Sunday, October 12, 2014

K. Hosseini "Lohejooksja"

See raamat on minu jaoks alati kuidagi minu huviorbiidist välja jäänud, sest see lihtsalt on nii mittemidagiütlev: kujundus ei tekita emotsioone ning sisukokkuvõte ei luba ka midagi erilist. Aga seda on mitmed blogijad ja kriitikud kiitnud ja seetõttu ma otsustasin minna kaasa üldsuse arvamusega ning proovida.

Amir ja Hassan on kaks 1970ndate Afganistanis elavat poissi, keda seob sügav sõprus. Priviligeeritute hulka kuuluv Amir on ehk veidi upsakavõitu, kuid Hassan oma sünnipära tõttu allaheitlikum. Seega on üks juhib ja teine kõnnib esimese jalajärgedes, kuid omal veidral moel see sõprus toimib. Kuni päevani, mil Amir oma sõbra kõige hullemal võimalikul viisil reedab. Argusest oma teo tagajärgede osas hakkab ta lõhkuma oma sõprust ja viib asjad lõpuks nii kaugele, et Hassan koos oma isaga ära kolib. Aeg läheb edasi ja Taliban vallutab Afganistani, mistap eluolu muutub väga keeruliseks. Amir põgeneb koos isaga Ameerikasse, kus ta käib vanakraamiturul asju müümas, leiab kena piiga, kellega ta abiellub, ning tal on edukas kirjaniku karjäär. Aga see vana häbi ei ole kusagile kadunud ja kummitab ikka Amiri alateadvuses. Ja kui ühel päeval tekib tal võimalus ennast lunastada, siis võtab Amir sellest ka kinni. Ta naaseb Afganistani, kuid see, mida ta sealt leiab, ei ole tema lapsepõlve mängumaa. See, mida ta seal kuuleb, raputab tema põhimõtete ja olemuse alustalasid. See, mida ta seal läbi elab, paneb ta väga põhjalikult proovile nii afgaanina, mehena kui inimesena selle kõige üldisemas mõttes.

Kõik need eelarvamused, mis mul raamatu suhtes olid, kadusid juba pärast esimesi peatükke. Hosseini on tõeliselt hea jutuvestja, kelle oskus luua kõnekaid karaktereid ja hoida lugejat kogu loo ulatuses nii kütkes, et ei tekigi tahtmist sündmuste käike ette mõelda, on absoluutselt imetlusväärne. Ja milline lugu see on... Väga valus, inimlik ja aus, täis elulisi keerdkäike ja jaburaid üllatusi. Tuleb tunnistada, et oli hetki, kus mul tuli raamat kõrvale panna ja üks peatäis nutta. Mitte isiklike seoste tõttu, aga kõik see läks väga hinge.

Rääkides loost, siis see läbimõeldud elutarkus, mis sellest läbi kumas, lõi mu pahviks. Näiteks Amri isa Baba elufilosoofia, mille kohaselt on kõige suurem patt elus varastamine: "Kui sa tapab mehe, siis varastad tema elu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele." Ma ei oska siinjuures väga midagi lisada, sest see võtab kõik juba iseenesest kogu minu enda arvamuse kokku. Kuidas saan mina siin veel seda oma arvamusega täiendada?! Ma arvan, et selle raamatu keskne teema oligi minu jaoks kaotuse ja võitmisega tegelemine. Kuidas kaotada au, lugupidamine, lähedane inimene, aga võita kõige selle käigus eneseusk, väärikus ja lunastus. Ning nagu Amir ise tõdeb ei saa kahjuks oma elu lihtsalt korda teha nagu lauda lihtsalt õige kruvi kinnikeeramisega. Elu kordategemisel on vaja mida enamat ja andestamine ei tule kunagi fanfaarihelinate saatel, vaid tuleb valuliselt kõik väikseimad detailid kokku koguda, kokku pakkida ja keset ööd üksi mõtteid mõlgutades lahti lasta. Pisitasa ja vaikselt.

Ma ei liialda öeldes, et "Lohejooksja" trügis ennast minu esikümnesse kõige meeldejäävamatest raamatutest. Absoluutselt kindel lugemissoovitus.

