Friday, December 30, 2011

K. Shaw "Võimuhullus!"

Kuna ma olen hetkel puhkusel, siis mida võiks üks inimene detsembri lõpus oma vaba ajaga veel pihta hakata, kui jagada seda kallite ja meedivate inimestega ning meeldiva ajaviitega? Seega ma olen ma jälle lugemise lainel, sest aeg ja tahtmine on tagasi. Koduraamatukogus aga ringi vaadates ei jäänud eriti miskit silma, mis oleks öelnud "Loe mind!" Kasutasin võõrast abi hea sõbra näol, kes mulle ka selle raamatu pihku pistis. Tarisin koju ja asusin lugema, sest ka teised "Musta raamatu" sarjas ilmunud raamatud on üpris köitvad olnud.

Raamatu sisust hästi lõhidalt : see räägib erinevatest lähiajaloo diktaatoritest ning nende veidrustest. Samuti antakse iga käsitletava diktaatori kohta lühike ankeet nendega seotud jaburamatest ning olulisematest faktidest.Raamat on jaotatud alalõikudeks ning seetõttu ei ole võetud ükspulgi lahti ühte ja siis teist vaadeldavat isikut, vaid nend vaadatakse kõiki ühe pulga peal (näiteks eraldi peatükk käsitleb erinevate diktaatorite suurushullust ning teine nende naisi).

Lugesin ja lugesin huviga, sest kõrvaltvaatajale tundub see infokildude kogum siiski oma totruses koomiliselt. Sest see reaalsustaju, mille diktaatorid tõenäoliselt ära on kaotanud, on ikka midagi mõõtmatult veidrat. Siinjuures tundus näiteks Idi Amin minule kõige absurdsem tegelane. Raamatu puhul on ka positiivne see, et oli rohkem tähelepanu pööratud vähem tuntud diktaatoritele, kui meie kultuuriruumis olulistele Hitleri ja Stalini tegude kirjeldamisele. See muutis minu jaoks veidi vaatepunkti ning muutis raamatu köitvamaks. Näiteks Kim Jong Il'i röögatu pornofilmidekollektsioon,Türkmenistani presidendi uus kalender või see, et Mao juhitud kehakultuuri- ja spordikomisjon registreeris kergejõustikualana käsigranaadiviske.

Teisalt aga tiksus mul kogu aeg lugedes mõttes see, et minule kõrvaltvaatajana on see või teine fakt võibolla mingi napaka võimuhullu ekstrentriline kiiks. Kuid on inimesi, kes diktaatorite võimu all on kannatanud lihtsalt nende tujude ja soovide pärast ning paljud neid on ka oma elu selle pärast kaotanud. Kohati oli see tarbetu julmus (näiteks sunnitud kanibalism) mõistusele hoomamatu. No mida see sulle annab, et sa pakud isale süüa tema tapetud poega? Ma saan aru, et nii mõtlen mina oma Lääne naise ajuga ja erinevad kultuurid tähendavad erinevaid traditsioone, kuid kahtlen, kas erinevused selles võtmes ongi nii rikastavad. Selle pärast tunnen ma ennast üsna ebamugavalt seda raamatut kirjeldades ning rohkem midagi ei lisagi.

Raamat oli kahtlemata huvitav ning soovitan. Väga soojalt isegi.

Sunday, December 25, 2011

H.S. Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases"

Käisime kinos ja seal näidati enne filmi algust "Rummi päeviku" trailerit - peaosas Johnny Depp, ja nagu ikka uute asjade puhul näidati seda söögi alla ja söögi peale. Seetõttu jäi film meelde ning tasus teha väikest taustauuringut, millest koorus välja Thompsoni nimi. Teine väike taustauuring ja siis selgus, et eestistatud on temalt hetkel vaid seesinane raamat. Laenutasin selle raamatu ja oma üllatuseks avastasin poole lugemise pealt, et olen näinud isegi poole silmaga selle põhjal vändatud filmi nimega "Ratastel Las Vegases". Aga tõepoolest - ainult poole silmaga söögitegemisele taustaks.

Raamatu sisust tõesti väga lühidalt: Kaks konstantses narkolaksus olevat meest, mina-tegelane ajakirjandusdoktor Raoul Duke ja tema advokaat doktor Gonzo, saavad LA-s olles ülesande minna Las Vegasesse. Selleks soetavad nad endale nibin-nabin pool-legaalsetel meetoditel auto, suurel hulgal erinevaid narkootilisi aineid ning alkot ja põrutavadki Las Vegasesse. Seal teevad nad igasuguseid trikke ja tükke, saadetuna pidevast narkotripist ja alkouimast, ning raamat lõppeb sellega, et Las Vegas jäetakse oma seljataha, sest trikke ja tükke on veidi liiga palju kogunenud.

Mis mulje jäi? Tegelikult oli see üsna köitvalt kirjutatud raamat ja stilistiliselt ma teosele miskit ette ei heidagi - jutt jooksis tempokalt, tekst oli parajalt absurdne ning olukordad piisavalt jaburad. Kuid mingil hetkel hakkasin ma mõtlema sellele, et miks nad seda kõike teevad? Jah, ma saan aru, et raamatus on peategelaste sihiks kurikuulus ameerika unelm, kuid mis see on. Kuidagi jäi see suurem pilt minu jaoks tabamatuks, kui see suurem pilt üldse oli olemas - sest minu taustauuring Thomsponi isiku kohta tõi välja tema enda ainete sõltuvuse kuni elu lõpuni. Nagu Raoul Duke ise ütleb kõrbes peale võetud hääletajale "See on jumala tõsi". See vist ongi, kui nad ise seda täiesti siiralt usuvad, ja kas siis pole tarbetu ajada taga seda ideed, kui selleks ilmselgelt polegi alati tarvidust. Lihtsalt loe ja naudi seda, mida inimaju piisaval kogusel hallukaid tekitavate tablettidega välja suudab mõelda. Mis on aga hea - tekst polnud nii pikk, et oleks ajudele käima hakanud. Sest oleks tekst olnud ütleme 300 leheline jurakas, siis ma nii seda teksti nautinud ei oleks.

Kuna see on Thompsoni esimene eestistamine ning ka tõlkija ütleb oma lõppsõnas, et selliseid raamatuid on raske tõlkida tingituna sellest eripärasest slängist, mis antud ampluaaga kaasas käib, siis tuleb öelda, et tõlkega on vaeva nähtud. See on ääretult sümpaatne ning teksti lugedes jäi see ka silma. Ei olnud kohmakaid eesti keelseid vasteid otsitud ega mängitud liiga eesti keskse vaatevinkliga. Samuti tundus, et antud raamatu puhul oli tegu nö tribuudiga autorile - arvestades järelsõna pikkust ja põhjalikkust, mis avas veidi paremini Thompsoni isikut minusugusele võhikule. Seegi lisab boonuspunkte tõlkjaile.

Kokkuvõtteks ütlen, et oli vahelduseks päris hea lugemine, kuid oleks veidi pikem olnud, siis tuleks kriitika soolasem. Soovitan lugeda, kui meeldib ekstsrentriline kirjutamisstiil, kus lugeja ei soovi teada seda, miks tellitakse hotelli kilode viisi greipe või miks on vaja minna (tõenäoliselt väljamõeldud) missioonile Las Vegasesse.

Monday, December 12, 2011

E. M. Remarque "Must obelisk"

Remarque on üks neid kirjanikke, kes mind gümnaasiumi ajal täiesti pahviks lõi. Meil ei olnud kohustuslikus korras vaja lugeda "Läänerindel muutusteta", vaid anti valida ja mina sain toona täieliku elamuse tema teosest "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hilisem tutvus seesinase "Läänerindel muutusteta" (EDIT 30.12 "Läänerindel muutuseta" siiski) ning "Triumfikaarega" on minu kogemust kinnitanud, et Remaque' lugemise juures ei anna väga mööda panna. "Must obelisk" aga oli mul kodus riiulis ja kui ma üks nädalavahetus kodus igavlesin ja püüdsin kuidagigi aega surnuks lüüa, siis hakkasin seda vaikselt piiluma.

Lõhidalt siis sisust. Minategelane Ludwig on endine õpetaja ja I maailmasõja veteran, kes töötab Saksa väikelinnas hauakivide valmistamise asutuses oma sõbra Georgi juures. Asja muudab veidi jaburaks tohutu inflatsioon, mille kohaselt pole hommikul saadud palk õhtuks enam tuhkagi väärt. Mina tegelane on üsna dändilik karakter, kelle on armuseiklusi, kes on isehakanud poeet ning kes armastab elu kogu selle ahastama panevas ning samas humoorikas võtmes keerates kohati ka vinti talumatuseni üle. Sellest tulenevalt on raamatus nii ääretult naljakaid hetki kui ka sügavalt traagilisi ning sügavaid momente. Samas kujutan ma ette, et reaalses elus ajaks selline inimene mind tohutult närvi.

Remarque idee selle raamatu taga on mul selge - ta on püüdnud luua sellist kergemeelsuse taga paistvat sügavat keerukust. Sellepärast vahelduvad kerglased linnaelustseenid rusuvate hullumaja ja pühakojas toimuvate vestlustega. Samas jäi mulje, et mina-tegelase mõttekäiku jälgides on  kõik kunstlik - tema emotsioonid, teeseldus kuraasikus ning kohati ka suhtlemine teistega. See kõik on kuidagi jube pinnapealne ning tühi. Ja siin jääb segaseks see, kas see on taotluslik või lihtsalt juhtus seekord nii. Samuti on mul tunne, et see romaan oli väga ebaühtlaselt kirjutatud - oli hetki, mis mind köitsid, kuid teiste asjade puhul mõtlesin ma, et milleks see. Eriti just eelpool mainitud hullumaja kohad ja arutelud Isabellaga. See ei sobinud, see ei haakunud üldse kogu selle muu olnuga ning mõjus kogu raamatu sünergiat arvestades kohatult.
Aga oli ka väga lahedaid hetki - näiteks kaklusstseen natsidega ning mina-tegelase püüdlus tõrjuda naabrimeest veltveebel Knopf'i tema purjutamisel jälle aias seisva hauatähise (musta obeliski) peale kusemast. Iseenesest on see ju ka veidi sümboolne - vana põhjakäinud sõjamees kusemas peale nende inimeste mälestusmärgile, kes elasid sõja ül, kuid kes sellest tingituna elavad lausa absurdsetes oludes. Eriti šeff oli aga minu arust see hetk, mida ma arvan, et peaksid lugema kõik need, kes kiidavad taga nõukogude aega - 1992. aasta raamatu versioonis on see teises raamatus lehekülgedel 79-81.

See ei olnud minu arvates Remarque parim asi, kuid see oli siiski huvitav lugemine. Ebaühtlane, kuid intrigeeriv. Samas ei anna see Remarque tõelisest tasemest aimu ningh selle pärast soovitan esmalt tutvuda eelpool mainitud raamatutega.

Friday, November 11, 2011

B. Anderberg "Amorina"

Kõigepealt pean andma edasi oma siirad vabandused - kuna minu isiklik elu on nii põnevaks ja mitmekülgseks osutunud, siis pole mul lihtsalt olnud aega ega energiat lugeda. Lugemine vastu tahtmist on üks hullemaid vaimuvägistamisi, mida ma tean ja seega püüdsin vaikselt ja tasakesi jõuda sinna maale, et mingi hetk see juhtub. Seesinane raamat seisis kaua poolikuna mu öölaual ning valiku puhul osutus oluliseks kriteeriumiks see, et tegu on "Põhjamaade romaani" sarja kuuluva teosega. Vahel võtsin ta kätte ja lugesin peatüki.paar. Siis seisis ta edasi. Siis oli ta rongis mu seltsiliseks, kuniks ta oma koha kotis leidis ja mina aknast välja vahtides omi mõtteid mõtlesin. Eile rongiga sõites aga avastasin endalegi üllatuseks, et olen selle läbi lugenud.

