Monday, February 14, 2011

E. Tode "Piiririik"

Kui ma gümnaasiumis käisin, siis oli meil raamatute lugemine nö soovituste peale üles ehitatud, mis tähendad, et oli pikk nimekiri autoritest või raamatutest ja öeldi, mille hulgast võib valida, ning hiljem tehti loetu kohta kas ettekanne või arvamuslugu. Seda Tode raamatut soovitati samuti. Pidi olema sügav, huvitav ning kindel tänapäeva kirjandusklassika. Toona ma teda ei lugenud - ma proovisin, aga pärast paari lehekülge sai raamat millegi muu vastu välja vahetatud. Nüüd tundsin, et on aeg ja lugesin ta läbi.

Sisust paari sõnaga. 90ndate alguse Pariisis elav homoseksuaalne eesti mees kirjutab oma (ma sain aru nii) kujuteldavale kiindumuseobjektile nimega Angelo kirju. Nende kirjades räägib ta kõigest, mis sülg suhu toob - lapsepõlvest koos vanaemaga, elust ja esimesest sügavamast armumisest Eestis, Louvre külastamisest, elukaaslasest Franz'st ja viimase tappmisest, inimestest metroos ning tuhandest muust oma elu pisiasjast. See on justkui selline skisofreeniline sisemaailma peegeldus, mida paisatakse teisele inimesele näkku koos kõikide absurdsete seostega. Nendel seosed ise on paiskajale endale tohutult võimsa sümboolse karakteriga, kuid teistele ei pruugi tähendada mitte midagi.

Ma ei teagi, milliseid mõtteid ma mõtlesin seda lugu lugedes. Ma mõtlesin sellele, et ma ei saanudki aru, miks oli vaja Franzi tappa, kuigivõrd oli pööratud tähelepanu sellele arusaamise hetkele. Sellele, et kas see lugu ka praegu ütleb lugejale midagi või oleneb tema mõju siiski sellest, et me teame seda ajaloolist keskkonda, kus seda lugu jutustatakse. Arutlesin ka sellest, et kas gay olla on mujal kergem kui Eestis ning kas toonane aeg erinebki selles suhtes meie tänapäevast nii väga. Seega mõningad mõtted tekkisid, kuid teisalt oli lugu ise minu jaoks justkui pinnavirvendus - mitte, et see lugu ei meeldinud, aga ma eelistan tummisemat teksti, kus on tegevust ning võibolla mõnevõrra rohkem karakterit. Need ideed ja mõtted, mida peategelane kirjutab, on justkui mõõdetult isikupäratud. Lugejana ei saanud ma siiski päris täpselt aru, miks kirjutatakse, kellele täpsemalt (tont või inimene), mis on keskne teema jne. Ja just selle loo ebamäärasuse tõttu ma ei suutnud ka täiesti seda Tode loodud karakterit nautida.

Kuid üks asi köitis mind siiski - see vastandamine selle eluga siin (antud teose juures siis Pariisis 90ndate alguses) ja tollega seal (ehk ENSVs koos vanaemaga). See oli minu jaoks kergelt kibestunud tagasivaade, kus loo mina-tegelane justkui püüaks ennast välja vabandada oma päritolu osas. Ta küll elab seal vana Euroopa mugavuse keskmes, kuid ta ei kuulu sinna. Oma mõtetes vajub ta ikka tagasi oma tõreda vanaema juurde, poest ostetud hirmkallite Poola õunte ja onu Ernsti sünnipäevade maale. Tema ongi see mittekeegi, kellest Vennaskond laulab... Noh, vähemalt minu jaoks.

Kokkuvõtvalt oli loetav ja mõningaid üksikuid elamusi pakkuv, kuigi mitte väga minu maitse.
Edit (16.02.2011): Arutlesin selle raamatu üle ka ühe hea sõbraga, kes on minust suurema kogemustepagasi ja laiema silmaringiga. Kui see 1993. aastal välja tuli, siis oli see hitt - see oli midagi uut, eesti kirjanduses seinutndmatut ning põnevat. Aga nüüd seda lugedes seda uudsust ei aimu. See viis meid aga mõttele, et kas kirjandus võib aeguda või minetada oma kontekstikesksuse? Vot, sellest arutelust tuli palju põnevaid mõtteid.

No comments:

Post a Comment