Wednesday, June 27, 2012

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...

J. Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

Kui see raamat ilmus, siis ma mõtlesin ajalehest arvustusi lugedes, et no jälle mingi noor keelepoosetaja. See on selline kirjandus, kus keele nüanssidele pööratakse lausa ulmelist tähtsust ning jäetakse tegevus kui selline üldse tagaplaanile. Aga uudishimu sai minust võitu ja läbi ma ta lugesin. Ühe õhtuga, kusjuures.

Raamat räägib noorest kujundajast Vaikost, kes kirjeldab kõrvaltvaatajana enda ja oma lähikondsete elu. Lugu algab sellest, kuidas peategelase sõber Niko tuleb kodumaale ning korraldab peo. Peol on palju huvitavaid inimesi, muuhulgas Niko ja Vaiko ühine sõbranna Solveia. Ilmneb, et Nikol on psüühilisi probleeme, mida ta on tulnud koju ravima. Vaiko argielu aga läheb edasi - ta käib tööl, on just endale 30 aastase laenuga kuskile uusehitisse korteri ostnud, tema kaksikõde tuleb Amsterdamist salaja eestise aborti tegema, nende perekonnakoer kaob ära ning vahepeal on peategelasel lühiajaline suhe noorukese kunstniku Gretega. Raamat lõpeb aga sellega, et Niko on Lätis oma arsti suvilas ning Solveia ja Vaiko sõidavad sinna, teel olles autoavarii, kuid jõuavad vigastamatult siiski pärale.

See raamat on kulgemine. Minu jaoks pole sellel kindlat lõppu ega algust, vaid see liigub ja voogab nagu elu ise. Sinna on kätketud sündmused ja juhtumised, mõned neist väiksemad, teised traagilisemad, kuid need on sujuvas liikumises ja ei ole üldist teose meeleolu segavad. Selles raamatus ei ole suurt ja sügavat kirge ega süvadramaatilisi pöördeid, kuid see ei häiri. See on justkui selline loomulik olemine ja raamatut lugedes on mulje, et nii peabki olema. Kõige rohkem elasin ma kaasa Vaiko kaksikõe Ebe abordi loole, sest see tundus kõige ehedam ning jäi kuidagi teiste hulgast silma. Eriti, kui pärast aborti palatikaaslane Ebele ütleb "Ma loodan, et ma kellegi taassündi nässu ei keeranud." See on ühtaegu nii sünge huumor kui ka oma tehtud teo reaalne teadvustamine nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.

Kindlasti jääb lugedes meelde selle teose keel. Ashilevi keelekasutus on originaalne ja nüansirikas, mõnede vihjetega Viljandile (näiteks pohmakalõhna kirjeldamine pooleteist meetrise mõõgana on ka minu aja ühika väljend). Kuid kohati tundsin ma, et see ilus keel on justkui otsitud või kobatud. See kunstipärasus tundus kohati teeselduna, sest tabasin ennast kohatult mõtlemas sellele, et keegi ei mõtle reaalselt ju nii. Ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib ka vahel keeledetailidega mängida, kuid mingil hetkel tuleb piir ette. Samuti jäi teost lugedes mulje, et on tegelasi, kes on liiga eeterlikud, liiga filosoofilise väljenduslaadiga, et mõjuda realistlikult. Teisalt jällegi pole ma väga ammu vaimuinimestega suhelnud ja võibolla nende maailmas on suhtlemine teistsugune.

Ühest küljest ma soovitaksin seda raamatut ainuüksi keele pärast, teisalt jällegi jäi loo areng mulle kuidagi nüriks ning ei liikunud kuigi dünaamiliselt edasi. Seega olen soovitamisel kahevahel :)

Saturday, June 23, 2012

E. Kivimaa "Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.

Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)

Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud. 


Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...


Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.

Friday, June 22, 2012

D. Vaarik "Praktikapäevik"

Seda raamatut näeb viimasel ajal igal pool. See on teema, millest räägitakse. It book of our days. Sellepärast hakkasingi mõtlema, et mis värk on. On siis tõepoolest nii hea?

