D. Quammen "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"

Viimati raamatukogus tuhlates tekkis tahtmine lugeda midagi eripärast ja samas harivat. Seega tavapärane ilukirjandus väga ei tõmmanud ning suundusin aimekirjanduse juurde. Seekord ajalugu ei ahvatlenud ning elulood ei tõmmanud, aga loodus oli kuidagi südamelähedane. See raamat jäi slma, eriti kuna sellel oli märge "Parim raamat 2012. Scientific American".

Raamat räägib zoonoosidest ehk viiruslikest haigustest, mis hüppavad loomadelt inimestele, kusjuures põhiliseks mõtteks on see, et arvestades inimkonna suurust ja elukeskkonnatihedust on ainult aja küsimus, kus mõni haigus areneb nii kaugele, et suudab mastaapsemalt inimeste hulgas levida ja hävingut külvata. Äärmiselt põhjaliku uurimistöö tulemusena seletatakse võimalikult lihtsas keeles tavainimesele lahti viimase aja hävituslikumad viirusnakkused: ebola, HIV, SARS, gripp (ja eriti selle H5N1 tüüp), Lyme tõbi, papagoipalavik jne. Raamatus räägitakse nende võimalikest ülekandumismustritest, tuntumatest haigusjuhtudest, viiruse reservuaarperemeestest (so loomad, kes viirust kannavad, kuid ise ei nakatu) ning zoonoosi avaldumisel selle teaduslikust uurimisest, läbi mille tehakse teadustöötajad Indiana Jonesi laadseks. Seega moodne action, kuid hoopis teises mastaabis.

Raamat on kirjutatud päris muhedalt, arvestades käsitletava teema keerulist nüansirohkust, kusjuures teose eestindus on väga hästi õnnestunud. Üks minu sõbranna ütles, et proovis ka seda lugeda, kuid andis alla. Seega ilmselgelt saab vinguda raamatu paksuse osas - nii meeletut tellist (kokku üle 590 lk temaatilist teksti) annab käes hoida ning sellest läbi närimine on väljakutse omaette. Tõsi, oleks see õhem, ei saaks jällegi nii põhjalikku ülevaadet teemast. seega win some, loose some.

Kõige huvitavam mõte, mis see raamat edasi suutis mulle anda, oli et läbi inimkonna plahvatusliku kasvu ning looduvaenuliku elutegevuse on tegelikult inimene ise tekitanud olukorra, kus viirused on sunnitud leidma uusi ohvreid. Inimahvide plahvatuslik tapmine, nahkhiirte elukeskkonna mastaapne rüüstamine ja söögiks mõeldud loomade ebahügieenilised kasvutingimused on põhilisemad probleemid, millele seejuures viidatakse. Ja ma olen üldiselt selline inimene, kes annab endale masstarbimise tekitatud skisofreenilisest olukorrast hästi aru, siis üldiselt püüan ma vältida moraalitsevat arutelu teemal looduskaitse. Kuid selle raamatu juures on lähenemisnurk sirgjoonelisem st ei räägita loodusringi hävitamise ohtudest enam kaudselt läbi loomade, vaid otse inimest ohutavate nüanside läbi. No mis oleks ohustavam kui surm läbi hullu haiguse?

Seega põnev, kuid arvestage, et see on ettevõtmine omaette.