D. Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Vahel tabab mind inspiratsioonipuudus ja käin (ilmselt nagu paljud teisedki) blogides uurimas, et mida siis ka kõneldakse - mis on head raamatud? Selle raamatu kohta lugesin päris mitmeid kiidusõnu, aga seda oli väga raske kusagilt leida. Ükskord aga suures raamatukogus nägin seda tagastatud asjade hulgas ja mõtlesin, et no proovime ära.

Raamat räägib kahe kuulsa teadlase fiktiiveluloo: Carl Friedrich Gauss ja Alexander von Humboldt. Humboldt, kes on jõukast väikeaadliku perest, saab suurepärase hariduse ning, seadnud endale eesmärgiks jõuda elu saladuste jälile, suundub oma truu kaaslase Bonplantiga Lõuna-Ameerikasse. Sealses looduses seigeldes, mööda Amazonase jõge seilates ja kõrgendikke ukerdades kaardistab ta iga väiksematki sammu ja tegevust. Lausa sellele määral, et saates kodumaale oma vennale pikki kirjutisi oma seiklustes, laseb viimane need ka avaldada. Gauss aga (kes muuseas vanas eas neid kirjutisi ka loeb ja mõtleb, et tahaks isegi perekonna kohustuste kõrvalt nii seigelda) on pärit vaesest perest. Ta jääb külakoolis õpetajale erakordselt hea matemaatilise mõtlemisega silma ning saab võimaluse oma võimed ka järjest akadeemilisemal tasemel rakendada. Oma veidi nipsakal kombel on ta nii hea mõistusega, et suudab näiteks mitme uue teadusavastuse kohta öelda, et on selle juba ammu välja mõelnud, aga lihtsalt mitte kirja pannud. Pärast Humboldti naasmist kodumaale kaks meest sõbrunevad, sest ilmneb, et tõeline geenius kannatab enda kõrval ainult teist geeniust.

See raamat on tõesti toredasti kirjutatud. eriti meeldis mulle autori stiil, kus oma elujaataval moel suutis ta need kaks eluvõõrast (minu arvates) teadlast asetada sümpaatsesse valgusesse. Või, noh, eluvõõrad pigem selles mõttes, et nad ei tunne huvi tavapäraste asjade vastu. Elu kui teadusobjekt on aga nende jaoks ääretult põnev. Kui olete vaadanud sarja "Big Bang Theory", siis just sealse tegelase Sheldoni kuju tuli kohe silme ette - sotsiaalselt saamatu ja vahel arutult oma jonni ja tujusid taga ajav, kuid üldjoontes heatahtlik. Näiteks pastorile, kes väidab, et ükskõik kui tark on inimene, ikka tuleb olla alandlik, vastab Gauss talle järgmist: "Jumal lõi ju inimese selliseks, nagu ta on, aga ometi tuleb jumalalt selle pärast pidevalt vabandust paluda. See ei ole loogiline." Äge on ka see, et isegi minu arvates väike UFOde lennuke on raamatusse jäädvustatud (lk 120). Muu hulgas kiidan raamatu keelelist poolt st leian, et tõlkija on teinud väga hea töö teose eestindamisel.

Pärast raamatu lugemist jäin mõtlema aga teose positsiooni irooniale - oma olemuselt on need kaks teadlast sellised, kes tavainimestega ilmselt väga ei suhestu, kuid ometi viis nende laiahaardeline uurimistegevus maailma avardamisele selle kõige laiemas tähenduses. Nad mõõtsid maailma nende jaoks, kes selle maailmaga võibolla suurema vaimustusega suhtuvad, kes ei näe selles uurimisobjekti ega võimalust leida uusi avastusi. Sama irooniapunkti teise pool on selles, et raamatu pealkiri on minu arvates hoopis mitmetähenduslikuma maiguga, sest maailma mõõtmine ei tähenda ju joonlaua ja sirkliga tehtud ülestähendusi gloobuse kumerustest. Kui Humboldt mõõtis inimeste jaoks reaalselt tundmatuid piirkondi (Amazonase jõe uurimisel ja suurte kõrgustike ületamisel), siis Gauss mõõtis inimeste jaoks veel tundmatuid mõtteavarusi matemaatilises mõistes. Maailma mõõtmine tähendab seega minu jaoks raamatu konteksti arvesse võttes pigem uudishimu rahuldamist ja uurimist, et kui kaugele võib inimene oma mõtetes üldse edasi minna. Ja vot see nutikas nüanss muutiski minu jaoks raamatu vaimustavaks.

Mulle väga meeldis ja soovitan ka soojalt teile.