Raamatu keskseks teguriks on autori kiri oma õppejõule kirjeldamaks oma õpinguid Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengina 80nendate lõpus ja 90nendate alguses. Autor kirjutab väga avameelselt. Näiteks võib sealt lugeda seda, kuidas ta käis Hiiumaal praktikal ning vine all tehtud autoõnnetuse tagajärjel hoopis 10 nädalat haiglas istus. Või kuidas autor hankis endale ajakirjanduslikke kogemusi (nimetagem neid hetkel nii) vastloodud Eesti Ekspressi noore ja innuka ajakirjanikuna. Väga värvikalt kirjeldab Vaarik igasuguseid absurdseid tudengi-aegseid juhtumisi ja tegusid, luues ääretult laheda meeleolu. Intelligentsel moel suudab ta hoida seda meeleolu kuni romaani lõpuni, kus juba lugejal tekib tunne, et enam ei jaksa! Ka autor väsib lõpuks sellest aastaid kestnud nipernaadi elust - elamisest suvalistes kommuunikorterites, omamata kindlat tööd, ikka veel lõpetamata ajkirjanduskraad kuklas tilpnemas. Ja, mitte minnes ülemäära cheesy'ks, lõppeb raamat ülikooli lõpetamisega ning ... nimetagem seda siinjuures täiskasvanuks saamusega.

Mina õppisin ülikoolis aastaid hiljem ja, ausalt öeldes, ma nii ülemeelik tudeng ei olnud. Ju siis ajastu ja minu isiksus seadsid teatud piirangud. Kuid mingil määral sai lollusi ikka tehtud - Viljandi folgi ajal magamiskotiga järve ääres magatud, Pirogovi platsilt kellegi sepistatud mõõgaga minema jalutatud keset päist päeva, nii mõnigi pidu lõppes näiteks pulberkustuti lahtilaskmisega kellegi ühikatoas, öine hääletamine sõbranna sünnipäevale Jõgeva-Mustvee maanteel jne. Selles mõttes on Vaariku raamat mingil määral selline jabur nostalgialaks, kus hakkad itsitades mõtlema oma õpingute ajale. Ja miks ka mitte? Vahel on seda emotsiooni vaja. Mind ajas kõige rohkem naerma Vaariku maadlus külmkapiga oma esimeses korteris, kus tema pingutusi said näha kõik trammipeatuses seisnud inimesed ning pärast ürituse lõppu sai autor ka spontaanse aplausi omanikuks. Ma ei tea miks, aga see jäi meelde. Teised nüansid (jazzkontserdi andmine oskamata mängida ühtegi pilli, Moskvasse sõit Metallica kontserdile, Q-raadio majandusajakirjaniku amet jne) ei jäänud kuidagi nii meelde. Sest see kõik muu tundus kuidagi teisejärguline. 


Ma jäin raamatut lugedes mõtlema ka sellele, et mis eesmärgiga see kirjutatud on. Kas tõesti nostalgiaihalusest? Vaevalt. Mälestusraamat? Ei tundu nii - pole nii eklektiline. Lihtsalt augutäiteks ja feimi-sulli kogumiseks? Võimalik, kuid väheusutav. Aga raamatu lõpus tuleb see minu arust ka välja. Autor tahab teada - mis läks perse? Miks ajakirjandus on meil nii nagu ta on? Millisel hetkel läks kaduma see teravus, maailma muutmise iha? Millisel hetkel muutus meie press selleks hambutuks monstrumiks, mis närib ainult teatud teemasid ja sedagi mingi aeg? Ja mis hetkel sai tema ise sellest aru? Kõik lehtedes olevad teemad on justkui äranäritud Turbo näts - alguses tuleb maitse maksimumini kätte saada ja siis võib selle jälle minema sülitada. Uurimise aspekti justkui ei teki enam ja jääb hambutu mulje. Ühest küljest ajakirjandust vist kardetakse, kuid teisalt - mida nad siis lõppkokkuvõttes muudavad? Või ei taba ma selle mängu suuremat pilti...


Kokkuvõtvalt on tegu humoorika vahepalaga, kuid mingil hetkel hakkab kett maha käima. Kaua sa ikka loed seda, kuidas keegi on nooruses pidutsenud ja pillerkaaritanud. Aga õnneks saab Vaarik sellest ise ka aru ja ei venita teost väga pikaks. Muhe lugemine, soovitan.

