Tuesday, April 24, 2012

A. Noel "Igavesti"

Selle raamatu tõi mulle minu ülemus, sest see on väga ühe teise tänapäeva "kultusraamatu" moodi. Et saaks veidi naerda ja nö "märkmeid võrrelda". Võiks öelda, et sisu oli lausa äravahetamiseni sarnane.

Ever Bloom, teismeline äsja autoõnnetuses vanemad ja noorema õe kaotanud neiu, on kolinud uude kohta, kus teda kasvatab töönarkomaanist tädi. Aga autoõnnetuse tulemusena, millest Ever eluga pääses, hakkab neiu kuulma inimeste mõtteid ning näeb oma väikest surnud õde Rileyt. Kuidagi suudab Ever oma eluga hakkama saada, kuni tema kooli tuleb õppima imeilus, müstiline noormees Damon Auguste, kelle mõtteid Ever ei kuule ja keda puudutades kaovad ka kõigi teiste hääled. Loo arendes ilmneb, et noorhärra on surematu, kes on juba sajandeid Everit (või tema reinkarnatsiooni) püüdnud endale saada, kuid kelle kuri "sõbranna" (vabandan, nimi hetkel ei meenu) on neiu alati õigel ajal ära tapnud. Kuid seekord onsõbranna hiljaks jäänud, sest põhjus, miks Ever andeid omab, on seetõttu, et ka tema on surematu. Noh, mängu on veel segatud gay sõber Miles ja kohalik gooti printsess Heaven ja nõid Ava. Ja peaksin siinjuures vist lisama, et loo autor väidab, et nägi seda kõike unes.

Kellel pea kellakesi lööma hakkab ja te saate aru, millisele "kultusteosele" ma vihjan. Samas oli see ikka kordades kehvemini kirjutatud - tiiniprobleeme, suuri tundeid, meeleheidet, surma, seksi, vägivalda, müstikat jne on, kuid sellega on veidi liiga üle võlli mindud. Kõigele on jutskui vastus olemas, see kõik on nagu imeline, aga need põhjused on otsitud. Ei teki terviklikkuse tunnet. Pigem meenutab veidi haltuurat. Isegi naerda ei saanud.

Seega - lugemiselamust ei saanud, kuigi noortele neidudele võib peale küll minna.

Saturday, April 21, 2012

W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.