"Amorina" räägib ühe perekonna loo kaunis ootamatust vaatepunktist - nimelt armastuse vaatepunktist. Anderberg räägib mitmeid erinevaid lugusid, kus erinevad tegelased mõjutavad oma tegevusega iga järgmist etappi.  Loo keskmes on Amorina ehk kõikide üksikute lugude naistegelased, kes panevad mehi tegema kummalisi asju - minema uuele mandrile, valima oma ideaalide ja isikliku õnne vahel, jätma maha perekonna jne. Amorinad (olgu nende loonimedeks siis Amorina, Amanda, Jacobea või Ramona) on nagu naiste olemuse võrdkuju - veidi tujukad, kuid truud, igatsevad ja romantilised, kuid vahel absurdsuseni praktilised, jonnakad, mõistmatud ja naiivsed. Selles raamatu naised on just sellised müstilised olendid, nagu mehed neid näevad. Selles loos ei ole ühtegi kindlat tegelaskuju, kelle järgi ennast seada, sest on palju üksikuid omavahel servadest kokkupuutuvaid elulookatkeid, mis on omas võtmes vaadeldavad kui täiesti iseseisvad jutud. Seega pole see raamat romaan, see on kokkupõimunud jutustuste kogumik.

Mind täiesti vaimustab Anderbergi oskus jutustada. Kui te olete kunagi kuulnud Piret Pääri mõnda muinasjuttu vestmas, siis Andergberg suudab sama köitvalt enda kirjutamisega lummata, kui Päär oma rääkimisega. Selles on midagi ürgset ja vaimustavat, sest see on nii loomulik lihtsalt. Selles puudub justkui selline kunstlik alatoon, vaid pigem kumab selles loomulikku oskust teha pealtnäha tavapärane asi elamuseks. Minu jaoks oli vee väga ootamatu, kuid veetlev kogemus. Samuti arvestades fakti, et ma lugesin seda raamatut ikka väga pikka aega, siis et see oli nii pika aja vältel jätkuvalt köitev on väga kõnekas fakt.

Mis jäi meelde? Amorina kui tegelaskuju tabamatus ning enesetapp, Fredriku ja Jacobea ema pidev vastasseis, Andersi kokkukutsutud istumine koos paavsti, Bomani, Baphometi, Kuradi ja paavstiga. Meeliköitvaid hetki oli palju. Mis ei meeldinud? Kohati olid lood väga laiade pistetega traageldatud, sest see viis mõtte ikka väga kaugele, kuid teisalt oleks võibolla vastupidine taktika raamatu eripära ära võtnud. Raamatu puhul tekkis mul mulje, et seda lugu räägib mulle natuke riukalik vanamees, kellel silm kelmikalt sädeleb ja kes kohati meeleheitlikult püüab säilitada tõsist nägu, samas ise täiesti veendunud olles, et ta räägib puhast tõtt. Lihtsalt irvitades maailma absurdsuse üle

Nautisin ja soovitan.

Saturday, September 3, 2011

R. Alison "Mõte sinust"

Ma tegelikult nägin seda raamatut juba ammu, aga see tundus kuidagi liiga teisest ooperist minu jaoks. Aga kui tuli puhkus, siis ma ta ka uitmõtte ajel koju viisin ja sain nüüd siis ka lõpuks läbi. Tõsiselt, mingi aeg jäi selle raamatu lugemine minu jaoks toppama, sest vahepeal tuli ju "Kõrbeoda" läbi lugeda.

Alisoni lugu räägib Teise maailmasõja ajal Yorkshire'sse asuvasse häärberisse loodud Londonist evakueeritud lastekoolist ning raamatu kõik tegelased on sellega ühel või teisel moel seotud. Raamatul on mitu tegevusliini, mis lõppkokkuvõttes väga tugevalt kokku põimuvad. Ühelt poolt räägib autor häärberi omanike, abielupaari Thomas ja Elizabethi, õnnetust abielust ning selle veel traagilisemast lõpust. Teiselt poolt aga jutustatakse Anna Sandsi, väikese Londonist pärit tüdruku, elust Ashtonite loodud koolis ning tema Londonisse jäänud ema taasavastatud vabadusest.

See raamat räägib tõepoolest armastusest, nagu ka kaanel olev sisututvustus lubab. aga see pole selline imal-lääge naisteka versioon, vaid pigem jätab siira mulje. Võibolla ma alguses olingi selle raamatu suhtes pisut ettevaatlik sisututvustuse pärast, kuid tegelikult oli see üsna kaunis ja kurb lugu armastusest. Ja seda lugedes sain ma enda jaoks kinnitust, et armastus on siiski kahe teraga mõõk - ühelt poolt on seda kogeda tõepoolest ülim, kuid teisalt selle kaotamine võib terveid elulugusid muuta. Ning samuti kippusin ma pärast arutlema selle üle, et kas mina oleksin nõus nii suure armastusega, et ma iseennast sellesse ära kaotaksin, nagu juhtus Thomase ja noore õpetajanna Ruthi vahel. Teisalt kippusin ennast siis samastama Anna Sandsiga, kes täiskasvanuna tunneb teravalt seda, et ta on oma abikaasa armastamisel läbikukkunud ning ei mõista tegelikult, miks. Miks me tunneme tegelikult kohustust kedagi armastada? Kas see peabki olema üks osa inimloomusest, et sa tunned kusagil kellegi jaoks vähekenegi õrnemaid tundeid? tunnete virrvarr versus meelerahu?

Selle raamatu puhul aga tajusin ma kohati, et see sisu ei haaku minuga 100%. Miskit oli seal mööda, mida ma hetkel täpselt ei suuda määratleda. Võibolla oli see selline kauge ja unelev stiil, võibolla loo sisu, kuid mingil piiril ma ei suutnud seda raamatut täiesti omaks võtta. Teisalt ei saa ma eitada, et autoril on huvitav kirjutamisstiil, mis ei kaldu äärmustesse st näiteks Roberta hukkumise asjaolusid on kirjeldatud üsna lühidalt, kuid need annavad olukorra traagikat seda ehedamalt edasi.

Seega oli nauditav, kuid midagi selles raamatust ei haakunud päriselt minuga. Seega ma ei tunne ennast päris kindlalt seda teistele soovitamaks.

Sunday, August 28, 2011

P. V. Brett "Kõrbeoda"


Järg romaanile "Maalingutega mees" ning seega minu jaoks kohustuslik. Aga selle raamatuga oli selline lugu, et see oli nagu riigisaladus, mida mul oli nii raske kätte saada. Kõik minu asjast huvitet sõbrad olid seda lugenud ja siis raamatu kellegi oma sõbrale andnud, kes selle jälle kellelegi kolmandale andsid, kuigi ma olin järjekorras esimene. Justkui nad ei tahaks, et ma seda loen. Häbi!

Brett'i Maalingutega Mehe seikluste seekordne saaga osa räägib Põhja ja Lõuna vastandamisest, mille keskmes on Arleni (so Maalingutega Mehe) kunagise verevenna , Lõunast pärit Jardiri, lugu. Raamatu esimene pool keskendubki Jardiri arenemisloole alates tema õpilase aastatest kuni tõusuni Lõunamaa valitsejaks. Raamatu teine pool aga juba verevendlusest väljakasvanud rivaalitsemisest ning mõlema mehe erinevatest arusaamadest, kuidas tuleks maa-aluste deemonitega võitlemiseks inimesi koondada. Samuti jätkatakse taimetundja Leesha ja pillimehe Rojeri loo liini ning lisatakse mängu uus tegelane - Arleniga lapsepõlves kihlatud Reena, kes raamatu lehekülgedel üsna palju peab läbi elama. Muidugi lisavad vunki juurde ka uued deemonid, kes suudavad manipuleerida inimeste tajudega ning on sellest tulenevalt kordades ohtlikumad.

Selle raamatu sisuks oligi minu jaoks peamiselt Põhja ja Lõuna vastandamine, mis on autoril väga inimlikult lahendatud erinevate uskumuste tasandil. Polegi nii erinev meie praegusest elust ja maailmast, kus lääne inimesed on oma vaadetelt võibolla vabameelsemad, kuid islami ja hinduismi järgijad on väga kinni oma traditsioonilistes reeglites, mugandades neid praeguses kiirelt muutuvas maailmas vastavalt sellele, kuidas olukord nõuab. See on minu jaoks see igipõline olukorra dramaatika, kus ühest küljest on edasiliikumine vajalik, kuid teisalt muudab ühiskondlik jäik reeglistik elamise lihtsamaks. Mida valida ja mis on õige?

Teose sisulise poole pealt veel nii paljukest, et kõik need mu sõbrad, kes raamatut mu eest hoolega varjasid, ütlesid, et see on vägivaldsem ja jõledam kui antud saaga esimene osa. Seda ma lugedes küll ei tajunud. Pigem võtsin ma seda kui loo loomulikku arengut - kui esimeses osas oli kesksel kohal Arleni, Leesha ja Rojeni kasvamine, siis selles raamatus on nad juba täiskasvanud. Ja täiskasvanute "mängud" on tihti julmemad kui lastel. Noh, mingi nurga pealt kindlasti, lubage mulle seda väikest naiivsust inimsuhete seisukohalt.

Raamatust endast nii palju, et köidet ennast nähes mõtlesin ma siiralt sellele, et miks jälle tellis. Fantaasiakirjanduse puhul tundub, et need saavadki ainult mingid suured tellised olla ning rakendub reegel - järgmine on paksem kui eelmine. See aga omakorda tekitab minus küsimusi teksti kvaliteedis. "Kõrbeoda" oli hea lugemine, kuid samas ei ületanud ta oma sisult või teravuselt sarja esimest raamatut. Sellest oli tuline kahju. Aga samas oli raamat nii paks, et selle juures jõudis igasuguseid mõtteid mõlgutada ning sellest tulenevalt kiitus tõlkjale ja toimetajale - ma pole ammu lugenud nii hea kvaliteediga tõlkeraamatut, kus kirjavead lugemist ei seganud ning lausete ehitus loosse süvenemist ei häirinud.

Seega oli head ja oli halba. Kui "Maalingutega mees" meeldis, siis on "Kõrbeoda" kindlasti kohustuslik. Ja nii ongi...

Friday, August 12, 2011

A. Finn "Koletu" / S. McLeod "Vere magus kutse"



Pärast Videvikku tuleb igasugust romantiseeritud koletiselugusid välja nagu seeni pärast vihma ning varem-hiljem ikka loed mõne läbi. Ja sellest pole midagi - vahelduseks millegi jabura lugemine aitab pea selge hoida. Näiteks nagu pärast Kubricu filmi mõne "Politseiakadeemia" vaatamine. Elus peab ju kuidagi tasakaalu olema. Ja ma siin märgin ka ära tähelepaneku, et kodus sujub lugemine mul kordades lobedamalt kui suures linnas.

Romaanis "Koletu" keerleb lugu selle ümber, et noor ja ennasttäis eliitkooli kasvandik nimega Kyle vihastab oma lolli naljaga välja nõia, kes paneb talle peale kahe aastase needuse. Needusega muutub nimetet noormees koletiseks ning ta peab ahe aasta jooksul leidma oma elu armastuse. Ta proovib helloweeni aega suhete soojenemiseks, siis interneti, kuid siis meenub talle vaene ja nohiklik tüdruk koolist, kelle narkarist isa siis neiu poisile nö "seltsidaamiks" muudab. Tekiba armastus ja häppy end. A. Finni "Koletu" on kahjuks täpselt see, mida kaanelgi lubatakse - "Kaunitar ja koletis" tänapäeva New Yorgis. Aga seda kuidagi eriti naivistlikus võtmes ning nii läbinähtav, et ma ei oska isegi seisukohta võtta. Oleksin ma 15-16, siis ütleks see raamat mulle vast palju, kuid praegu... See oli liiga lääge isegi muinasjutu jaoks.

Pigem täidab seda tühimikku McLeod'i "Vere magus lõhn". Genny on keerulise minevikuga sidhe haldjas, kes töötab nõidade juures loitsude leidja ja hävitajana. Elu on ilus, kuniks ühe kohaliku vampiirikuulsuse vereori tapetakse ning millegi pärast tahetakse just Ginny't asja uurima. Oma rolli võib siin mängida ka see, et haldjate veri on palju parem kui tavainimeste oma ning vampiirid on selle nimel valmis kõigeks. Ginny jaoks muudab asja keeruliseks ka see, et tal on raskekujuline V3 haigus ehk teda on juba ammu niisuguse hulga vampiirimürgiga nakatatud, et ta on vaid ühe sammu kaugusel vampiiriks muutumisel. Mõrvaga on segadus juba tekitatud ning Ginny hakkab hoolimata ennast ähvardavast ohus vajadusest tihedamini vampiiride kõrgklassiga lävima. Saite kõigest kenasti aru? Minul kippus küll vähe segaseks. Ausalt öeldes polnud raamatu ideel ja sisul vigagi - päris põnev lugemine oli. Oli veidi põnevust, seksi, väheke pinget, müstikat jne. Kõike, mida selliselt raamatult tahta ning veidi ekstsentrilisem kui "Vampiiritapja Buffy" esimesed hooajad. Aga keeruline oli esitatavas inforägastikus orienteeruda, eriti, kui teavet lugeja jaoks lahti ei seletata. Näiteks V3 olemus või kuidas muundumine täpselt toimub jne. Mul tekkis kohati kordades rohkem küsimusi, kuid vastuste asemel liikus sündmustik sellise kiirusega edasi, nagu loeksin ma filmi ümberjutustust.

