K. Hosseini "Lohejooksja"

See raamat on minu jaoks alati kuidagi minu huviorbiidist välja jäänud, sest see lihtsalt on nii mittemidagiütlev: kujundus ei tekita emotsioone ning sisukokkuvõte ei luba ka midagi erilist. Aga seda on mitmed blogijad ja kriitikud kiitnud ja seetõttu ma otsustasin minna kaasa üldsuse arvamusega ning proovida.

Amir ja Hassan on kaks 1970ndate Afganistanis elavat poissi, keda seob sügav sõprus. Priviligeeritute hulka kuuluv Amir on ehk veidi upsakavõitu, kuid Hassan oma sünnipära tõttu allaheitlikum. Seega on üks juhib ja teine kõnnib esimese jalajärgedes, kuid omal veidral moel see sõprus toimib. Kuni päevani, mil Amir oma sõbra kõige hullemal võimalikul viisil reedab. Argusest oma teo tagajärgede osas hakkab ta lõhkuma oma sõprust ja viib asjad lõpuks nii kaugele, et Hassan koos oma isaga ära kolib. Aeg läheb edasi ja Taliban vallutab Afganistani, mistap eluolu muutub väga keeruliseks. Amir põgeneb koos isaga Ameerikasse, kus ta käib vanakraamiturul asju müümas, leiab kena piiga, kellega ta abiellub, ning tal on edukas kirjaniku karjäär. Aga see vana häbi ei ole kusagile kadunud ja kummitab ikka Amiri alateadvuses. Ja kui ühel päeval tekib tal võimalus ennast lunastada, siis võtab Amir sellest ka kinni. Ta naaseb Afganistani, kuid see, mida ta sealt leiab, ei ole tema lapsepõlve mängumaa. See, mida ta seal kuuleb, raputab tema põhimõtete ja olemuse alustalasid. See, mida ta seal läbi elab, paneb ta väga põhjalikult proovile nii afgaanina, mehena kui inimesena selle kõige üldisemas mõttes.

Kõik need eelarvamused, mis mul raamatu suhtes olid, kadusid juba pärast esimesi peatükke. Hosseini on tõeliselt hea jutuvestja, kelle oskus luua kõnekaid karaktereid ja hoida lugejat kogu loo ulatuses nii kütkes, et ei tekigi tahtmist sündmuste käike ette mõelda, on absoluutselt imetlusväärne. Ja milline lugu see on... Väga valus, inimlik ja aus, täis elulisi keerdkäike ja jaburaid üllatusi. Tuleb tunnistada, et oli hetki, kus mul tuli raamat kõrvale panna ja üks peatäis nutta. Mitte isiklike seoste tõttu, aga kõik see läks väga hinge.

Rääkides loost, siis see läbimõeldud elutarkus, mis sellest läbi kumas, lõi mu pahviks. Näiteks Amri isa Baba elufilosoofia, mille kohaselt on kõige suurem patt elus varastamine: "Kui sa tapab mehe, siis varastad tema elu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele." Ma ei oska siinjuures väga midagi lisada, sest see võtab kõik juba iseenesest kogu minu enda arvamuse kokku. Kuidas saan mina siin veel seda oma arvamusega täiendada?! Ma arvan, et selle raamatu keskne teema oligi minu jaoks kaotuse ja võitmisega tegelemine. Kuidas kaotada au, lugupidamine, lähedane inimene, aga võita kõige selle käigus eneseusk, väärikus ja lunastus. Ning nagu Amir ise tõdeb ei saa kahjuks oma elu lihtsalt korda teha nagu lauda lihtsalt õige kruvi kinnikeeramisega. Elu kordategemisel on vaja mida enamat ja andestamine ei tule kunagi fanfaarihelinate saatel, vaid tuleb valuliselt kõik väikseimad detailid kokku koguda, kokku pakkida ja keset ööd üksi mõtteid mõlgutades lahti lasta. Pisitasa ja vaikselt.

Ma ei liialda öeldes, et "Lohejooksja" trügis ennast minu esikümnesse kõige meeldejäävamatest raamatutest. Absoluutselt kindel lugemissoovitus.