Monday, April 11, 2016

P. Pomerantsev "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik"

Lugesin selle raamatu tutvustust kusagilt lehest mõnda aega tagasi. Tundus huvitav, kuid, nagu uute raamatukogu raamatutega alati on, oli ka see sellel hetkel välja laenutatud. Kuid veidi kannatlikkust ja ühel kaunil päeval oligi ta tagastatud raamatute riiulis...

Peter Pomerantsev on noor Inglismaal üleskasvanud venelane, kes huvi pärast satub tööle Venemaale tegema kohalikele telekanalitele dokumentaalfilme. Selle vältel kohtub ta aga väga erinevate inimestega, kelle lugude kaudu põimituna oma kogemustega räägib noormees tänapäeva Venemaa igapäevaelust: meedia mõjust rahva lollitamiseks, poliitikute kahepalgelisusele, prostituutide elust, sektide mõjust õnne otsimisel, kaunite naiste igipõlistest hirmudest kaotada oma "sugardaddy" jne.

Hoolimata kirjust karakteriteampluaast on raamat tegelikult väga nauditav ja kiiresti liikuv ning jätab üsna usutava mulje. Autor on ennast piisavalt tagasi tõmmanud ja lasknud värvikatel tegelaskujudel esile kerkida, olles samas oma tegevusega kogu aeg taustal siiski olemas. See on üsna sümpaatne tasakaal ja seetõttu on raamatut raske käest panna. On kohati absurdsuseni kalduvaid mahhinatsioone, mille puhul jääb üle ainult mõelda, et see on piisavalt haige, et seda lihtsalt oma peas välja mõelda. Näiteks lugu väikekoha gängsterist, kes on endast teinud kohalikus väikelinnas tõelise ristiisa, kuid samas magab ta öösiti autos, et mitte politseile vahele jääda. Või rikastele meestele saamise kursused. Kas tõesti saab sellise asja peale tulla?!?

Seega oma aususes relvitukstegevalt muhe lugemine.

A. Davis "Kingakuninganna"

Mõni raamat jääb mõtteisse. Mõni raamat jääb silma. See raamat jäi silma: intrigeeriv sisu, omapärane pealkiri... Ja te imestate?

Genevieve on noor nägus naine, kes 1920ndate Pariisis oma elu naudib: rikas abikaasa, kaunis välimus, võimalus igale oma tujule järgi anda... Mida sa hing veel ihkad? Kuid selle kõige taga on naise hing tühi, mida ta täidab oma kirega kingade vastu. Ja me ei räägi siin mingitest Hiina originaalidest, vaid tõelisest käsitööst, mis on tõepoolest ainulaadsed igas mõttes. Ja kui Genevieve lõpuks armub kingameistrisse Paolosse, kes naist pilkavat näib, satub naine mängu, kus tal on võita kõik ja kaotada terve maailm. Eriti saladusega minevikust, mis teda taas kummitama tuleb.

Esimene peatükk tekitas minus ebamäärast nõutust - kas tõesti olen ma oma arvamusega seekord nii mööda pannud? Seda ennekõike sellise suur-gatsbyliku ekstravagantsuse tõttu - glamuursed peod, luksuslik eluviis, ainukeseks mureks tundeelu ja skandaalid. See tundub nii kohutavalt eluvõõras ja paneb mu kuidagi nõutult õlgu kehitama. Kuid see raamat on veidi maisema stiiliga ja näitab seda ülevõlli ilumaailma ehk veidi realistlikumas võtmes. Ja mida rohkem edasi lugeda, seda huvitavamaks läheb, sest raamatu ülesehitus ega tegevusliin ei ole kuigi läbinähtav, mistõttu on teos just eriti lõpus väga kaasahaarav. Samuti tuleb välja asjaosaliste võlts tundeelu ja võimetus reaalsusega leppida, mis teeb nad oma keerulises intriigidemaastikul pigem marionetiks kui mängujuhiks. Kuigi loomulikult tahavad kõik asjaosalised vastupidist arvata...

Seega ehk esiti tuimavõitu teos, mis loo arenedes mõnusalt kaasa tõmbab. Soovitan.



Sunday, April 3, 2016

J. Crusie "Mehe ikkest priiks"

Tegelikult mõtlesin ma, et viin lihtsalt raamatud ära ja juurde mitagi ei võta - lihtsalt aega ja tahtmist nagu polnud. Aga nagu ikka - raamatukokku sattudes võin mina kiiresti hoogu sattuda...
Pesueht naistekas õpetaja Lucy ja politseinik Zacki armastusloost, mis algab sellega, et naine mehe läbi klobib. Kuna aga naise elu on ohus, siis kolib politseinik (hoolimata ebasoodsast algusest ja kolmest hullumeelsest koerast) naise juurde, et teda kaitsta. Mängu tulevad pommid, lendavad kuulid, renoveerimist vajav köögipõrand ja torisev naabriproua. 

Seega polegi nagu suurt midagi siin öelda, kuigi tuleb tunnistada, et oli hetki, kus dialoog oli nii jabur, et ajas itsitama. Kuigi suurt mõttearengut või sügavat hingelist arengut siit loota ei otsi. Eriti moosiseks läks siis, kui pesueht vanapoiss 2-3 päeva pärast naisega kohtumist tolle kätt palub. Võibolla selliseid asju juhtub päriselus ka, aga mind pani selline asjade käik veidi kulmu kergitama. 

Seega tore meelelahtus paariks õhtuks, kuid ei midagi enamat.

D. Ariely "Irratsionaalne inimene: kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid"

See raamat on mul ammu kodus raamaturiiulis seisnud. Kuidagi aga ei ole tahtnud seda kätte võtta ja läbi lugeda. Ilmselt pole õiget hetke või tunnet olnud. Ma olen lihtsalt koledal kombel laisk olnud ja kui nädala keskel suures mahus teadusmaterjale lugeda, siis pärast seda ei suuda ühtegi paberkandjat enam pikalt tõsiselt võtta. Selle raamatu lugesin suuresti läbi aga süümetundest, kuna see oli minu käes kuid ja lõpuks tundus see juba tobe - raamatu valge kaas vahtis mind justkui pilgates riiuliservalt.

Professor Airely't huvitab inimeste käitumismotiivid ja ta on püüdnud neid läbi erinevate katsete kaardistada ja lahtimõtestada. Alates otsuste tegemisest pubis oma joogi valimisel, platseeboefektist kuni hinna ankurdamise mõjust inimeste käitumisele. Olles ise üsna värvikas karakter ja huvitava ajalooga isik, on Arielyl palju fantaasiat ja meelekindlust erinevate katsete läbiviimisel, ida ta raamatus väga oskuslikult ka demonstreerib.

Kuigi inimekäitumine ja selleks tehtavad katsed on väga põnevad, siis on nendest tuimalt raamatust lugemine päris tüütu. Ja omajagu selliseid teadusliku suunistlusega tarbimiskäitumise raamatuid olen lugenud mitmeid (näiteks see ja see), siis hoolimata hoogsast kirjasulest ja põnevast üldloost, jäi sisuline pool suurest Ariely katsete üldise kirjeldamise tasemele ja laiemaid üldistusi oli vähem. Seega oli mul raske kuidagi raamatuga suhestuda ning luua enda jaoks tõelist lugemiselamust. Pigem pani õlgu kehitama ja mõtlema, et "mis ma nüüd sellest siis õigupoolest sain?" Ma ei tea, kas oli aeg vale või lihtsalt ei olnud see minu raamat...

Seega jättis teos mind laias laastus külmaks ja ega ei oskagi rohkem midagi kosta...