A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...