Seega veidi muud kirjandust oma tarbeks. "Koletist" ma täiskasvanuile üldse ei soovitaks, kuid "Vere magus lõhn" oli intrigeeriv, kuid kohati liigagi tempokalt arenev tore (tõenäoliselt naistele mõeldud) vampiirilugu. Seega, kui sulle meeldis "Videvik", siis on McLeod tiba teravama versiooniga lagedale tulnud.

A. Hvostov "Sillamäe passioon"


Ma nii ootasin seda raamatut, sest Hvostovi "Võõrad lood" oli nii hea. Ja siis on lahe, kui tulevad mängu tutvused raamatukogude ringkonnas. Jah, ma ei salga, et ma vahel kasutan ka ebaausaid võtteid mulle huvipakkuvate raamatute saamiseks.

"Sillamäe passiooni" näol on tegemist Hvostovi elulooga, kus kesksel kohal on tema lapsepõlve kodulinn Sillamäe. Üsna ausalt vaatleb autor oma elu ning käsitleb mitmeid 60nendate põlvkonnale olulisi teemasid ning raamat ongi üles ehitatud temaatika põhiselt - näiteks teksad, külm sõda, Vaivara jne. See laseb mõnevõrra lihtsamalt raamatus orienteeruda ning loob mingisuguse häguse süsteemi (tuletan meelde, et tegu on elulooga). Selline lühike kokkuvõte. Nüüd räägime muljetest.

Esmalt ütlen kohe ära, et mina olen 80nendate laps ja seega jäävad paljud raamatus käsitletavad teemad minu jaoks pisut kaugeks. Ma ei suuda võibolla õigel tasemel suhestuda selle aja nostalgiaga ning seetõttu häiris mind Hvostovi eluloo raamatu juures selline heietuslik laad. Alguses mõtlesin, et võibolla on siin küsimus põlvkondades, kuid üks mu sõber, kes on sündinud 60nendatel, ütles, et ta ei suutnud seda raamatut lugeda. Ta leidis, et see on väga veniv ja tema mäletab teatud asju teisiti. Üks endine kolleg aga, kes on sama põlvkonna esindaja, leidis, et see oli väga hea raamat ning ütles, et tema jaoks oli see täielik nostalgialaks. See kinnitas aga mu oma kogemust, et põlvkond tähendab seda, et inimesed kogevad samu sündmusi, kuid tõlgendavad seda erinevalt. See on täiesti individuaalne ning ei sõltu absoluutselt sellest, et ollakse sündinud ühel kümnendil. Ning kui sama asja edasi arendada, siis on selge, et sama loogikat saab rakendada ka laiemalt inimkonna puhul, mitte ainult põlvkonna tasemel. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid siin-seal vilksatavad poolikud ja lõplikult väljaarendamata ideejupid ning veidi vägivaldselt tõmmatud paralleelid tänapäevaga. Näiteks idee oma poeg ajamasinaga antud aega viia on küll ilus, kuid selle teostus ei olnud nii ilus. Oli ka teisi kohti, kus ma püüdsin vastuse saada küsimusele "milleks kogu see sõnavaht?", kuid vastust ma sellele ei saanudki. Näiteks Kaljo Kiisa koht, mis oli taas ilusa tagamõttega, kuid kuidagi kunstlik.

Põnev oli minu jaoks aga on näiteks Sillamäe enda fenomen nõukogude ajal. Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid minu jaoks oli põnev lugeda kohaliku inimese mälestusi. Nö "aborigeeni" vaatenurka oma kodukohale. See ei ole ülistav patriootlik, vaid pigem... kuidas seda öelda... väljakujunemata isiksuse vaade olukorrale. Sest Hvostovi Sillamäe mälestused tunduvad pärinevat 60-70nendatest ning arvestades, et ta ise sündis 1963, siis on mälestuste palju vastamata küsimusi, oletusi ning põhjendamata arvamusi. Kuid lapse ning noorukina ju alles avastataksegi maailma, või kuidas? Samas on see ka intrigeeriv, sest see muudab antud lood kuidagi veelgi autentsemaks ning sümpaatsemaks. Näiteks kohalik just selle kohaga seotud selle ajastu folkloor - vanaeidekese hurtsikuga rannal ning kohalike vanemate eesti poiste tegemistest rääkimine. Mis muudab aga Hvostovi loo tõeliselt usutavaks, on see, et ta leiab ka kriitilisi momente nii oma elus kui Sillamäe elukorralduses ning mulle ei jäänud muljet, et püütakse ennast teatud tegudest puhtaks pesta. Kas pole see mitte elulugude eesmärk - kõike ausalt ära rääkida? Arvestades meie vabariigi väiksust, on see minu arust väga julge samm. Näiteks puberteedieas poiste kannatusest koolipingis (alates kestvast erektsioonist ja lõpetades diagnoosimata astmaga spordivõistlustel osalemiseni), teksade hankimise kunsti või alkoholi tarbimise oskusi. Sellised kohad muutsid antud raamatu täitsa loetavaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et oli huvitav ajaviide, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv. Kirjutamise laad ei passinud mulle eriti ning pidev siiberdamine ajateljel siia-sinna oli väsitav, kuid teisalt oli see aus ning oma mõningaid häid hetki. Ja ma ei julge seda soovitada, sest tundub, et see on selline raamat, mis osadele väga meeldib ja teised ei saa sealt kätte seda nostalgialaksu, mis esimestel antud raamatu elama paneb.

Thursday, August 11, 2011

E. George "Elena pärast"


George kriminullid avastasin ma enda jaoks umbes aasta-kaks tagasi täiesti juhuslikult. raamatukogust midagi muud polnud võtta ja siis võtsin nalja pärast George raamatu "Vaenlasega kõrvuti". See oli täiesti lummav ja ma hoian ennast kõigi antud kirjanike raamatute järjestikusest lugemisest tagasi, et ei tekiks üleküllastust.

Tegutsevad taas sinivereline ilus politseiuurija Thomas Lynley ja keskklassi esindav matsakas ning raske koduse seisuga Barbara Havers. Cambridge'is tapetakse ajalooprofessori kurt tütar Elena tema hommikusel jooksuringil. Asja hakatakse harutama ja ilmneb, et Elena elu oli kaunis kirju ning huvitav. Tulevad välja tema mitmed armulood, tema lähikondlaste segased omavahelised suhted, tema kurtusega elamise tagamaad. Samal ajal püüavad mõlemad uurijad paralleelselt lahendada oma argieluprobleeme - Lynely oma elu armastust endale võites ja Havers oma ema dementsusest tingitud koduse olukorraga. Muidugi lahendatakse lõpuks see Cambridge'i pundar ning elu läheb edasi.

Võiks öelda, et täiesti tüüpiline krimka, kuid George raamatute puhul on palju erinevusi. Näiteks - George ei kasuta oma teostes kunagi sügavalt dramaatilisi karaktereid nagu Poirot ja Nero Wolfe. Pigem on tema uurijad nö väikesed mutrid suures masinasüsteemi ning see muudab tema romaanid realistlikumaks. Samuti suudab ta kirjutada nii, et raamatud on justkui realistlikud kõrvalseisja kirjeldused. Seal ei kallutata lugejat vägivaldselt ühe keskse heroilise tegelaskuju poole, nagu klassikalises kriminaalromaanis tihti juhtub. Ning seetõttu on Lynely ja haversi tegemistest lugemine meeldiv vaheldus ning omaette väärtus minu jaoks.

Muidugi sügavamõttelist arutluskäiku ma antud raamatu kohta teha ei saa, kuid nauditav ajaveetmise viis oli siiski. Seega soovitan seda kui ajaviitelugemist.

Saturday, August 6, 2011

N. Klein "No logo"


Ma mäletan ähmaselt seda aega, kui see raamat eesti keeles ilmus. Mäletan, et sellest räägiti ja oli üsna vastakaid arvamusi. Mäletan, et selle tutvustusi olid kõiksugu lehed ja ajakirjad täis ning seda soovitati lugeda. Toona olin ma tubli 8 aastat noorem, hoopis teisel lainel ja kirjanduslikust aspektist polnud see minu jaoks, sest muud peale ilukirjanduse minu jaoks sellel hetkel justkui ei eksisteerinud. Aga üleeelmisel nädalal endises töökohas külas käies oli see just ühe lugeja poolt tagasi toodud ja tundus kuidagi ahvatlev.

Naomi Klein'i raamat, nagu alapealkirigi ütleb, võtab oma raamatus sihikule brändihiiglased ja läbi hekseldatakse nende brändi toomise ja müümise strateegiate varjupooled. Nike, Adidas, Reebok, McDonalds, Starbucks, Wal-Mart, Shell ja kõik need teised tuntumad brändid on ikka korralikult liistule tõmmatud ja igast küljest uuritud-puuritud. Raamat räägib näiteks sellest, kuidas bränd on see hirmkallis linnuke või hüppav kaslane sinu jooksuketsi peal, kuid konkreetne toode seal taga on kolmanda maailma orjatöövabrikutes karmides tingimustes tehtud asi. Samuti kirjeldab raamat näiteks McDonaldsi töötajate absurdset töökeskkonda, Starbucksi agresiivset leienemisstrateegiat, kuidas Wal-Marti kaubanduskett mõjutab plaaditööstust ning firma Nike imbumist Ameerika suurlinnade getodesse arvestamata sealsete elanike madalat elatustaset. Klein kirjeldab brändihiiglasi kasuminäljas monstrumitena, kellele lõppeb toote inimlik aspekt sellel hetkel kui see kundega müügimajast väljub. Ja püha pole miski - koolid, valitsuste seadused, rahva arvamus ega inimelud.

Mis mulje tekkis? Noh, tekkis mõtte, et kõik on maakeeli väljendatuna täitsa persses. See idee raamatu taga oli juba raamatut tutvustusest üsna üheselt mõistetav, kuid arvestades käsitlust ei suutnud see mind üllatada. Mõningad tillukesed ahaa-momendid olid, kuid teose üldist pilti arvestades ei pakkunud see kardinaalset mõttemaailma nihkumist ja selles mõttes võib öelda, et see raamat jättis minu hinge sügavused kriipimata. Miks? Seda püüan ma nüüd natuke lahti harutada.

Mõned huvitavad ja minu jaoks ootamatud ideed Kleinil on. Näiteks ruumi mõiste brändistamisel, kus ta kirjeldab kontserdi Woodstock'94 näitel, et bränd kui selline on juba liikunud nii isiklikule tasemele, et tänapäeva noored ei oskagi enam näha brändi taha ja võibolla leida alternatiive. Ta räägib vaimse ruumi kolonialiseerimisest selles mõttes, et brändi kandmine on osa meie identieedist ning vastuseis sellele tähendab seda, et sa oled out. Mu kogemused koolis töötades on seda arvamust toetanud ning absurdne on, et ma olen kuulnud ka täiskasvanutest, kellel jaoks on tõusiklik brändikultus normaalne igapäeva elu. Mingil määral saab noori välja vabandada mõttega, et noor ja rumal, aga täiskasvanud, kes ajavadki firmamärki igal asjal taga, on minu seisukohast lihtsalt lollid. Samas pole siin midagi uut - on inimesi, kes seda kõike endale lubada saavad ja siis on neid, kes ei taha või ei suuda endale sellist elustiili lubada. Kerkib esile uut tüüp nö "kõrgem klass", kuid demokraatlikke põhimõtteid järgides on see neile ju lubatud, sest raha paneb rattad käima.

