J. Kaus "Hetk"

Kausi romaani "Tema" lugesin ma mõne aja eest ning see ei olnud väga minu teema. Ma mäletan, et see rääkis kaotatud armastusest kuidagi üsna ebamugavalt ja klammerduvalt. See polnud sümpaatne ja ma ei nautinud seda. Nii et kui seekord Kausi "Hetk" minu valikusse jäi, siis olin ma isegi veidike üllatunud. Aga kodus hakkasin ma teda lugema ja ma olin nö "tehtud mees". Nii jõudis see raamat minuni.

See lugu on väga sümpaatne hetkede kaskaad, kus kesksed tegelased, Joosep ja Eda, oma argipäeva pisimomentide kaudu elavad läbi omavahelist kaotatud armastuse lugu. Joosep ja Eda on saanud tuttavaks nooruspõlves ansambli "Karums" tegevuse käigus. Nad kohtusid, olid õnnelikult koos, kuid kui Eda rasedaks jäi, siis lagunes asi üsna ruttu erinevatel põhjustel. Nii see suhetega vahel juhtub, kas pole mitte nii? Joosep hülgab oma huvi usu- ja filosoofiaküsimuste vastu ning läheb oma isa jälgedes taksojuhiks (jah, leian, et sõna "hülgas" on siis sobilik). Eda on omaaegne tuntud kunstnik, kes rabeleb oma kokku-lahku armusuhtes abielumehega, sünnitab lapse ning püüab iseendas Rootsi pagedes selgusele jõuda.

See lugu haaras mind endasse. Selles oli kohati lobedat sõnamulinat ning vaimukusi ja teisalt jällegi sellist üsna minu maailmale kohast mentaliteeti ning arutlust vaheldumisi elu ja selle hetkedega. Minu jaoks on siin keskseks küsimuseks inimese suhestumine oma eluga siin ja minevikus. See oli täiesti hämmastav, kuivõrd tabavalt seda oli kirjeldatud. Minu jaoks rääkis see raamat ka loo hoolimisest ja hetkede õigest kasutamisest nii, et hiljem ei tuleks kahetseda. See kõlab kirja pandult kordades kehvemana, kui ma seda mõtlesin, kuid teisalt jällegi ei oska ma seda hetkel paremini sõnastada. Samuti oli ilmne, et selle jutu juures on nii palju erinevaid alaliine ja arutlusi, et selle teose täit mahtu on üpsis keeruline lihtsasse blogipostitusse panna. Kuid mõned mõtted toon siiski välja, mida ma lugedes mõlgutasin.

Esiteks - Tallinna kui linnaruumi mõtestamine karakterina. Kas pole see kummaline, et miski nii avalik, nagu seda on näiteks pargid, tänavasillutis või vastasmaja sein võib muutuda väga järsku ühel momendil väga intiimseks ja enda omaks? Selline veider ja veidikene kõle vastandite maailm, kuid siiski paistab, et me justkui oleme kõik sellega vastu tahtmist leppinud. Teine oluline mõte, kuhu ma oma post-it märkmepaberi kleepisin, käsitleb usku. Ja mõttetera on selles, et tänapäeval saab kõik ilma usuta ära seletada. Meil ei ole seda justkui enam vaja, sest me oleme seotud oma peenete ratsionaalsete maailmakäsitlustega ning vahel ei vaevugi vaatama oma ninaotsast (või mõttemaailmast) kaugemale. Sest kusagil on keegi teine võibolla meie eest juba asjad ära mõtelnud ja kordamine on ometigi äärmiselt ebapopp ja nii ebastiilne. Ja usk ei pea ju alati olema seotud jumalaga või mingi kohaga. Miks ei võiks usk olla seotud meie lähiinimestega (näiteks ema ilma kogu selle sümboolse kremplita)? Kolmas, ja viimane, kollane märkmepaber märkis kohta, kus Joosep oma endise õpetajaga arutleb erinevate põlvkondade ja rääkimise võime üle. Ja iseenesest ma nõustun mõttega, et meie põlvkonnal ei ole aega enam rääkida. Kogu aeg toimub kusagil midagi ja me peame iga päev ennast kohandama uute olude ja mõtetega. See on üsna kurnav ja samas ka mõneti pealiskaudne. See ei kuulu minu arust inimloomuse juurde, et me peame kõigest järsku kõike teadma - selline tulevikuvisioon on utoopia.

Üldiselt ma olen lummatud. Selline veidike eestlaslik mõtsiklus hetke kui sellise üle, kus on veidike ka eneseirooniat ning situatsioonikoomikat/traagikat (oleneb vaatepunktist, kas pole mitte nii?). Vägagi nauditav lugemine. Soovitan.

PS! Tuli seekord tiba rohkem arutlust ja emotsioone. Palun kergemat karistust...