Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.
Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.
Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu.
Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.
Mulle see ka väga meeldis :) Ja nüüd käsil sama autori järgmine raamat, "Jutlustaja".
ReplyDelete