See raamat on kirjutatud 10 aastat tagasi (noh, inglise keeli anti ta 2001 välja) ja see räägib massikultuuri ühetaolisusest. Sellest, et Backstreet Boys ja Coca-Cola on popiks olemise printsiip. Asja iroonia on, et nüüd , 2011. aastal, tundub mulle kultuuriline olukord risti vastupidisena - indie liikumine tõstab järjest enam pead ning mida rohkem omapärane ja eriline, seda popim ja edukam sa oled. Kui sa kuulad Termikat, siis oled sa igand, kui aga Dramamama't, siis liigud vooluga kaasas. Ühest küljest on see lahe, sest uued liikumised on ikka põnevad, aga kui kaugele saab sellise eriomase liikumisega minna, ilma et see lõpuks fake ei tunduks? Ja me olemegi liikunud selles suunas, millele ka Klein viitab Tom Peters'i ideed käsitledes, kus juba inimese mina muutub brändiks. Ja siit hakkasin ma juba edasi mõtlema selles suunas, et kui suur sõna see "bränd" siis lõpeks ikkagi on ja miks kuradi pärast peaksin ma iseeendast tahtma toodet teha? Aga tundub, et see on mingi uuema aja trend, mille on üsna paljud omaks võtnud - seega pole ka siin miskit erilist uut.

Samuti oli "No logo" lugemisel minu jaoks see häiriv nüanss, et ma kõrvutasin näiteks McDonaldsi kohta käivat infot pidevalt filmiga "Supersize me". Ja kuidagi ei saanud ma lahti tundest, et mind proovitakse nö "usku vahetama" sundida. Et kõik, millel on brändimärk küljes, on paha - olgu selleks söök, jooks, riietusese, kets, kosmeetika, minu autos olev bensiin või patsikumm. Selline absurdne fanatism suurte hiiglaste kukutamisel on veidi naljakas kõrvalt vaadata ja töötab ainult esimesel korral. Kui leida meie avatud infokanalitest veel kriitikat hiiglaste kohta, siis mingil hetkel ei suuda ma seda enam tõsiselt võtta. Ma võtan need väited endale teadmiseks, kuid minu isiklikus väikeses maailmas on ka muud huvitavat, millele oma tähelepanu pöörata ja ma ei viitsi - ei suuda hakata nö "õigete reeglite" kohaselt maailmas elada. Sorry!

Üks mu hea sõber, kellega ma püüdsin sellest raamatust rääkida, ütles selle kohta õigesti, et ei jõua terve maailma probleemidega korraga tegeleda ja vahel on parem, kui mõningaid asju ei tea. Klein'i lugesin nüüd läbi ja ma ei tunne, et minu maailma oleks muudetud. Palju sellest, millest ta räägib, olen ma juba varem kuulnud, ja kuna bumerangiga riided pole kunagi olnud minu jaoks prioriteet, siis võibolla olin ma vale lugeja antud teosele? Võtan lihtsalt teadmiseks ja liigun eluga edasi. Ja just selle tunde pärast saab see raamat minult hinnangu "mitte minu tassike teed".

Sunday, July 24, 2011

H. Wassmo "Sada aastat"


Wassmo teos "Dina raamat" on üks minu lemmikraamatute top 3-s. Ütleme, kusagil esimese-teise koha peal jagades kohta elulooraamatuga "Mina, Phoolan-Devi". Need kaks raamatut lihtsalt on minu jaoks olnud maailma-muutvateks. Ja mul on alati olnud hirm, et sattudes sellise geniaalse asja otsa, ei küündi teised sama autori asjad enam samale tasemele ja ma ei ole julenud neid kätte võtta. Aga "Sada aastat" oli oma tutvustuses äärmiselt intrigeeriv ja oli võimatu keelduda.

"Sada aastat" räägib Herbjorgi oma esivanemate - vaarema Sara Susanne, vanaema Elida ja ema Hjordise - armastuse ja unistuste loo. Sara Susanne läheb pool vägisi mehele kohalikule kaupmehele Johannesele, kelle igapäeva elu segab sügavalt kokutamine. Samuti jääb mulje, et Sara Susanne on väga tugev natuur ja kahjuks oma ajastu keskel liiga intelligentne ning liigsete ambitsioonidega. Ta poseerib kohaliku pastori jaoks altarimaalile ning selle käigus ilmneb tema jaoks armastuse mitmekülgsus (nimetagem seda siinkohal nii). Ja kuigi Johannes püüab täita oma naise unistusi, ei suuda nad siiski mööda vaadata sellest, et Sara Susanne muutub järjest tuimemaks iga uue lapse sündides ning see muserdab kogu peret. Romaani teine lugu keskendub Elida võitlusele oma mehe Fredrik'u tervise nimel. Viimasel on raske südamehaigus ning selle loo keskmes on terve perekonna ohverdused selle nimel, et püüda päästa lootusetult haiget perepead - selle nimel kolitakse Põhja-Norrast pealinna, jättes maha suur talu koos kõige sinna kuuluvaga ning otsitakse lastele kasupered, sest ema-isa ei jõua oma lapsi üleval pidada. Elida elu on täis ohverdusi, kuigi lõppkokkuvõttes ei kanna see vilja. Ning lõpuks noore Hjordise armastuse lugu, mis saab alguse Teise Maailmasõja hakul ning selle arengut annab autor edasi armastajate vaheliste kirjade esitamisega. Selgub aga tõsiasi, et noored armastajad on pärast kokku saamist igapäeva rutiinis mõistnud, et see, kellega kunagi kirju vahetati, on hoopis teine inimene, kui see, kellega lõpuks abielluti. Raamat lõppeb sellega, et jonnakas Hjordis läheb suuskadel üksi koju ning sünnitab pärale jõudes õe ning naabrinaiste abil raamatu autori - Herbjorgi.

Wassmo oskab väga köitvalt olukordi kirjeldada. Ta teeb seda kuidagi väga geniaalselt - põhjamaise kargusega ning ilma keerutamata. See on väga köitev, kuigivõrd arvestades sellega, et tema karakterid on täiesti tavalised inimesed, suudab ta elavalt ning inimlikult kirjeldada neid ekstreemolukordi, mis on inimeste elude kõrghetkedeks või murdepunktideks.

Seda raamatut lugedes sattusin ma ise mõtlema sellele, et kust läheb piir naise ja tema perekondliku vastutuse vahel. Kui suur on abielunaise vastutus oma pere ees ja mida kõike selle nimel ette ei võeta. Ja et abieluõnn on midagi enamat kui hommikukohvi ja värsked saiakesed. See tähendab ka paljuski olukorraga leppimist, eneseohverdust, tingimusteta armastust. Ja samuti ma mõtlesin sellele, et kas see polegi see, mille poole naised maailmas tegelikult alateadlikult püüdlevad, tekitades endale illusiooni, et see on alati ja igas tingimuses kahepoolne. Wassmo raamatus see ongi, kuid mingil määral erinevatel tasanditel - Johannes tunneb oma naise kõrval oma kokutamise pärast alaväärsust, Elida mees ei saa 100% kohal olla oma haiguse pärast ning Hjordise mees Hans on jalgu jäämas keerulistele sõjaaegadele. Nagu ütleb pastor Jensen Sara Susannele altarimaali poseerimise ajal "Minu elu, kuhu kuulub kohustus, on minu tegelikkus." Kas pole see mitte õige?

Ma nautisin hetki sellest raamatust, kuid teised kohad tundusid pikad ja venitatud - kuidagi võltsid. Isver, kui kahju on mul seda öelda, rääkides Wassmost. Samas idee selle teose taustal on kaunis, sest iga naise elu ei hakita tervenisti läbi. samuti see, et need on Wassmo enda esivanemad, kellest ta kirjutab. Suuta kirjutamisprotsessis nii isiklikul tasandil mööda vaadata idealiseerimise võimalusest on keeruline ülesanne, kuid arvestades raamatu sisulist formaati väga õnnestunud. Seega oli häid ja halbu hetki, seetõttu ei anna soovitushinnangut. Igatahes "Dina raamatu" mõju ei ületanud.

Sunday, July 17, 2011

E. Vesper "Kohutav Maria" 1. osa


Kandsime tööl raamatuid maha ja see jäi mulle silma. Piilusin seda veidi, sirvisin ja mõtlesin, et prooviks õige.

See raamat räägib Suzanne Valadoni - mitmete Prantsuse kunsti suurkujude modelli, armukese ning sõbra - eluloo. Tema eluloo esimeses osas kirjeldab Vesper üsna ausalt Suzanne suhet oma kaaskondlastega (sh figureerivad tuntud kunstnike kõrval ka ema ja Valadoni poeg), mis on üldsusele veidi arusaamatu ja vastuoluline. Tema arengust modellist kunstnikuks ning liikumist vaesest naisest pankuriprouaks. Kahtlemata üsna kirju ja mitmekülgne lugu, kuid kohati prantsaslikult liiga tundeline ja minu eesti mõistusele veidi liiga närviliselt meeleline esitus.

Valadon on kahtlemata antud romaanis esitatud kui femme fatale, kes funktsioneerib kaoses ja tundetulvades paremini kui tavalises igapäevases rutiinis. Ta tundub selle raamatu põhjal olevat selline karakter, kes on pidevas otsimises, kellel kunagi igav pole ja kes toetub paljuski oma intuitsioonile. Samas tuleb tihti erinevates kohtades välja, et tema intuitsioon on kergelt lombaka iseloomuga - näiteks kui näiliselt idüllilise rutiinikeskel ei taba ta kohe ära oma poja Maurice'i varakul alanud joomarlust. Võiks ju sarkastiliselt küsida, et mis kuradi ema see selline on, kuid Suzanne väärtus tundub olevat mujal. Olla inspiratsioon, innustada ning esitada väljakutseid ühiskonnale ja ennast ümbritsevale.

Mariest, kelle kunstniku nimi on Suzanne, teeb kunstiringkonnas just tema see eriline uhkus olla ise. Ignoreerida fakti, et suurem osa tunnustatud kunstnikest on mehed, kellest kõik ei suuda tingimata mööda vaadata temast kui naisest kunstis. Ja see, et ta ei rahuldunud oma ema reaalsusega olla koduperenaine ja vabrikutööline, muudab tema uhkuse millekski enamaks. See on see, mis muutub tema edasiviivaks jõuks ja jonniks mitte alluda sellele, mis ei tundu olevat tema enda vaba tahe. Hämmastav karakter raamatus, kuid kui palju on selles tõetera? Kui palju erines tegelik Suzanne Vesperi nägemusest temast?

See raamat tundus alguses olevat selline hoogne ning huvitav lugu, kuid mingil hetkel tabasin ma ennast mõttelt, et see raamat absoluutselt ei inspireeri mind. Võibolla oli see liiga ehe kirjeldus 20. sajandi vahetuse kunstiinimese igapäevaelust? Liiga realistlik ja trööstitu, kus seks, eluraskused ja loomevalu on kuidagi liiga selge, liiga valus. See imeb selle imetabasuse kõrvaltvaataja jaoks ära.

Seega ütlen kokkuvõtvalt, et see raamat ei mõjunud mulle nii, nagu ma lootsin, ja on tõenäoline, et teine osa minu käte vahel ei maandu.

Saturday, June 25, 2011

P. V. Brett "Maalingutega mees"


Hea sõber, kes sa mulle seda "tellist" mulle soovitasid - ole sa tänatud hea lugemis kogemuse eest ja ole sa neetud, sest see on taas kord järg :D

Raamatus järgitakse antud loo kesksete peategelaste arengut oma missiooni suunas, milleks on inimeste päästmine maa-aluste igaöistest rünnakutest. Üheks tegelaseks on Arlen, kes ei suuda leppida sellega, et inimesed pidevalt ennast peavad loitsumärkidega kaitsma ning et nad kardavad. Ta on piisavalt uudishimulik, et hakata ise asja uurima ning leiab endale omapärase lahenduse deemonitele vastu hakata ning ta saab kohalikus folklooris nimeks Maalingutega Mees. Loo teine peategelane on Leesha - kaunitarist taimetundja, kelle kaunis keha on nii õnnistuseks kui needuseks ning kes on tänu oma õpetajale tutvunud ka inimkonna pool unustatud oskustega, mis osutuvad edasises võitluses oluliseks. Ja lõpuks väike Rojen - ülimalt andekas muusik ja trubaduur, kes on kaotanud oma vanemad maa-aluste rünnakus ning kelle õppipoisi aastad erinevatel põhjustel oma isanda juures äparduvad ning ta avastab, et ta suudab deemoneid oma viiulimänguga ohjata. See on see kuldne kolmik, kes raamatu alguses igaüks ise suunas ja omaette arenevad, kuid lõpuks põimuvad nende elulood kokku ja peetakse maha esimene suurem lahing maa-alustega, mis näitab nii peategelastele kui ka teistele inimestele, et vastuhakk on võimalik.

