Sunday, April 17, 2011

I. Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"


Hargla nimi on ulme scenes tuntud ja tunnustatud. See on kindel kvaliteet, millele siin eesti ulmekirjandusemaastikul saab toetuda. Apteeker Melchiori lood on aga tema kirjandusvaramus tiba teisest puust, sest need on oma olemuselt pigem ajaloolised kui ulmelised. Ja kuna ühel koolitusel Hargla just neid raamatuid mainiti, siis mõtlesin, et prooviks huvi pärast.

Raamat tutvustab ennast kui "kriminaalromaani vanast Tallinnast", kus tegevus on viidud 15. sajandi algusesse. Ühel ööl tapetakse Toompeal eriti jõhkralt Saksa ordu endine käsknik Gotlandil Clingenstain. Asja hakkab uurima linna foogt Dorn, kes kutsub endale appi linnaapteekri Melchior Wakenstede. Melchioril on aga linna seisukohast unikaalne positsioon - tema tegevusala võimaldab ühtviisi head läbikäimist nii kaupmeestega, meremeestega kui usutegelastega. Uurimise vältel surevad veel tundmatut päritolu dominiiklaste ilmikvennast pruulmeister Wunbaldus ja tema eeskostja dominiiklaste prior Eckell. Loosse on veel segatud mustpeade oldermann Freisinger, laulik Kilian, kullasepp ja veel mitmeid kõrgeid linnaisasid. Melchior suudab talle antud pähkli katki hammustada ning mõrtsuka ka klassikalises "kutsume kõik kokku ja paljastame mõrtsuka" võtmes avalikkuse ette tuua, kuid samas pole tulemus just siiski ootuspärane.

Mind valdavad sellest raamatust rääkides segased tunded. Ühelt poolt oli see minu jaoks väga lihtsakoeline jutuliin, kuid teisalt jällegi oli see väga lahedas võtmes. Ma püüan sellega öelda seda, et antud raamatu puhul ei köitnud mind tingimata see mõrtsukatöö, vaid pigem see, kuidas on Hargla suutnud luua selle keskkonna, mis viib lugeja otse 15. sajandisse. Ma ise tunnistan ennast ajaloos üsna võhikuks, kuid samas oli kogu seda kupatust ebausust, ametite iseärasustest ja ühiskondlikest rollidest ääretult põnev lugeda. Samuti on köitev ja lisaväärtust pakkuv idee, et tegelikult ei olnud toonane Tallinn üldse ju see Tallinn, mida me täna näeme - rahvast oli vähem, linna planeering oli hoopis teine ja paljud linnakodanikud olid mujalt tulnud. Seeloo keskkonna kirjeldus jättis tõetruu mulje ja oli nauditav. Kui aga vaadelda seda mõrtsukatöö osa romaanist, siis see oli üsna kesine - vihjed olid üsna selged, erinevate tegelaste jutuajamistest võis juba suuna kätte saada, Melchiori sisemonoloog oli samuti kaunist ühene. Seega polnud romaani selles osas minu jaoks suurt elamust.

Kokkuvõtvalt ütlen siis, et ühest küljest õudselt lahe raamat, kuid teisalt poolt veidi kuivavõitu ja läbinähtav. Mingit sügavamat mõtet ma selles raamatus küll ei näinud, kuid et saada aimu üsna tõepärasest 15. sajandi elust-olust, siis see raamat on väga tõepärane ja elamusterohke.

No comments:

Post a Comment