S. Lukjanenko, V. Vassiljev "Päevane vahtkond"

See päev, kui ma käisin raamatukogus N. Maileri "Alasti ja surnut" raamatukogust laenutamas, jäi mulle ka seesinane raamat silma. Võõrad autorid, tuttav sari, kuid intrigeeriv kaanepilt. Laenutasin selle ja kuidagi lugesin ka läbi. Ja kusagil poole peal taipasin alles, et tegelikult on see sarja teine raamat. Esimene kandis nime "Öine vahtkond", mis seisis riiulis selle raamatu kõrval. Miks ma küll seda kaasa ei võtnud, ei tea ma kohe öelda.

Loo keskmes on  Moskva Teistsuguste (so võlurite, nõidade, vampiiride, libahuntide ja teiste maagiliste olendite) omavaheline võitlus - on Valged (Öine vahtkond) ja Mustad (Päevane vahtkond). Valged leiavad, et Mustad on ebaeetilised, sest mõtlevad oma tegevusel ainult iseendale ja oma heaolule, samas kui Mustadl leiavad, et Valged liiga allaheitlikud ning ennastohverdavad. Selles raamatus on vaatluse all Päevase Vahtkonna tegevus, mis on kätketud kolme loosse. Esimeses saadetakse nooruke nõid Alisa pärast jõu liigset kasutamist ja selle kadumist lastelaagrisse oma varusid täiendama. Seal armub ta ootamatult poisterühma kasvatajasse Igorisse. Neil tekib romaan, kuid selgub, et noormees on Valge. Kuna nad on oma sunduse tõttu verivaenlased, siis kutsub noormees Alisa duellile ning neiu hukkub. Teine lugu räägib sellest, et Moskvasse saabub salapärane maagiline olend Vitali Rogoza, kes tundub täiesti võitmatu olevat ning puhtjuhuslikult igasugustesse sekeldustesse satub. Seetõttu sekkub Inkvisitsioon, kes tema üle kohut mõistavad. Kohtus selgub aga, et Vitali on Videviku (noh, kirjeldame seda kui sellist maagilist tasandit) poolt sünnitatud Peegel ehk jõu tasakaalustaja, mistõttu on ta lõhikese elueaga vägev abivahend. Kolmas lugu räägib aga eestlasest maag Edgari saatmisest Tšehhi Inkvisitsiooni kohtumõistmisele, kus arutatakse erinevaid Valgete ja Mustade üleastumisi. Samuti selgub, et kogu tegevus on suunatud Mustade ja Valgete pealike poolt eesmärgiga kallutada maailma tasakaal siis vastavalt kasMustade või Valgete maailma suunas, panutades reegleid maksimaalselt oma mänguruumi ulatuses.

See raamat on tohutult keeruline. Esimene lugu ehk Alisa ja Igori armastuse lugu oli kõige sümpaatsem ning läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge. Seal oli sellist naiselikkust ning kerget intriigivärelust tunda. Ülejäänud kaks lugu olid justkui mingi rutiinne tegevus ja vormitäide, mis väga meelde ei jäänud ning emotsioone ei tekitanud. Seal hakkas see "tõeline vene hing" ka välja paistma. Ma ei tea, kui ma loen mõne Vene päritolu kirjaniku teost, siis kumab sealt läbi selline eriomane traagika ning keerukus, mis pikas perspektiivis mulle ajudele käib ja lugemiskogemuse rikub. Ma ei oska seletada, mis see on, kuid selletõttu ma väldingi Vene kirjandust. Sest seal on nii palju tarbetut keerulisust, ülemäärast ekstravagantsi ning põhjendamatut teemaarengut.

Fantaasiateose seisukohast oli see samuti keskpärane kogemus. Ma sain aru sellest ideest - luua eie reaalsuse kõrvale sümpaatne ning omapärane pseudomaailm, kus kehtivad reeglid, mida head-halvad püüavad oma poole vastavalt oma reeglitele kallutada. A la "Vampiiritapja Puffy" või "Videvik" või .. noh, neid ikka jagub. Ma tahan öelda, et siin ei ole enam üllatusmomenti ega ahaa-efekti. Lisades siia minu suhe Vene kirjandusega ja  saate kokku kompoti, kus on minu seisukohast raske midagi väga head leida. Tean, minu kiiks.

Lugeda soovitaksin? Noh, see konkreetne sari on kindlasti maitse asi. Ja minu maitsele selline asi ei passi.