See raamat mõjus mulle alguses pelutavalt, sest see on tõesti "tellis", kuid kui ma rongis olles suutsin päris paraja jupi sellest läbi lugeda ja tundsin, et on ikka hea lugemine, siis läks sealt edasi juba kiiresti. See on taas fantaasia, kuid see on oma stiililt elulisem, kui need lastele mõeldud raamatud. Nauditav ja mitmekülgne, kuigi kohati siiski üsna läbinähtava sisuarenguga.

Iseenesest oli minu jaoks köitev Arleni areng ja tema arusaam kaitsemüüri ja vangla sarnastest joontest. Igasugune kaitse on mingil määral ka vangla, sest müürid panevad paika nii piirid meie ohutusele, kuid samas ka meie vabadusele. Ja samuti on raamatu kandev mõte minu jaoks ka see, et tihti on need kaitsemüürid meie endi sees olemas. Et me suudame olla täpselt nii edukad, kuivõrd me suudame mõelda "outside of the box" st piirid oma maailmale seame me ise ning samuti on ka ilmselge, et me saame ainult ise nendest üle astuda ja neid lõhkuda. kulunud tõde, kuid fantaasiaraamatust seda välja lugeda on siiski minu jaoks omajagu sürr.

Hea lugemine ja panin ennast juba teise osa järjekorda. Fantaasiafännidele peaks passima.

Sunday, June 19, 2011

A. Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie"


See raamat tuli minuni seda teed pidi, et kuna nädalavahetuseks planeeritud Ruitlane sai kahe tunniga rongis läbi, siis olin ma olude sunnil seisams koduse raamaturiiuli ees ja raamatuid valimas. Vana hea Christiega ei saa ma siiski enda puhul mööda panna - see on teada tuntud kvaliteet, millest ei saa mööda vaadata.

Selles konkreetses Mirabilia sarja raamatus on see huvitav konks, et kaante vahele on kätketud Poirot' ja Hastings'i kõige esimene ning kõige viimane koos lahendatud juhtum. Raamatu terviklikkust rõhutab ka fakt, et mõlemad kuriteod toimuvad samas maamajas, kuigi ajavahe on umbes 30 aastat ning tegelased teised. Aga sisuline pool? Noh, mõrvade lahendamine - mida te siis ootasite? Esimesel korral mõrvatakse majaproua ning see on selline üsna traditsiooniline juhtum. "Eesriide" näol on juba veidi ebatraditsioonilisema lahendusega, kuigivõrd minu maitsele liiga dramaatiline.

Oli hea vaheldus ja selline mõnus vanakooli krimka. Sisulise poole pealt ma väga analüüsida ei viitsi, sest mida öeldagi klassiku kohta, kelle teosed üldiselt on üsna nö "ühte auku"? Poirot oma tuntud ekstrentrilisuses, kuigi raamatu teine lugu oli tõesti veidi ebatraditsiooniline. Samuti tuleb tunnistada, et "Kümme väikest neegrit" oli siiski kuidagi rohkem minu maitse, kui võtta arvesse lugude ebatraditsioonilisust. Ja rohkem ma ei ütle.

Tuesday, June 14, 2011

O. Ruitlane "Naine"


Seda raamatut on igal pool kiidetud, aga mul olid selle raamatu suhtes väikesed eelarvamused. Üks hea sõber, kellel ma eelmisel nädalal külas käisin, andis aga selle mulle pihku ja ütles konkreetselt "Loe!". Ja kuna käsk on vanem kui meie, siis oli imelik keelduda.

Rutilase visioon naisest piirdub ühe suhtega. Lugu ise on lihtne - mees kohtab naist, nad abielluvad, saavad lapse ja siis lähevad lahku. Loo erilisus tuleb aga välja detailides. Naisel on probleeme joomisega ja raha hoidmisega, samuti on tema maailmavaade pehmelt öeldes düsfunktsionaalne ning üsna egoistlik. Loo sisuline pool ei paku üllatusi, aga need detailid - ausalt, ma ei naera tihti kõva hällega raamatut lugedes. Need eelnevalt mainitud väikesed detailid on nii geniaalsed ja elulised, et kohati ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Ma eelistasin viimast. Raamatust meeldejäävaimad kohad olid minu jaoks meeleolusõrmuse lugu, pulma järelhommik, kuidas mees naisega kalal käis ning lõpuks muidugi kadunud auto lugu.

Seda lugu on raske analüüsida, sest minu jaoks oli see oma lihtsuses ja loogilisuses lihtsalt geniaalne. See raamat näitab, et Marss ja Veenus ikkagi on täitsa erinevalt planeetidelt, et mitte öelda galaktikatest. Ja kui ma naisena ennast selle raamatu valguses kõrvalt analüüsin, siis tuleb kohati tuttav ette küll. Vähemalt, kui mul on tuju endaga vastikult aus olla. Ja kui ma mõtlen, et tõesti on maailmas sellised muhedaid mehi, kes näevad naisi selle kandi pealt, siis keerab see minu jaoks ka pisut pilti pea peale. No ma ju ei näe teie pähe, mehed! Seega pean oletama, et antud raamatu puhul on tegu teatava kasutusjuhendiga :D

Huvitav on ka see, et see raamat mängib eriti hästi detailide peal. Üksikuna võttes ei ole võibolla sellel kõigel väärtust, kuid kogu kontekstis on need tohutult olulised ja sõnademäng tuleb mõjule. Näiteks kui Mees mõtleb sellele, et teda on paljud naised elus imenud, ning kõrvutada seda puugiotsimise episoodiga kalal käigust, siis pilt nihukb pisut. Järsku ei puurigig mõte olla seksuaalne, vaid hoopis vaimses mõttes imemine. Jah, see detailidekaleidoskoop ongi selle raamatu juures kõige lahedam.

Kui arvestada, et ma lugesin selle raamatu rongisõidu ajal läbi umbes 2 tunniga ja poole sellest ajast totakalt omaette itsitasin, siis võin öelda, et oli minu tassike teed küll. Kindel lugemissoovitus. Lõpetuseks teile naise jäävuse seadus: Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise.

Saturday, June 11, 2011

T. Aleksejev "Palveränd"


Kuna ma resideerun nüüd uues linnas, siis pidin ka uude raamatukokku minema. Raamatukogu mind ei inspireerinud, seega valisin midagi, mida targemate poolt juba palju kiidetud on, et näha, kas läheb minuga täkkesse.

Loo sisu on üsna ühene, kuid keeruliselt seletatav. See raamat räägib esimesest ristisõjast. Aleksejevi raamatu keskseks tegelaseks on ebamäärast päritolu noor mees, kes liitub esimese ristisõja sõdalastega. Tal tekib truu sõpruskond, peaaegu et läbi juhuse saab temast rüütel ning kogeb ka väikest armuafääri kõrgemast soost naisega. Raamat kirjeldab palverännus osalenute igapäevaelu, intriige, soove ning teisalt jällegi viskab keset kogu seda kirjeldust lugeja jällegi suurde lahingu pöörisesse, kus pole muud, kui üks suur segadus (minu jaoks vähemalt).

Huvitav ja oluline on minu jaoks seegi, et see raamat ei alga kindla koha pealt ning ka ei lõppe kindla koha peal - lihtsalt üks lahing saab läbi, kuid seda, mis edasi tuleb, seda ei tea keegi. Kas tegelased saavutavad oma eesmärgi, olgu need siis vaimsed või mis iganes laadi? Kas nad lähevad koju tagasi? Kas nad jõuavad koju tagasi? Kõik need küsimused jäävad õhku ja see on väga intrigeeriv. Minu joaks kõige ehedam karakter kogu raamatus oli sõjasulane Dieter - robustne ja elukogenud sõjamees, kes oli oma talupojamõistusega tihti olukorra päästjaks. Teised karakterid mulle niiväga silma ei jäänud, kuigivõrd neid ikka jagus.

Milliseid mõtteid see raamat minus tekitas? Ma tabasin ennast ühel hetkel mõtlemas sellele, et kuivõrd neid ristisõdu tehti siis õilsal eesmärgil vabastada püha maa ja kuivõrd oli see omakasu. Samuti see, et kuna antud ristiretk oli mitme valitseja koostöö, siis oli ju ilmselge, et erinevat juhid-erinevad sihid. See tuli ka suurepäraselt välja salakuulaja Raimonduse olemusest. Samuti idee nimetada sõda ümber palverännuks, oli üsna intrigeeriv, sest selle kaugem idee on siiski ju allutatud omandile, mitte usulistele vaadetele. Kuigivõrd iga intelligentne inimene teab, et see, mida ma siin patran, on üld tuntud fakt, siis ütlen sellegi poolest, et mingi hetkel seda raamatut lugedes püüdsin ma enda jaoks selle asja ikka selgeks saada.

See raamat mingil hetkel köitis mind ja teisel jällegi jättis täitsa külmaks. Ma ei tea, millest see tulenes, kuid mulle tundus, et raamatu pingeline osakaal polnud kõige ühtlasem. Samuti jäi ta kohati liiga kahvatuks oma karakterite poolest, kuid tunnistan, et ideeline tagapõhi on tugev. Ma ei teagi, kas lugemissoovitus või mitte. Pigem kaldun seisukoha poole, et see on maitse asi. Oleksin isiklikult eelistanud midagi tummisemat ja vürtsikamat.

Monday, May 30, 2011

M. Atwood "Alias Grace"


Mis ma oskan kosta - endiselt Atwoodi lainel. Ma olen ikka veel vaimustatud...

"Alias Grace" keskseks sündmuseks on 19. sajandil toimunud mõrv Kanadas, mis loo tutvustavate lõikude järgi tekitas omal ajal suurt furoori Põhja-Ameerikas ning Inglismaal. Loo keskseks tegelaseks on mõrvas süüdistatud Grace Marks, kes oli mõrvatute juures teenijatüdrukuks. Teiseks oluliseks võtmeisikuks raamatus on Grace'i peal uusi psühholoogilisi analüüsimeetodeid katsetav noor ameerika päritolu doktor Jordan. Raamatus hakkab Grace oma elulugu doktor Jordanile jutustama alates lahkumisest koduselt Iirimaalt, ema surmast ning isa joomisest, Grace'i esimesest töökohast ning tõelisest sõbrast Mary'st, Mary surmast ning uutest tööotsingutest, mis tipnevad lõpuks töökohaga väikeses kolkas ebatraditsioonilises majapidamises, kus peremees Kinneari ja tema teenijatüdruk Nancy kohaliku kogukonna pahameelest hoolimata kokku elavad. Ka majapidamise sulane James McDermott paneb seda pahaks ning, vastavalt Grace'i jutustusele, tapab nad mõlemad. Kuid Grace'l on imelikud mäluaugud antud asjas ning sellest tulenevalt ei saa siin ühtset seisukohta võtta, kas tema oli kohal kui Nancy kaela ümber salli kõvemini koomale tõmmati. Lugu lõpeb üsna realistlikult - doktor Jordan pageb meeleheites oma majaperenaisest armukese eest Euroopasse, Grace istub kokku vangis umbes 28 aastat, kuniks tema armupalvele vastatakse ning ta Ameerikasse kolib ning kaob, kui vits vette.

Selle raamatu puhul kummitas mind tihti järgmine klassikaline mõte - kas süüdi on see, kes kuriteo toime paneb, või see, kes seda ära ei hoia? Kumb on rohkem süüdi, kust jookseb eetika piir? Grace ei eita seda, et ta teadis tapmise plaani, kuid ta ei teinud midagi. Samas - tema olukorras, mida oleksin mina teinud? Ilma igasuguste sotsiaalsete garantiideta võõras kohas elada ning oma lühikesel elu jooksul kaunis karmi elukooli saanuna. Ma ei tea. See ei ole kunagi ju nii must-valge küsimus, vaid pigem kompab inimliku eetika piire.