PS! Üks mu sõber, kellele ma ütlesin, et "Praktikaaruannet" loen, ütles, et see talle üldse ei meeldinud. Kirjandus ON maitse asi! :)

Thursday, June 21, 2012

L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.

J. L. Marques "Eesti ilu välimääraja"

Me käisime ükskord sõbrannaga mingite AC/DC plaatide pärast Solarise Apollo poes. Mulle väga meeldib see pood, sest see on väga vahva teenindusega ning see on ikka tohutu varamu raamatutele, plaatidele, DVD-le ja muule. Kolasime mööda poodi ja vaatasime siis ka uusi raamatuid ning sõbranna (kes ka töötab raamatukogus ja on tohutu raamatuuss) näitas mulle seda raamatut. Pidavat päris hea olema. Ja< kui ma puhkuse alguses endisesse töökohta sattusin ja reas lausa kolme selle autori raamatut nägin, siis mõtlesin, et tühja kah - proovime ära.

Tegelikult on see raamat artiklite kogumik, mis kätkeb endas autori arvamuslugusid Postimehe naisteka leheküljelt. Jah, see on seesama baretiga väljamaa meesterahvas, kes vahel kavalalt Postimehe veebikülje avalehel naeratab. Ja seesama härra räägib oma kirjutistes siis naistest ja nendega seonduvatest teemadest. Lühidalt ja konkreetselt, üsna nutikat sõnamängu ning vaatevinklit omades. Teemad on seinast seina - väikelinnade tüdrukud, lastevankrid, huulepulga kandmisest, rinnanibu paljastamisest, Facebooki mõjust meie elus, üllatustest, roosast värvist jne. Seega ühtseks nimetajaks on raamatul naiselikkus... Mehe silmade läbi.

Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, sest mingit moraalset või raskekujulist arutelu selle sisulise poole pealt tekkida ei saa. Tegu on lühikeste arvamuslugudega, need on subjektiivsed. Sestap polnud tegu raskepäraste esseedega, vaid pigem lihtsa meelelahutusega ning kerge kõverpeegliga meie enda tillukesse konnatiiki. See aga on minu seisukohast väga teretulnud nähtus, sest muidu kipubki veidi umbseks. Naiste-meeste vaheliste erinevuste teema aga on sama vana kui maailm ja seda teemat arutult edasi arendada ei ole minu arust mõttekas ning seda ma siin ei tee. Kuid tuleb tunnistada, et Marques on endale huvitava nišši leidnud - rääkida naistele kindlasti ühe Eesti veebimaastiku loetavaimal lehel sugudevahelisi erinevusi ja sarnasusi on geniaalne nüke, et ennast lugema panna.

Seega - meelelahutusena väga omal kohal, Kohati ajab muigama ja loed põnevusega neid kolme-nelja leheküljelisi arvamusi, teisalt jällegi ei jää kuidagi meelde. Nagu kiirsöök, mida aegajalt on ikka vaja, kuigi tead, et pikas perspektiivis ei anna midagi.

Tuesday, June 19, 2012

M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.

Thursday, June 14, 2012

S. Lukjanenko, V. Vassiljev "Päevane vahtkond"

See päev, kui ma käisin raamatukogus N. Maileri "Alasti ja surnut" raamatukogust laenutamas, jäi mulle ka seesinane raamat silma. Võõrad autorid, tuttav sari, kuid intrigeeriv kaanepilt. Laenutasin selle ja kuidagi lugesin ka läbi. Ja kusagil poole peal taipasin alles, et tegelikult on see sarja teine raamat. Esimene kandis nime "Öine vahtkond", mis seisis riiulis selle raamatu kõrval. Miks ma küll seda kaasa ei võtnud, ei tea ma kohe öelda.