Saturday, October 11, 2014

R. Reichl "Küüslauk ja safiirid: toidukriitiku salaelu"

Toidu teema on viimase paari aasta vältel nagu paisu tagant välja lennanud: kokandusspetsialistid (nii kõrgelt koolitatud kui isehakanud kodukokad) räägivad söögist-joogist igas võimalikus vormis, toidusaated on telekas nö prime-time ajale sätitud, ökohullus ajab noortel emadel-isadel päid sassi ning ebaharilike kombinatsioonide kasutamine on gurmaanile justkui kohustus. Ja söögi valmistamisest ja selle tarbimisest on väga palju erinevaid raamatuid kirjutatud/tõlgitud. Tõesti! Väga palju! Seesinane raamat jäi aga miskipärast meelde ja mul läks omajagu aega, et see endale laenutada. Aga alla andma ma ei kavatsenud ja see seisis paar kuud mu "tahan seda kindlasti lugeda" nimekirjas. Mina tea, ehk on süüdi veidi napakas pealkiri...

Ruth Reichl kirjeldab oma igapäevatööd New York Timesi toidukriitikuna. seega tundub asi nagu suhteliselt lihtne olevat, eks? Asja uba on aga selles, et toidukriitiku kõige tugevam relv on tema anonüümsus. Mõlgem nüüd ise - teie hinnangust sõltub sellel karmil ellujäämismaastikul väga palju ning on ju ilmselge, et äratundmise korral poeb restorani teenindajaskond kasvõi nahast välja, et te neile parema hinnangu annaksite (isegi vaarikad lähevad kookides suuremaks, nagu autor ise märkis). Ja jama on selles, et Ruth Reichl on juba enne tööle asumist tuntud nägu. Seega hakkab ta looma endale maskeeringuid: ilmetu Molly, boheemlaslik Brenda, märkamatu Betty või punktuaalne Emily. Parukad, paks meik, riietus, kõneviis jne. Kogu kupatus! Maskeeringute ampluaa on röögatult lai ning kassi-hiire mäng restoranide õige teeninduse tabamiseks võib alata.

Mõnus meelelahutuslik lugu, kus lugeja viiakse restoranikultuuris ebatraditsiooniliselt süsteemi õigesse otsa ehk siis mitte kööki kuumade kastrulite ja särisevate pannide vahele, vaid sinna, kus lugeja restoranikliendina kõige tihedamini istub ehk siis söögisaali toidulauda teenindajate ja ilusate kulisside meelevalda. Reichl kirjeldab ausalt oma kogemusi nii halli hiirekesena ühest sadadest nägudest kelnerite igaõhtusest teenindavate reast ja sellest, kui ta ära tuntakse ning köögist ilmuvad kõige sätitumad road galantseima esitluse saatel. Ja, uskuge mind, need kaks sfääri on kardinaalselt erinevad. Eestis vist detailidele nii väga tähelepanu ei pöörata (või siis olen ma valedesse restodesse sattunud), kuid NY restoranid on ikka klass omaette - suurus, standardid, klientuur jne. Mäng on suuremate panuste peale ning iga saadud tärn NYT toidukriitikult peaks sealse restoraniomaniku saltot hüppama panema.

Teise aspekt selles raamatus oli autori enda areng kogu protsessis. Innukast ja huvitatud asjatundjast-hobimuutujast saab järkjärgult hoopis keegi teine. Võiks öelda, et see sisemine kasvamine, mille mina-tegelane nii tööalaselt kui isiklikus elus läbi teeb, on päris intrigeeriv. Iga muutumine muudab ka tema enda olemust või toob esile talle endalegi ootamatuid tahke ja see temas varjul olevate persoonide kaleidoskoop rõhutabki ehk selle raamatu eripära. Sest sellega muutub raamatu olemus ainult toidukriitiku igapäevatöö kirjeldamisest ka autori isikliku rännaku ja kasvamise looks.

Seega päris vahva lugemine ja soovitan soojalt ka teistele.

PS! Aru ma ei saa - miks see on raamatukogus ilukirjanduse alla liigitatud?!?