Teine mõte, mis mind kummiatas oli, et kuigi Grace tunneb ennast doktor Jordani seltsis küllalt avameelselt, siis ei tundu ta aduvat, et tegelikult räägib ta samasuguse inimesega, kelle tapmises ta kaasaitaja oli - sarnaselt tapetud härra Kinnearile on ka doktor Jordan kõrgemast klassist naistemees, kes suurema vastutuse eest põgeneb. Grace juttu kuulates on aru saada, et arvestades Mary surma asjaolusid ja Nancy olukorda peaks ta selliseid inimesi vihkama, kuid ta räägib. Miks? Mida ta taotleb? Grace'i ei saa mingil juhul lolliks, juhmiks ega kogenematuks pidada. Aga mida ta siis sellise käitumisega ootab? Ja samuti kerkib siit minu jaoks üles ka küsimus, et kas ta räägib tõtt? Ma arvan siiski, et ühinen Grace'i kaitsja arvamusega, et see on Grace'i versioon tõest. Nagu iga jutustus või päevikusse kirjutatud rida on ka reaalsus minu arust kaunis subjektiivne nähtus.

See ei ole lihtne raamat, nagu Atwoodi asjad ikka. Pealtnäha lihtsalt ja ilmselged, kuid kui mõtlema hakata, siis on moraalseid küsimusi rohkem, kui õigeid vastuseid (kui neid üldse ongi). Väga nauditav raamat... Soovitan.

Saturday, May 21, 2011

M. Atwood "Röövelpruut"


Kõigepealt suured vabandused minu andunud fännidele (kui teid seal üldse on), et ma pole ammu kirjutanud. Kuna minu elu-olu on väga muutunud elu- ja töökoha vahetamisega, siis on kogu energia mujale läinud. See agaei tähenda, et ma pole lugenud. siit teile tõestus.

Atwood jättis mulle oma "Teenijanna looga" nii sügava mulje, et ma pidin veel midagi proovima. nii lihtne eellugu.

"Röövelpruut" räägib tegelikult kolme naise eluloo: mõistuseinimene Tony, kergelt maausku pööranud Charise ja ärinaine Roz. Kõik nad on väga erinevad ning erinevate kogemustega naised. Tony on väga väikest ja õblukest kasvu sõdade ajaloole spetsialiseerunud ülikooli õppejõud, kes lapsena pidi pärast ema kodunt lahkumist hakkama saama isa alkoholismi ja lõpuks ka viimase enesetapuga. Tal ei ole kunagi rahalisi probleeme, kuid tal on raske sõlmida inimestega lähedasi suhteid. Charis, kelle õige nimi on Karen, kannatas lapsepõlves ebastabiilse ema hüsteeriahoogude all. alguses võtab vanaema ta enda juurde, kuid kooli pärast kolitakse väike Karen tädi-onu juurde, kus viimane teda seksuaalset ahistab. Selle tõttu on ta justkui kogu aeg kusagil eemal, püüdes näha maailma hid külgi, tundes ennast kõiges ebameeldivas süüdi. Roz on lärmakas ja matsakas emmigrandi laps, kelle isa on petturluse teel suure hunniku raha teeninud ja oma äri käima lükanud. Aga Roz ei tunne kunagi, et ta kuuluks sellesse maailma, samuti tunneb ta, et tema kohustused on suuremad kui talle meedldik. Jah, naised on erinevad, kuid neil on üks ühine nimetaja ja selleks on "röövelpruut" Zenia - naisvamp ja vaimustavalt kaunis olevus, kuid kes on seest mäda ning pettuse abil on kõigi kolme elust punase jutina läbi jooksnud ning seal segadust ja valu tekitanud. Ja romaan räägibki sellest, kuida need kolm naist püüavad Zeniast oma elus välja visata, kuid ebamugavad asjad kipuvad alati kuidagi oluliselt püsivamad olema...

Ma olen täiesti vaimustuses Atwoodi võimest luua karaktereid. See on uskumatu, kuidas ta suudab sellistest üsna tühistest asjadet luua realistliku ja usutava inimese. See ei ole lihtne luua inimelikku karakterit ja olla see juures teadlikult vaatleja rollis. Kuna karaktereid pole palju, siis on väga hea süveneda just nende kolme naise hingeellu, keskenduda nende maailmale, nende nägemusele.

teine suurem asi, mis mind kummitama jäi, oli kes oli Zenia. raamat ei anna sellele vastust, aga ma püüdsin ise enda jaoks seda lahti mõtestada. Minu jaoks on Zenia justkui meie endi kurjem pool: see, mis küsib ebamugavaid küsimus, mis paneb mõtlema kõigele negatiivsele meie elus. See on selline vastik, kuid samas oluline roll. Kui inimesed ainult pea pilvedes hüljuksid, siis oleks see ebareaalne. Samuti oli Zenial vabadus olla tema ise, teha seda, mida ta tahtis ning tal oli julgust teha seda, mida tahtis. Selline metsik, sünge ja tagurlik vabadusvõitleja. Kuid mille nimel? Aga Tony, Charise ja Roz olid tegelikult kõik hinges veidi haiged, kõik mingil määral traumeeritud ning veidi valusalt peidus enda sees. Ja muidugi loo lõpus jõuavad nad ise ka sellele arusaamisele, kuid kas see on väärt kogu seda valu ja kannatamist? Kuigi inimelikult saan ma aru, et iga asi nõuab oma aega ja arenemist... Samuti oli mul tunne, et Zenia oli siiski justkui ohverdus nende endi heaolu nimel ning seda kinnitavad faktid, kuidas Tony Zenia esimesel matusel mõtleb ning kuidas raamat lõppeb. Sest nii suurt vabadust avalikult mängida inimestega ning nende eludega ei saa kergelt andeks anda.

See raamat oli minu jaoks ühtaegu kurb ja samas ka julgustav. Hirm on kole asi ja kui inimesed üksteist kardavad siis on asi ikka väga hapu. Kindel lugemissoovitus, aga pidage need esimesed haprad ja segased algused vastu...

Friday, May 6, 2011

M.Kangro "Ahvid ja solidaarsus"


Danzumees on oma blogis seda Kangro raamatut väga kiitnud. Kuna Danzumehe blogi on kaunis põnev lugemine, siis mõtlesin, et prooviks ka ära ja vaataks, mida mina asjast arvan. Nö "võrdleks märkmeid" :)

Kangro on sellesse raamatusse kogunud erinevad... võiks öelda lühijutud, mille temaatika tiirleb ümber teema "üksik naine vs maailm". Mina defineeriksin seda nii. Juttudes on justkui läbivaid karaktereid (näiteks Dario nimeline itaallane) kui ka üksikuid elulisi stseene, mis nagu sellise läbiva teemaga ei haaku (näiteks "Kunstimuuseumis"). Lood ise on üsna huvitavalt elupärased ja kohati absurdselt naljakad. Nö veidi vindiga. Näiteks "48 tundi" ja "Impotent ja surm" on nii üle võlli ägedad ja ausad, et juba nende lugude pärast oli mõttet raamat kätte võtta. Esimene mainitet lugudest räägib üksikust naisest, kellel on toimunud ovulatsioon ning talle antakse 48 tundi aega laps valmis treida. Muidugi, kuna meest pole, tuleb mees leida - alguses küsida headelt sõpradelt abi, kuid hiljem liikuda linna peale otseselt lantima. Impotendi lugu aga räägib loo sellest, kuidas naine võrgutab nalja pärast ära välismaalase, kes juhtub olema noh... suguvõimetu. Ning hiljem, kui olukord naist ei rahulda, isegi pärast seda, kui mees ütleb, et "see2 võõristab sind lihtsalt, ei julge alguses päris mehele kriipsu peale tõmmata. Äkki ikka järgmine kord joppab? Naljakas, kuid eluline.

Mulle väga meeldis Kangro stiil - selline aus ja intelligentne naisterahva sisemonoloog on äärmiselt värskendav. Samuti oli portreteeritav maailmavaade kohati täitsa üks-ühele justkui minu pealt maha kirjutatud. võibolla seetõttu see oligi minu maitse. Näiteks "48 tunni" mina-tegelane, kes leiab, et lastetus ei ole häbiasi hoolimata sotsioloogide ning rahvastikuteadlaste näägutamisele. Jah, ma olen ka lastetu ning oleks absurdne, kui ma hakkaksin süümekaid või tugevamat ühiskondlikku vastutust meie positiivse iibe suhtes tundma. Samuti see, kuidas me defineerime iseennast teiste inimeste suhtes, nagu tuli välja lühijutust "Ahvid ja solidaarsus", kus naine ja tema sõber Dario hakkavad vaidlema selle üle, et kes on siis see ahv täpsemalt ja mis moodi jookseb see solidaarsus piir, et kellele me võime tunnistada oma tõelisi mõtteid. Kas me vahel mõtleme, et inimesed, kellele me oma põhimõtteid ja veendumusi kirjeldame, on tegelikult ka sellest huvitatud ning kas nad reaalselt seda mõistavad? Sest sõnadel on ka erinev tähendus vastavalt meie elukogemusele...

Selliseid mõtteid tekkis mul Kangrot lugedes. Aga raamat ise oli päris nauditav - ei midagi põrutavat, kui kaunis realistlikult absurdne. Soovitan.

Friday, April 29, 2011

A. Hvostov "Võõrad lood"


Selle raamatu valisin endalegi täiesti ootamatult, sest mõtlesin, et prooviks Hvostovi ka lugeda. Eks siis näis, kuidas peale läheb. Lugemisega siiski venitasin, sest see raamatukaane kujundus on selline kaunis üksluine... Aga kui ma juba piisavalt kaua olin venitanud, siis võtsin kätte ja hakkasin pisitasa lugema ning avastasin et kaas ja sisu ei lähe üldse kokku.

"Võõrad lood" on Hvostovi jutustused teemal võõrad Eestimaal. Ka raamatu tutvustuses ütleb autor, et kaante vahele koondatud neli lugu on ajendi saanud aprillirahutustest, mis antud teema ju väga teravalt esile tõstis. Esimene lugu räägib sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal suunatakse Eestisse vabrikusse "Majakas" nõukogulikku kasvatuslikku tööd tegema Muza Pontšina. Muza on nõukogulikus propagandas nii üles kasvanud, et tema jaoks on väga ränk see, et ta ei saa aru nendest ühiskondlikest muutustest, mida peretroika endaga kaasa toob, ning ta läheb hulluks. Teine lugu raamatus "Sinised mäed I" räägib kusagil nõukogude aja keskel Sillamäel elava väikese Julia elust. Õigemini küll on loo keskpunktiks üks konktreetne päev, kui kogu linna rahvas läheb Sinimägedesse tähistama suurt võitu, kus lapsed korjavad purjus peaga ringikakerdavatest meestest-naistest mahajäänud kopikaid jäätise ostuks, ning õhtul peab väike tüdruk aitama oma heal sõbral viga saanud lemmiklooma halastussurma saata, aga selle kõige raames saab aimu ka Julia argielust. "Sinised mäed II" räägib saksa sõjaväe tangijuht just nendes samadest Sinimägede lahingust. Raamatu viimane lugu "Must jõgi", mille keskseks teemaks on Põhjasõdade aegne usuküsimus erinevate inimeste silmade läbi: luteri usumees, vene vana õigeusu sekti nö "ninamees" ning Peeteri käsul siia sõdima saadetud kasakast väejuht.

See raamat on ääretult huvitav kooslus. See võtab oma erinevate juttudega nii geniaalselt luubi alla selle "mina ja muu maailm" vaatepunkti, mida meil siin Eestis ikka armastatakse rõhtutada - mina olen siin ja seal (kaugel) on kuskil võibolla keegi veel. Ja see kaugus ei pruugi olla ju ilmtingimata füüsiline kaugus vaid ka näiteks vaimumaailma kaugus on päris kole asi. Näiteks esimeses loos tuleb see erinevus välja Muza ja tema eestlasest armukese Valtsi suhetes, kus esimene ei saa aru, miks NL asi nii paha on, ning teine ei taha talle enda arust ilmselget asja ka seletama hakata. Samas näitab "Musta jõe" loo vana vene õigeusu ja luteri usku meeste omavaheline nääklemine seda, et kui kumbki ei ole tegelikult avatud meeltega, siis ei saagi arutelu toimuda. See on nii inimlik. ja samas on see ka väga keeruline. siit kerkis minu jaoks üles küsimus, et kust piirist on siis oma põhimõtetes järeleandmine põhjendatud ja kus mitte? Et mida saaksin mina näiteks ära teha? Ja kas ma tahaksin?

