV, SARS, gripp (ja eriti selle H5N1 tüüp), Lyme tõbi, papagoipalavik jne. Raamatus räägitakse nende võimalikest ülekandumismustritest, tuntumatest haigusjuhtudest, viiruse reservuaarperemeestest (so loomad, kes viirust kannavad, kuid ise ei nakatu) ning zoonoosi avaldumisel selle teaduslikust uurimisest, läbi mille tehakse teadustöötajad Indiana Jonesi laadseks. Seega moodne action, kuid hoopis teises mastaabis.

Raamat on kirjutatud päris muhedalt, arvestades käsitletava teema keerulist nüansirohkust, kusjuures teose eestindus on väga hästi õnnestunud. Üks minu sõbranna ütles, et proovis ka seda lugeda, kuid andis alla. Seega ilmselgelt saab vinguda raamatu paksuse osas - nii meeletut tellist (kokku üle 590 lk temaatilist teksti) annab käes hoida ning sellest läbi närimine on väljakutse omaette. Tõsi, oleks see õhem, ei saaks jällegi nii põhjalikku ülevaadet teemast. seega win some, loose some.

Kõige huvitavam mõte, mis see raamat edasi suutis mulle anda, oli et läbi inimkonna plahvatusliku kasvu ning looduvaenuliku elutegevuse on tegelikult inimene ise tekitanud olukorra, kus viirused on sunnitud leidma uusi ohvreid. Inimahvide plahvatuslik tapmine, nahkhiirte elukeskkonna mastaapne rüüstamine ja söögiks mõeldud loomade ebahügieenilised kasvutingimused on põhilisemad probleemid, millele seejuures viidatakse. Ja ma olen üldiselt selline inimene, kes annab endale masstarbimise tekitatud skisofreenilisest olukorrast hästi aru, siis üldiselt püüan ma vältida moraalitsevat arutelu teemal looduskaitse. Kuid selle raamatu juures on lähenemisnurk sirgjoonelisem st ei räägita loodusringi hävitamise ohtudest enam kaudselt läbi loomade, vaid otse inimest ohutavate nüanside läbi. No mis oleks ohustavam kui surm läbi hullu haiguse?

Seega põnev, kuid arvestage, et see on ettevõtmine omaette.

Saturday, March 21, 2015

D. Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Vahel tabab mind inspiratsioonipuudus ja käin (ilmselt nagu paljud teisedki) blogides uurimas, et mida siis ka kõneldakse - mis on head raamatud? Selle raamatu kohta lugesin päris mitmeid kiidusõnu, aga seda oli väga raske kusagilt leida. Ükskord aga suures raamatukogus nägin seda tagastatud asjade hulgas ja mõtlesin, et no proovime ära.

Raamat räägib kahe kuulsa teadlase fiktiiveluloo: Carl Friedrich Gauss ja Alexander von Humboldt. Humboldt, kes on jõukast väikeaadliku perest, saab suurepärase hariduse ning, seadnud endale eesmärgiks jõuda elu saladuste jälile, suundub oma truu kaaslase Bonplantiga Lõuna-Ameerikasse. Sealses looduses seigeldes, mööda Amazonase jõge seilates ja kõrgendikke ukerdades kaardistab ta iga väiksematki sammu ja tegevust. Lausa sellele määral, et saates kodumaale oma vennale pikki kirjutisi oma seiklustes, laseb viimane need ka avaldada. Gauss aga (kes muuseas vanas eas neid kirjutisi ka loeb ja mõtleb, et tahaks isegi perekonna kohustuste kõrvalt nii seigelda) on pärit vaesest perest. Ta jääb külakoolis õpetajale erakordselt hea matemaatilise mõtlemisega silma ning saab võimaluse oma võimed ka järjest akadeemilisemal tasemel rakendada. Oma veidi nipsakal kombel on ta nii hea mõistusega, et suudab näiteks mitme uue teadusavastuse kohta öelda, et on selle juba ammu välja mõelnud, aga lihtsalt mitte kirja pannud. Pärast Humboldti naasmist kodumaale kaks meest sõbrunevad, sest ilmneb, et tõeline geenius kannatab enda kõrval ainult teist geeniust.

See raamat on tõesti toredasti kirjutatud. eriti meeldis mulle autori stiil, kus oma elujaataval moel suutis ta need kaks eluvõõrast (minu arvates) teadlast asetada sümpaatsesse valgusesse. Või, noh, eluvõõrad pigem selles mõttes, et nad ei tunne huvi tavapäraste asjade vastu. Elu kui teadusobjekt on aga nende jaoks ääretult põnev. Kui olete vaadanud sarja "Big Bang Theory", siis just sealse tegelase Sheldoni kuju tuli kohe silme ette - sotsiaalselt saamatu ja vahel arutult oma jonni ja tujusid taga ajav, kuid üldjoontes heatahtlik. Näiteks pastorile, kes väidab, et ükskõik kui tark on inimene, ikka tuleb olla alandlik, vastab Gauss talle järgmist: "Jumal lõi ju inimese selliseks, nagu ta on, aga ometi tuleb jumalalt selle pärast pidevalt vabandust paluda. See ei ole loogiline." Äge on ka see, et isegi minu arvates väike UFOde lennuke on raamatusse jäädvustatud (lk 120). Muu hulgas kiidan raamatu keelelist poolt st leian, et tõlkija on teinud väga hea töö teose eestindamisel.

