Monday, April 11, 2011

M. Atwood "Teenijanna lugu"


Taas koolitusel mainitet raamat, mis sisu poolest tundus intrigeeriv. Raamatukogust kaant vaadates ma mõtlesin küll veidi kahtlevalt "Näis-näis", kuid koju ta viisin ja sattusin lausa nii otsa peale, et lugesin ta ühe päevaga läbi. Vahel on tore pühapäevi nii sisustada.

Ameerika Ühendriikides on toimunud riigipööre ning seal asub nüüd Gileadi riik, mis defineerib ennast nn "õnne ühiskonnana", kus kõigil on oma kindel roll ning kõik on kindlalt reglementeeritud - käitumisprotseduurid, riietus ja selle värvigamma, positsioon ühiskonnas jne. Raamatu peategelaseks on Offred, kelle uueks sotsiaalseks rolliks on eliidile lapsi sünnitada. See roll on saadud selle tõttu, et tema eelmises elus, enne Gileadi loomist, oli ta abielus mehega, kes oli juba varem abielus olnud. Uute ühiskondlike reeglite kehtestamisel aga muudeti see tühiseks ning peategelase senine tegevus muutus justkui prostitutsiooniks. Igatahes on Offred ühe komandöri majas oma kohuseid täitmas. Umbisikuliselt. Kuid komandör tahab seda isiklikumaks muuta ja kutsub teenijanna reeglite vastaselt endaga lauamänge mängima, annab talle kirjandust lugeda ning viib ta isegi nö eliitklubisse. Komandöri abikaasa, Serena Joy - endine kuulus teletäht, on aga kaskendunud lapse saamisele iga hinna eest. Ta on nõus isegi reeglite rikkumisega ning sokutab Offredi komandöri autojuhi Nick'i embusesse, kes Offredile tema mineviku armastust meenutab ning oma tunded talle üle kannab. Kuid, nagu saladustega ikka, tulevad need ka välja ning Nick võimaldab kuidagi läbi tutvuste Offredil põgeneda. Lugu lõppeb sellega, et pärast Gileadi riigi langemist on Offredi lindistatud märkmed üles leitud ning ühel antropoloogia konverentsil esitatakse selle kohta ettekanne. Ning, nagu uurimustega tihti on, see baseerub suuresti oletustel - mis juhtus, mis sai ja kuidas?

Päris köitev tulevikuvisioon. Mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt. Võiks öelda, et vähe kiretum ja loomulikum sissevaade utoopiasse. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et siin ei kujutatud ühiskonda mittesobimatu inimese vaatepunkti (a la Huxley), vaid pigem näitab see seda, kuidas keegi on oma rolli omaks võtnud ning tasapisi otsib väljapääsu. See muudab olukorra mitmekihilisemaks ja tegevuse loomulikumaks. Offredi olukord on trastiline tänapäeva standardite järgi, kuid Gileadi normide järgi tavaline. Samuti on inimloomus paratamatult selline, et me kohaneme olukordadega, sest alalhoiu instinkt lihtsalt on nii tugev. Räägitagu pealegi sellest, et peaks olema noor ja vihane - reaalsus on see, et oma naha nimel ei pruugi vastuhakk alati kõige õigem mõte olla.

Ma ei defineeri ennast küll feministina, kuid kohati oli õõvastav lugeda neid naiselike algete mahasurumist kõigile nähtaval tasandil. Samuti tekkis mul küsimusi selles osas, kuivõrd Offredi uus tegevus erineb orjusest või legaliseeritud prostitutsioonist. Siin ei ole ju tegelikult suur vahet - kui sa ei allu reeglitele, siis sa lähed sunnitööle. Kõik need represseerimisnormid on tegelikult ühel või teisel hetkel maailmas olemas olnud ning ka siiani kehtivad. See pärast ei olnud raamatus üllatusi, vähemalt minu jaoks. Need Gileadi ühiskonna normid ja sunnitud traditsioonid olid loogilised arvestades seda, et sellega "loodi turvalisem maailm". Selle taha poeb komandör, kui ta Offrediga ühiskonna probleemide üle arutleb. Ja tal pole üldsegi häbi, kui ta neid kulunud käibefraase kasutab, sest tema saab oma tumedamat poolt eliitklubis prassides välja elada. Mul oli kohati tunne, et ta oli suurema ajupesu saanud, kui keegi teistest raamatu tegelastest. Huvitav oli ka see, et ma suutsin ennast sellest raamatust eemaldada nii kaugele, et ma ei võtnud seda isiklikult. Ma sain küll aru olukorra absurdsusest ja inimlikul tasandil mõistsin, et nii elada ma ise küll ei suudaks, kuid ma ei suutnud seda isiklikult võtta. Võibolla tuli see sellest, et Offred ei võtnud seda ei näinud ennast ohvrina. Ta pigem sai aru, et mängureeglid on hetkel sellised ja eks vaatab, kuidas asjad arenevad.

Hea raamat iseenesest, sest pakub mitmekülgset mõtlemisainet ja kohati ka äratundmist. Kõikidest nendest kujuteldavatest tulevikuvisioonides minu jaoks kõige loomulikum ja ausam ehk siis romaani edenedes tundsin järjest enam, et ma tahan teada, mis juhtub...

No comments:

Post a Comment