Mis mulle veel väga meeldis, oli see, et peale Valtsi polnudki juttudes esile tõstetud eestlasi. Sest millegi pärast on ikka meie väiksel rahval see, et me peame justkui ennast kuidagi alati upitama. Olgu kodanikuna või eraisikuna. See on minu jaoks naljakas. Hvostovi eesmärk antud juttudega ongi justkui veidike kõrvalt seisjana näidata seda mujalt tulnute nägemust meie maailmast. Naljakas on see, et kui me ise kujutame ette, et meie kultuur on nii kõikvõimas, siis tuleb ikkagi välja, et tegelikult on see kaunist utoopia. Sest inimene võtab kaasa ju ka oma kombed, traditsioonid jne, mille järgi ta hakkab elama ja läbi mille ta Eestit ja eestlasi vaatab. Mis siis sellest, et tema uueks elukohaks on Eesti, kus on teised kombed ja tavad. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui palju ma tegelikult üldse tean näiteks vene õigeusulistest. Sest seda legendaarset tüli õigesti risti ette löömist õige arvu sõrmedega mäletan ma küll ajaloo tundidest, kuid kindlasti on erinevusi muidki. Teine küsimus oli, kas ma tegelt siiski tahan seda kõike teada? :D

Millist juttu ma kõige enam nautisin? Väikese Julia jutustus oli minu jaoks kõige põevam, kuid ka teistes lugudes oli oma võlu. Aga ma väga nautisin Hvostovi kirjutamisstiili. See on selline lihtne ja otsekohene, väga nauditavalt ja voolavalt kirjutatud. Justkui loeks kellegi monoloogi. Ja eriti äge oli see, et ka näiteks väikesed pisiasjad on välja toodud. Näiteks mannapudru söömine või Põhjasõjas võitevate kasakate ränk kõhuhaigus. See loob kuidagi realistliku pildi.

Ma väga vabandan, ma ise tunnen, et see kirjutis ei ole päris südamest tulnud, kuna hetkel on mul nii kiire olnud. Aga ma tahan öelda seda, et mulle see raamat väga meeldis. Oma ideelt meenutas see Hvostovi raamat mulle M. Saadi "Lasnamäe lunastajaga", kuigi "Võõrad ,ood" on kuidagi konkreetsem ning voolavama ja huvitavama jutustamisstiiliga. Kindel soovitus!

Wednesday, April 27, 2011

S. Holt "Neelatud" / S. Holt "Pööripäev"



Seda raamatut on mult töö juurest mitu korda küsitud. Mul ei ole seda tööl, aga heal sõbral on. Ja tema on seda juba mitu korda püüdnud mulle seda nö "pähe määrida" ja nüüd läks õnneks. Simon Holt tundus tutvustuse põhjal mingisugune õuduslugude fänn. Võibolla isegi rohekm ja see mõjus mulle veidi pelutavalt, sest ma ise ei armasta väga ei õuduslugusid ega - filme. Ja tegu on jälle triloogiaga, mis minu kogemuste põhjal on suureks miinuseks - ootamine!!!

"Neelatud" alustab lugu Reginast, kelle ema on pere maha jätnud ja kes peab hakkama oma väikevenna eest hoolitsema kui isa käib ümbruskonnas maju ehitamas ja projekteerimas. Regina töötab õudusraamatute poes, mille omanikuks on veider vanamees Eben. Tööl olles leiab ta ükskord veidra päeviku, milles kirjeldatakse neeljaid - veidraid kehatuid olendeid, keda tõmbab inimeste ligi soojus ja nende põhjatu hirm ning kes kogu keha endale haarates hinge hirmudemaale saadavad. Regina loeb lõike leitud päevikust ette oma väikevennale, Henryle. Henry satub ühe sellise olendi ohvriks ning ülejäänud raamat käsitleb seda, kuidas Regina ja tema sõber Aaron püüavad Regina väikevenda päästa. Selle päästeoperatsiooni käigus omandab Regina võime liikuda nö hirmumaailmas ringi, kus neeljad pesitsevad. Samuti ilmneb, et Regina nö "silmailu" ehk kohaliku kooli jalgpallimeeskonna kapten Quinn on nii nunnu, nii neelja võimuses ning raamatu lõpus talvisesse jääauku uppunud. Kuna ma lugesin ka järje läbi, siis pean kohe ütlema, et väikevenna päästmine õnnestub neil, kuid väike Henry pole enam endine.

"Pööripäev" hakkab peale umbes pool aastat pärast eelmist raamatut. Henry on taas inimeste hulgas ja ei mäleta midagi, kuid ta on vaimselt läbi ja käib terapeudi juures. Regina ja Aaron püüavad koolile selleks aastaks punkti panna ning Regina kodune seis on üsna sama, mis pool aastat varem. Siis aga ilmneb, et neeljad hakkavad taas pead tõstma, sest suvine pööripäev läheneb ning Regina on oma tungimisega hirmudemaale rikkunud kõiki reegleid. Selgub ka, et Quinn polegi surnud, vaid peab hakkama Reginaga kokku mängima. Selgub ka, et on olemas ka nö neeljate tapjate klubi, kes on keskendunud nende ohvrite tapmisele. Ja sinna kuulub ka raamatupoe omanik Eben ning kooli ajalooõpetaja. Seekordne suur plaan on selgitada välja neeljate suurem plaan ning Regina langeb lõksu. Muidugi, enam-vähem kõik pääsevad taas kord eluga, kuid raamatu lõpus viiakse kõik isale ausalt üles tunnistanud Regina hullumajja.

Kui tahate väga ausat arvamust, siis ma ei põle just tingimata selle kolmanda osa lugemise järele. See jäb kaugeks ja kuidagi pingevabaks. Mind väga ei huvita ei Regina, ei neeljad ega see, kas hea võidab halva. See on Holti maailm, mille ta on välja mõelnud on küll selles mõttes originaalne, et ei käsitle vampiire ega libahunte, kes romantilisel tasandil püüavad midagi korda saata. Teisest küljest jällegi ei pakkunud see raamat mulle ka sügavamat elamust - kirjeldused olid pinnapealsed ja üsna läbipaistvalt eesmärgiga tekitada pilt, kuid mitte emotsiooni. Aga kuidas sa loed õudus kirjandust, kui sul ei teki emotsiooni?!? Jah, võibolla olen ma sellise kirjanduse jaoks liiga vana...

Lastele ja noortele kindlasti meeldib, kuid mina väga ei vaimustunud. Vabandust, fännid...

Monday, April 25, 2011

S. Mallery "Ahvatlus" / S. Mallery "Hõrgutav"



Pärast "Klaveriõpetajat" oli keeruline midagi raskemat kätte võtta, sest see tõmbas mu lihtsalt vaimselt tühjaks. Seega sai valitud ajutine meelelahutus naisteka näol ja läksin oma Mallery lugudega edasi, kus on keskseks tegelastekambaks Buchanani klann.

"Hõrgutav" on antud neljaosalise sarja esimene romaan, kus eksabikaasad Cal Buchanan palkab oma endise naise Penny restorani peakokaks. Aga Penny on rase - asjaliku naisena käis ta viljastuskliinikus, mitte ei saanud oma "muffinikest" looduslikult. Ja siis tuleb vana arm jälle meelde, mille põhjal kasvab välja paar vahvat intriigi, kuhu on sisse keeratud muuseas ka Buchananite klanni matriarh Gloria, kes on selline muinasjutulikult õel vanaema. Aga lõpp on õnnelik, nagu muinasjuttudel kunagi.

"Ahvatlus" on antud sarja viimane raamat, kus Buchanani klanni noorim, kunagi ema abieluvälise suhte tagajärg Dani hakkab oma pärisisa otsima. selgub, et selleks on presidendikandidaat mark, kellel on suur kari adopteeritud lapsi. Üks neist aga Alex - noor, ilus ja külgetõmbav advokaat. Ja sealt siis hakkab lugu hargnema. Mängu tuuakse intriigid Alexi endise naisega, senaatori naise allaheitlikus, adopteeritud laste vaimne või füüsiline puue, isa kandidatuur, ajakirjandus jne. Aga lõpp on õnnelik ja kõik avastavad et nad on ameerikalikult "one big happy family".

Oli tore, kuigi üllatusteta. Mõnikord suudavad naistekad ka üllatada, kuid seekord jätsid antud raamatud mulje justkui seebika stenaariumid. Aga mida ma ikka virisen - oli vaja meelelahutust, seda ma sain. Üllatust polnud ja teist korda enam kätte ei võta. Kõik.

Saturday, April 23, 2011

E. Jelinek "Klaveriõpetaja"


Koolitused on vahel väärt lugemise jaoks head allikad. Antud raamatuga oli säherdune lugu, et ma olen teda ka varem käes soojendanud ning üks kord ka alustanud, kuid siis ei läinud kohe kuidagi. Mõte jäi kaugeks ning idee hõredaks. Ei ole kindel, kas süüdi on autor. Seekord sain järje peale...

Raamatu peategelaseks on klaveriõpetaja Erika Kohut - keskealine ülikontrolliva emaga koos elav vanatüdruk, keda ema lapsest peale on treeninud muusiku karjääriks, kuid kes mingitel põhjuselt õpetajaametist kaugemale ei jõua. Erika isa on juba ammu hullumajja viidud, kuid ema on selline tugevalt klammerduv natuur, kes tahab kõike oma lapses kontrollida, seal hulgas ka eraelu. Erika otsib sellest välja pääsu kaunis ebatavalisel viisil - ta käib äärelinnas peep-showdel ning vahel öösiti pargis seksivaid paarikesi piilumas. See on kõige lähem asi seksile, mida ta endale lubada saab. Kui siis tuleb mängu noormees, Walter Klemmer - tehnikakooli üliõpilane, nägus sportlane ja Erika õpilane, kes tahab oma naistemehe kuulsuse proovile panna klaveriõpetajat võrgutades. Ta paneb käiku kõik oma võlud ning Erika neelab konksu alla. Erika aga on keerulise isiksusega ning ta kirjutab oma õpilasele kirja, kus ta kirjeldab erinevaid vägivaldseid seksmänge, mida ta palub endaga läbi viia, sisimas lootes austaja rüütellikusele ning võimele sellistest perverssetest palvetest mööda vaadata. Klemmer loeb kirja läbi ja suutmata esitatud palvet uskuda, lahkub Erika juurest ummistvalu. Ta tuleb aga öösel tagasi, lukustab Erika vananeva ja ülikaitsva ema elutuppa kinni, peksab ja vägistab Erika ning lahkub suurt kergendust tundes. Pärast vägivallaööd läheb Erika, seljas üks tarbetult ostetud moodne kleit, Klemmeri kooli juurde, näeb toda seal teiste naistega flirtimas ning teeb seda, mis toob tema elus ainukese asjana valule leevendust - ta lõigub ennast. Ainukene vahe on selles, etkui varem on aidanud žiletiteradest, siis nüüd läheb käiku lihanuga.

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis meenus mulle kohe film, mida me sõbrannaga vaatasime. "Black swan" oli filmi nimi ning käsitles üsna sarnast teemat. Seksuaalses mõttes alaarenenud kunstnik põrkub kokku kurva reaalsusega, kus tegelikult kõik tiirleb kire ja seksi ümber. Muidugi, ma saan aru, et nii must-valge meie elu ka pole, kuid nende teoste põhjal tuleb see nii välja - selleks, et saada tõeliseks kunstnikust, pead sa oskama ka seksuaalses mõttes ennast avada. See pani mind mõtlema sellele, et kuivõrd me siis sõltume sellest seksuaalsest loomaste meist endas. Kuidas me suudame defineerida, kes on seksuaalsest tipptasemel ja kes on täielik käpard. Aga samas kirjutab Jelinek, et "kunst on Erika jaoks argipäev."

Samuti käsitlevad mõlemad teosed seda ebatervet ema-tütar suhet, kus üks ei saa oma eluga edasi liikuda ja teine ei saa oma elu üldse alustadagi. Kes on ohver? Kes vajab abi? näiteks Jelinek kirjeldab ema poolt sooritatud ajupesu lapse peas järgmiselt: "Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakupli kaane pealt, pistab käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal endale sobiva korra." Kaunis võigas kui ka realistlik pilt. Kuivõrd siis vanemad soovivad iseennast täide viia läbi laste? Laps kui maailma keskpunkt, mille edu paistel ennast peesitada.