Pärast raamatu lugemist jäin mõtlema aga teose positsiooni irooniale - oma olemuselt on need kaks teadlast sellised, kes tavainimestega ilmselt väga ei suhestu, kuid ometi viis nende laiahaardeline uurimistegevus maailma avardamisele selle kõige laiemas tähenduses. Nad mõõtsid maailma nende jaoks, kes selle maailmaga võibolla suurema vaimustusega suhtuvad, kes ei näe selles uurimisobjekti ega võimalust leida uusi avastusi. Sama irooniapunkti teise pool on selles, et raamatu pealkiri on minu arvates hoopis mitmetähenduslikuma maiguga, sest maailma mõõtmine ei tähenda ju joonlaua ja sirkliga tehtud ülestähendusi gloobuse kumerustest. Kui Humboldt mõõtis inimeste jaoks reaalselt tundmatuid piirkondi (Amazonase jõe uurimisel ja suurte kõrgustike ületamisel), siis Gauss mõõtis inimeste jaoks veel tundmatuid mõtteavarusi matemaatilises mõistes. Maailma mõõtmine tähendab seega minu jaoks raamatu konteksti arvesse võttes pigem uudishimu rahuldamist ja uurimist, et kui kaugele võib inimene oma mõtetes üldse edasi minna. Ja vot see nutikas nüanss muutiski minu jaoks raamatu vaimustavaks.

Mulle väga meeldis ja soovitan ka soojalt teile.

S. Clark "Jonathan Strange & härra Norell, 1. osa"

Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...

Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell  üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.

Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.

Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...

Tuesday, February 24, 2015

E. Hemingway "Hüvasti, relvad!"

Hemingway nimi ei tohiks küll võõras olla, kuid ausalt öeldes ei ole ma kunagi tema kirjutatu vastu sügavamat huvi tundnud. Gümnaasiumi ajal sai läbi loetud "Pidu sinus eneses", aga see jättis üsna külmaks, ja proovides "Kellele lüüakse hingekella" ei tundunud see minu jaoks. Nüüd aga maal aega veetes ei olnud mul õhtuti midagi teha ja leidsin riiulist selle raamatu kohutavalt räbala kaanteta eksemplari.

Tegu on maailma kirjandusklassikasse kuuluva sõjavastane romaaniga, mille keskmes on armastus ja teineteise leidmine keset hävingut ja surma. Leitnant Frederic Henry, kes esimese ilmasõja ajal Itaalia sõjaväes meditsiinitranspordiga tegeleb, kohtub imekauni šotlanna Catherine'ga, kellesse ta armub. Lahingutegevuses haavatuna paigutatakse ta ameerika sõduritele mõeldud haiglasse, kus noorte vaheline romanss süveneb, kuid pärast põlveoperatsioonist taastumist saadetakse Henry tagasi rindele. Itaalia vägede taganemisel aga satub ohtu Henry elu ning ta läheb hüppesse. Otsinud üles Catherine põgenevad nad Šveitsi, kus nad veedavad aega oma esiklapse sündi oodates, kuid seda ei ela üle ei ema ega laps.

Jah, laias laastus räägib Hemingway sõja mõttetusest ning tõstab esile inimhingede hapruse niigi karmis maailmas. Raamatus kajastuvad tegelased on veidi ehk ülespuhutud ja jätavad eluvõõra mulje (eriti dialooge arvesse võttes). Minu jaoks on küsitav mina-tegelase tegevuse motiivid, seda enam, et Henry ei sõdinud ju oma kodumaa eest. Seda enam, et ta tõuseb leitnandi autastmele, kuid deserteerub ohtu sattudes. Tõsi, arvestades olusid, oli viimase puhul tegu ilmselt ellujäämisinstinktiga, kuid siiski... Muidugi, mida tean mina aumehelikust ohvitseri käitumisest, kuid eetiliselt on selline teguviis väga küsitav. Ja see muutis mu peategelase suhtes seda enam umbusklikuks, mistõttu mul oli raske tema tegusid, tundeid või sõnu tõsiselt võtta. Pigem oli see kõik üks suur farss. Mille nimel ja miks ta sõjas oli? Miks Itaalia? Kes olid tema sõbrad tegelikult? Milline oli tema päritolu ja meelelaad? Kas tunded Catherine vastu olid tõesti nii õilsad või oli tegu turvalise sugutungiga? Mis on üldse tema jaoks tähtis? Kes on see peategelane?

Kui vaadelda aga romaanis kajastunud armastuslugu, mis on romaani teine tugev suund, siis tundus see mulle mina-tegelase poolt fabritseeritud, kuid naiskangelanna on justkui puhtalt tunnete najal liikuv kaunis nukuke. Catherine on esmapilgul külmavõitu eluvõõras jääkuninganna, kuid suurte tunnete tekkides saab temast kirglik ja tundlik naine, kes on oma armastatu nimel väga paljuks võimeline. Seega puhas emotsioon, millele tugevamat arutluskäiku autor ei omistagi. Ilmselt käiks Catherine isik mulle aga reaalses elus kohutavalt närvidele, sest need tema vähesed arutluskäigud liikusid hoopis veidras paralleelmaailmas (näiteks vestlus Henryga tolle varasematest naistest, kus viimane muuseas sirge seljaga naisele valetab) ning mulle tundus tema iseloom kuidagi väga klammerduv, mõjudes seeläbi üsna ahistavana.

Seega sain enda jaoks kinnitust, et Hemingway stiil ei ole päris minu tassike teed, kuid arvestades päevi, mil romaani tegevus mu mõtetes on kummitanud, mõistan ma põhjust, miks see raamat kuulub kirjandusklassikasse.

L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.