Monday, April 18, 2011

G. Helbemäe "Ohvrilaev"


Helbemäe romaan "Ohvrilaev" on meie koolis kohustuslik kirjandus. Hea õhuke psühholoogiline raamat - nii kirjeldavad seda õpetajad. Käib kah - nii kirjeldavad seda õpilased. Tuli siis ju järgi proovida, et mis sorti asjaga on tegu.

Martin Justus, Tallinna erakooli õpetaja, elu on ummikusse jooksnud - töö ja eraelu ei paku enam piisavalt põnevust, inimesed ümberringi tunduvad kitsarinnalised ning ees terendav suvepuhkus Narva-Jõesuus tüütu. Seega otsustab ta puhkusest oma perega loobuda ning jääb linna, et kirjutada raamatut Sokratesest ja tema filosoofia kasvatuslikust mõjust inimestele. Ühe jalutuskäigu ajal kohtub ta Isabellaga, kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. Nad lepivad kokku jalutuskäigu järgmisel päeval ning selle kestel räägib Isabella oma elust ehk isa enesetapust, armastus-vihkamise suhtest emaga ning et ta tunneb end olevat Isebel. Miski tõmbab neid kahte teineteise poole ning nende armupesaks saab Kadrioru korter, kus Isebel oma klaverimängu ajutiselt harjutab. Nad lepivad kokku, et nende suhe kestab 30 päeva, nagu Delosele sõitev ohvrilaev, mis Sokratesele 30 päeva armuaega andis enne tema surma. Aga pärast seda, kui Kadrioru korteri omanikud tagasi tulevad ning nad saavad esimest korda kokku Martini kodus, siis tulevad välja selle lühisuhte mõrad. Martin lõpetab suhte, kuid Isabel lõpetab oma elutee ennast isa püssist maha lastes. Martin püüab enda jaoks asjas väheke selgust luua, kuid oma egoismis justkui ei näe oma ninaotsast kaugemale kui oma nö "vana elu", mille juurde ta nüüd tagasi pöördub - tüütu naine, idealiseeritud tütar ning harjumuspärane Narva-Jõesuu.

Seda raamatut kirjeldatakse kui psühholoogilist romaani ja tõepoolest - ma näen seal taga erinevaid nüansse, sügavust lisavaid detaile ning väga palju abstraktseid seoseid. Aga see kõik oli nii igav ja etteaimatav. Ma ei suutnud suhestuda ei Martini, Isebeli ega kellegi teisega sellest raamatust. See oli võõras, kauge ning kuidagi tähtsusetu. Ma ei tea küll, kas see oli taotluslik, kuid samas ma tundsin kogu aeg raamatut lugedes, et Martin on tüüpiline ülemõtleja, Isebel võibolla veidi labiilne ning näiteks Martini alla elav vanamees pigem selline muhe papi, kuigi Martin kirjeldas teda kui uudishimulikku silmakirjateenrit. Mulle tundus terve lugemise vältel, justkui oleksid selle romaani tegelaste suhtumised otsitud ja pingutatult esitatud. Seda muljet toetasid ka pikad sügavad vestlused, mis olid peidetud omavaheliste analüüsivate kahekõnede või sisemonoloogide sisse. See ei tundunud loomulik ning see jättis mu ükskõikseks kogu loo suhtes. Seetõttu ei suuda ma teda ka elavamalt kirjeldada, kuna see ei tekita minus mõtteid. Mäletan, et üsna sarnase emotsiooni tekitas minus kunagi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida ma gümnaasiumi ajal lugesin. See ei ole mäng detailidel, vaid minu jaoks umbmäärane sõnamulin.

Absoluutselt mitte minu tassike teed. Aga mul pidi ka vähe imelik maitse olema...

No comments:

Post a Comment