Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.
Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.
Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...
No comments:
Post a Comment