L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.