Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)
Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud.
Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...
Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.
No comments:
Post a Comment