Loo keskmes on  Moskva Teistsuguste (so võlurite, nõidade, vampiiride, libahuntide ja teiste maagiliste olendite) omavaheline võitlus - on Valged (Öine vahtkond) ja Mustad (Päevane vahtkond). Valged leiavad, et Mustad on ebaeetilised, sest mõtlevad oma tegevusel ainult iseendale ja oma heaolule, samas kui Mustadl leiavad, et Valged liiga allaheitlikud ning ennastohverdavad. Selles raamatus on vaatluse all Päevase Vahtkonna tegevus, mis on kätketud kolme loosse. Esimeses saadetakse nooruke nõid Alisa pärast jõu liigset kasutamist ja selle kadumist lastelaagrisse oma varusid täiendama. Seal armub ta ootamatult poisterühma kasvatajasse Igorisse. Neil tekib romaan, kuid selgub, et noormees on Valge. Kuna nad on oma sunduse tõttu verivaenlased, siis kutsub noormees Alisa duellile ning neiu hukkub. Teine lugu räägib sellest, et Moskvasse saabub salapärane maagiline olend Vitali Rogoza, kes tundub täiesti võitmatu olevat ning puhtjuhuslikult igasugustesse sekeldustesse satub. Seetõttu sekkub Inkvisitsioon, kes tema üle kohut mõistavad. Kohtus selgub aga, et Vitali on Videviku (noh, kirjeldame seda kui sellist maagilist tasandit) poolt sünnitatud Peegel ehk jõu tasakaalustaja, mistõttu on ta lõhikese elueaga vägev abivahend. Kolmas lugu räägib aga eestlasest maag Edgari saatmisest Tšehhi Inkvisitsiooni kohtumõistmisele, kus arutatakse erinevaid Valgete ja Mustade üleastumisi. Samuti selgub, et kogu tegevus on suunatud Mustade ja Valgete pealike poolt eesmärgiga kallutada maailma tasakaal siis vastavalt kasMustade või Valgete maailma suunas, panutades reegleid maksimaalselt oma mänguruumi ulatuses.

See raamat on tohutult keeruline. Esimene lugu ehk Alisa ja Igori armastuse lugu oli kõige sümpaatsem ning läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge. Seal oli sellist naiselikkust ning kerget intriigivärelust tunda. Ülejäänud kaks lugu olid justkui mingi rutiinne tegevus ja vormitäide, mis väga meelde ei jäänud ning emotsioone ei tekitanud. Seal hakkas see "tõeline vene hing" ka välja paistma. Ma ei tea, kui ma loen mõne Vene päritolu kirjaniku teost, siis kumab sealt läbi selline eriomane traagika ning keerukus, mis pikas perspektiivis mulle ajudele käib ja lugemiskogemuse rikub. Ma ei oska seletada, mis see on, kuid selletõttu ma väldingi Vene kirjandust. Sest seal on nii palju tarbetut keerulisust, ülemäärast ekstravagantsi ning põhjendamatut teemaarengut.

Fantaasiateose seisukohast oli see samuti keskpärane kogemus. Ma sain aru sellest ideest - luua eie reaalsuse kõrvale sümpaatne ning omapärane pseudomaailm, kus kehtivad reeglid, mida head-halvad püüavad oma poole vastavalt oma reeglitele kallutada. A la "Vampiiritapja Puffy" või "Videvik" või .. noh, neid ikka jagub. Ma tahan öelda, et siin ei ole enam üllatusmomenti ega ahaa-efekti. Lisades siia minu suhe Vene kirjandusega ja  saate kokku kompoti, kus on minu seisukohast raske midagi väga head leida. Tean, minu kiiks.

Lugeda soovitaksin? Noh, see konkreetne sari on kindlasti maitse asi. Ja minu maitsele selline asi ei passi.

Sunday, June 3, 2012

C. R. Zafon "Tuule vari"

Kuna suurem osa minu sõpradest on samuti veidi raamatufriigid, siis saab vahel ka "märkmeid" võrreldud ning üks mu sõbranna soovitas mulle seda raamatut. Tema nimekirjas oli veel teisigi asju, kuid see jäi silma. Mina ise poleks seda kunagi lihtsalt niisama raamatukogu riiulist võtnud, kuna see lihtsalt ei tundunud sisututvustuse põhjal väga minu nišš. Kuid läbi ma temast närisin ja kogemus käes.

Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.

See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...

Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.

Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:
"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."
 Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.

Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.