Seda raamatut näeb viimasel ajal igal pool. See on teema, millest räägitakse. It book of our days. Sellepärast hakkasingi mõtlema, et mis värk on. On siis tõepoolest nii hea?
Raamatu keskseks teguriks on autori kiri oma õppejõule kirjeldamaks oma õpinguid Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengina 80nendate lõpus ja 90nendate alguses. Autor kirjutab väga avameelselt. Näiteks võib sealt lugeda seda, kuidas ta käis Hiiumaal praktikal ning vine all tehtud autoõnnetuse tagajärjel hoopis 10 nädalat haiglas istus. Või kuidas autor hankis endale ajakirjanduslikke kogemusi (nimetagem neid hetkel nii) vastloodud Eesti Ekspressi noore ja innuka ajakirjanikuna. Väga värvikalt kirjeldab Vaarik igasuguseid absurdseid tudengi-aegseid juhtumisi ja tegusid, luues ääretult laheda meeleolu. Intelligentsel moel suudab ta hoida seda meeleolu kuni romaani lõpuni, kus juba lugejal tekib tunne, et enam ei jaksa! Ka autor väsib lõpuks sellest aastaid kestnud nipernaadi elust - elamisest suvalistes kommuunikorterites, omamata kindlat tööd, ikka veel lõpetamata ajkirjanduskraad kuklas tilpnemas. Ja, mitte minnes ülemäära cheesy'ks, lõppeb raamat ülikooli lõpetamisega ning ... nimetagem seda siinjuures täiskasvanuks saamusega.
Mina õppisin ülikoolis aastaid hiljem ja, ausalt öeldes, ma nii ülemeelik tudeng ei olnud. Ju siis ajastu ja minu isiksus seadsid teatud piirangud. Kuid mingil määral sai lollusi ikka tehtud - Viljandi folgi ajal magamiskotiga järve ääres magatud, Pirogovi platsilt kellegi sepistatud mõõgaga minema jalutatud keset päist päeva, nii mõnigi pidu lõppes näiteks pulberkustuti lahtilaskmisega kellegi ühikatoas, öine hääletamine sõbranna sünnipäevale Jõgeva-Mustvee maanteel jne. Selles mõttes on Vaariku raamat mingil määral selline jabur nostalgialaks, kus hakkad itsitades mõtlema oma õpingute ajale. Ja miks ka mitte? Vahel on seda emotsiooni vaja. Mind ajas kõige rohkem naerma Vaariku maadlus külmkapiga oma esimeses korteris, kus tema pingutusi said näha kõik trammipeatuses seisnud inimesed ning pärast ürituse lõppu sai autor ka spontaanse aplausi omanikuks. Ma ei tea miks, aga see jäi meelde. Teised nüansid (jazzkontserdi andmine oskamata mängida ühtegi pilli, Moskvasse sõit Metallica kontserdile, Q-raadio majandusajakirjaniku amet jne) ei jäänud kuidagi nii meelde. Sest see kõik muu tundus kuidagi teisejärguline.
Ma jäin raamatut lugedes mõtlema ka sellele, et mis eesmärgiga see kirjutatud on. Kas tõesti nostalgiaihalusest? Vaevalt. Mälestusraamat? Ei tundu nii - pole nii eklektiline. Lihtsalt augutäiteks ja feimi-sulli kogumiseks? Võimalik, kuid väheusutav. Aga raamatu lõpus tuleb see minu arust ka välja. Autor tahab teada - mis läks perse? Miks ajakirjandus on meil nii nagu ta on? Millisel hetkel läks kaduma see teravus, maailma muutmise iha? Millisel hetkel muutus meie press selleks hambutuks monstrumiks, mis närib ainult teatud teemasid ja sedagi mingi aeg? Ja mis hetkel sai tema ise sellest aru? Kõik lehtedes olevad teemad on justkui äranäritud Turbo näts - alguses tuleb maitse maksimumini kätte saada ja siis võib selle jälle minema sülitada. Uurimise aspekti justkui ei teki enam ja jääb hambutu mulje. Ühest küljest ajakirjandust vist kardetakse, kuid teisalt - mida nad siis lõppkokkuvõttes muudavad? Või ei taba ma selle mängu suuremat pilti...
Kokkuvõtvalt on tegu humoorika vahepalaga, kuid mingil hetkel hakkab kett maha käima. Kaua sa ikka loed seda, kuidas keegi on nooruses pidutsenud ja pillerkaaritanud. Aga õnneks saab Vaarik sellest ise ka aru ja ei venita teost väga pikaks. Muhe lugemine, soovitan.
PS! Üks mu sõber, kellele ma ütlesin, et "Praktikaaruannet" loen, ütles, et see talle üldse ei meeldinud. Kirjandus ON maitse asi! :)
No comments:
Post a Comment