Mulle meeldis selle raamatu puhul detailide kirjeldamise rohkus. Tavaliselt raamatutes see ärritab mind, sest see kipub venima ning on kaunis üksluiselt esitatud. Jelinek on aga kuidagi väga geniaalselt selle probleemi lahendanud. Ta ei kasuta näiteks robustset sõnavara - pigem leiab ta alternatiivseid ja huvitavaid väljendeid keerukate ja absurdsete olukordade kirjeldamiseks. Kui arvestada seda, mis on raamatu tsentraalseks teemaks, siis see on väga omapärane ning võiks öelda isegi ilus. See, et see on võibolla ebatavaline, ei pea seda kindlasti labastama. Tolle konkreetse inimese jaoks on see oluline ja see on tähtis. Ja selle raamatu tõlkimine oli tõenäoliselt üsna suur väljakutse.

Kokkuvõtvalt ütlen, et see on väga keeruline raamat, milles on väga suur roll detailidel ning täpsel keelekasutusel. teisalt jällegi oli see üsna nauditav, kuigi võikasisuline raamat. Köitev ja elamusterohke raamat.

Monday, April 18, 2011

G. Helbemäe "Ohvrilaev"


Helbemäe romaan "Ohvrilaev" on meie koolis kohustuslik kirjandus. Hea õhuke psühholoogiline raamat - nii kirjeldavad seda õpetajad. Käib kah - nii kirjeldavad seda õpilased. Tuli siis ju järgi proovida, et mis sorti asjaga on tegu.

Martin Justus, Tallinna erakooli õpetaja, elu on ummikusse jooksnud - töö ja eraelu ei paku enam piisavalt põnevust, inimesed ümberringi tunduvad kitsarinnalised ning ees terendav suvepuhkus Narva-Jõesuus tüütu. Seega otsustab ta puhkusest oma perega loobuda ning jääb linna, et kirjutada raamatut Sokratesest ja tema filosoofia kasvatuslikust mõjust inimestele. Ühe jalutuskäigu ajal kohtub ta Isabellaga, kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. Nad lepivad kokku jalutuskäigu järgmisel päeval ning selle kestel räägib Isabella oma elust ehk isa enesetapust, armastus-vihkamise suhtest emaga ning et ta tunneb end olevat Isebel. Miski tõmbab neid kahte teineteise poole ning nende armupesaks saab Kadrioru korter, kus Isebel oma klaverimängu ajutiselt harjutab. Nad lepivad kokku, et nende suhe kestab 30 päeva, nagu Delosele sõitev ohvrilaev, mis Sokratesele 30 päeva armuaega andis enne tema surma. Aga pärast seda, kui Kadrioru korteri omanikud tagasi tulevad ning nad saavad esimest korda kokku Martini kodus, siis tulevad välja selle lühisuhte mõrad. Martin lõpetab suhte, kuid Isabel lõpetab oma elutee ennast isa püssist maha lastes. Martin püüab enda jaoks asjas väheke selgust luua, kuid oma egoismis justkui ei näe oma ninaotsast kaugemale kui oma nö "vana elu", mille juurde ta nüüd tagasi pöördub - tüütu naine, idealiseeritud tütar ning harjumuspärane Narva-Jõesuu.

Seda raamatut kirjeldatakse kui psühholoogilist romaani ja tõepoolest - ma näen seal taga erinevaid nüansse, sügavust lisavaid detaile ning väga palju abstraktseid seoseid. Aga see kõik oli nii igav ja etteaimatav. Ma ei suutnud suhestuda ei Martini, Isebeli ega kellegi teisega sellest raamatust. See oli võõras, kauge ning kuidagi tähtsusetu. Ma ei tea küll, kas see oli taotluslik, kuid samas ma tundsin kogu aeg raamatut lugedes, et Martin on tüüpiline ülemõtleja, Isebel võibolla veidi labiilne ning näiteks Martini alla elav vanamees pigem selline muhe papi, kuigi Martin kirjeldas teda kui uudishimulikku silmakirjateenrit. Mulle tundus terve lugemise vältel, justkui oleksid selle romaani tegelaste suhtumised otsitud ja pingutatult esitatud. Seda muljet toetasid ka pikad sügavad vestlused, mis olid peidetud omavaheliste analüüsivate kahekõnede või sisemonoloogide sisse. See ei tundunud loomulik ning see jättis mu ükskõikseks kogu loo suhtes. Seetõttu ei suuda ma teda ka elavamalt kirjeldada, kuna see ei tekita minus mõtteid. Mäletan, et üsna sarnase emotsiooni tekitas minus kunagi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida ma gümnaasiumi ajal lugesin. See ei ole mäng detailidel, vaid minu jaoks umbmäärane sõnamulin.

Absoluutselt mitte minu tassike teed. Aga mul pidi ka vähe imelik maitse olema...

Sunday, April 17, 2011

I. Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"


Hargla nimi on ulme scenes tuntud ja tunnustatud. See on kindel kvaliteet, millele siin eesti ulmekirjandusemaastikul saab toetuda. Apteeker Melchiori lood on aga tema kirjandusvaramus tiba teisest puust, sest need on oma olemuselt pigem ajaloolised kui ulmelised. Ja kuna ühel koolitusel Hargla just neid raamatuid mainiti, siis mõtlesin, et prooviks huvi pärast.

Raamat tutvustab ennast kui "kriminaalromaani vanast Tallinnast", kus tegevus on viidud 15. sajandi algusesse. Ühel ööl tapetakse Toompeal eriti jõhkralt Saksa ordu endine käsknik Gotlandil Clingenstain. Asja hakkab uurima linna foogt Dorn, kes kutsub endale appi linnaapteekri Melchior Wakenstede. Melchioril on aga linna seisukohast unikaalne positsioon - tema tegevusala võimaldab ühtviisi head läbikäimist nii kaupmeestega, meremeestega kui usutegelastega. Uurimise vältel surevad veel tundmatut päritolu dominiiklaste ilmikvennast pruulmeister Wunbaldus ja tema eeskostja dominiiklaste prior Eckell. Loosse on veel segatud mustpeade oldermann Freisinger, laulik Kilian, kullasepp ja veel mitmeid kõrgeid linnaisasid. Melchior suudab talle antud pähkli katki hammustada ning mõrtsuka ka klassikalises "kutsume kõik kokku ja paljastame mõrtsuka" võtmes avalikkuse ette tuua, kuid samas pole tulemus just siiski ootuspärane.

Mind valdavad sellest raamatust rääkides segased tunded. Ühelt poolt oli see minu jaoks väga lihtsakoeline jutuliin, kuid teisalt jällegi oli see väga lahedas võtmes. Ma püüan sellega öelda seda, et antud raamatu puhul ei köitnud mind tingimata see mõrtsukatöö, vaid pigem see, kuidas on Hargla suutnud luua selle keskkonna, mis viib lugeja otse 15. sajandisse. Ma ise tunnistan ennast ajaloos üsna võhikuks, kuid samas oli kogu seda kupatust ebausust, ametite iseärasustest ja ühiskondlikest rollidest ääretult põnev lugeda. Samuti on köitev ja lisaväärtust pakkuv idee, et tegelikult ei olnud toonane Tallinn üldse ju see Tallinn, mida me täna näeme - rahvast oli vähem, linna planeering oli hoopis teine ja paljud linnakodanikud olid mujalt tulnud. Seeloo keskkonna kirjeldus jättis tõetruu mulje ja oli nauditav. Kui aga vaadelda seda mõrtsukatöö osa romaanist, siis see oli üsna kesine - vihjed olid üsna selged, erinevate tegelaste jutuajamistest võis juba suuna kätte saada, Melchiori sisemonoloog oli samuti kaunist ühene. Seega polnud romaani selles osas minu jaoks suurt elamust.

Kokkuvõtvalt ütlen siis, et ühest küljest õudselt lahe raamat, kuid teisalt poolt veidi kuivavõitu ja läbinähtav. Mingit sügavamat mõtet ma selles raamatus küll ei näinud, kuid et saada aimu üsna tõepärasest 15. sajandi elust-olust, siis see raamat on väga tõepärane ja elamusterohke.

Monday, April 11, 2011

M. Atwood "Teenijanna lugu"


Taas koolitusel mainitet raamat, mis sisu poolest tundus intrigeeriv. Raamatukogust kaant vaadates ma mõtlesin küll veidi kahtlevalt "Näis-näis", kuid koju ta viisin ja sattusin lausa nii otsa peale, et lugesin ta ühe päevaga läbi. Vahel on tore pühapäevi nii sisustada.

Ameerika Ühendriikides on toimunud riigipööre ning seal asub nüüd Gileadi riik, mis defineerib ennast nn "õnne ühiskonnana", kus kõigil on oma kindel roll ning kõik on kindlalt reglementeeritud - käitumisprotseduurid, riietus ja selle värvigamma, positsioon ühiskonnas jne. Raamatu peategelaseks on Offred, kelle uueks sotsiaalseks rolliks on eliidile lapsi sünnitada. See roll on saadud selle tõttu, et tema eelmises elus, enne Gileadi loomist, oli ta abielus mehega, kes oli juba varem abielus olnud. Uute ühiskondlike reeglite kehtestamisel aga muudeti see tühiseks ning peategelase senine tegevus muutus justkui prostitutsiooniks. Igatahes on Offred ühe komandöri majas oma kohuseid täitmas. Umbisikuliselt. Kuid komandör tahab seda isiklikumaks muuta ja kutsub teenijanna reeglite vastaselt endaga lauamänge mängima, annab talle kirjandust lugeda ning viib ta isegi nö eliitklubisse. Komandöri abikaasa, Serena Joy - endine kuulus teletäht, on aga kaskendunud lapse saamisele iga hinna eest. Ta on nõus isegi reeglite rikkumisega ning sokutab Offredi komandöri autojuhi Nick'i embusesse, kes Offredile tema mineviku armastust meenutab ning oma tunded talle üle kannab. Kuid, nagu saladustega ikka, tulevad need ka välja ning Nick võimaldab kuidagi läbi tutvuste Offredil põgeneda. Lugu lõppeb sellega, et pärast Gileadi riigi langemist on Offredi lindistatud märkmed üles leitud ning ühel antropoloogia konverentsil esitatakse selle kohta ettekanne. Ning, nagu uurimustega tihti on, see baseerub suuresti oletustel - mis juhtus, mis sai ja kuidas?

Päris köitev tulevikuvisioon. Mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt. Võiks öelda, et vähe kiretum ja loomulikum sissevaade utoopiasse. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et siin ei kujutatud ühiskonda mittesobimatu inimese vaatepunkti (a la Huxley), vaid pigem näitab see seda, kuidas keegi on oma rolli omaks võtnud ning tasapisi otsib väljapääsu. See muudab olukorra mitmekihilisemaks ja tegevuse loomulikumaks. Offredi olukord on trastiline tänapäeva standardite järgi, kuid Gileadi normide järgi tavaline. Samuti on inimloomus paratamatult selline, et me kohaneme olukordadega, sest alalhoiu instinkt lihtsalt on nii tugev. Räägitagu pealegi sellest, et peaks olema noor ja vihane - reaalsus on see, et oma naha nimel ei pruugi vastuhakk alati kõige õigem mõte olla.

Ma ei defineeri ennast küll feministina, kuid kohati oli õõvastav lugeda neid naiselike algete mahasurumist kõigile nähtaval tasandil. Samuti tekkis mul küsimusi selles osas, kuivõrd Offredi uus tegevus erineb orjusest või legaliseeritud prostitutsioonist. Siin ei ole ju tegelikult suur vahet - kui sa ei allu reeglitele, siis sa lähed sunnitööle. Kõik need represseerimisnormid on tegelikult ühel või teisel hetkel maailmas olemas olnud ning ka siiani kehtivad. See pärast ei olnud raamatus üllatusi, vähemalt minu jaoks. Need Gileadi ühiskonna normid ja sunnitud traditsioonid olid loogilised arvestades seda, et sellega "loodi turvalisem maailm". Selle taha poeb komandör, kui ta Offrediga ühiskonna probleemide üle arutleb. Ja tal pole üldsegi häbi, kui ta neid kulunud käibefraase kasutab, sest tema saab oma tumedamat poolt eliitklubis prassides välja elada. Mul oli kohati tunne, et ta oli suurema ajupesu saanud, kui keegi teistest raamatu tegelastest. Huvitav oli ka see, et ma suutsin ennast sellest raamatust eemaldada nii kaugele, et ma ei võtnud seda isiklikult. Ma sain küll aru olukorra absurdsusest ja inimlikul tasandil mõistsin, et nii elada ma ise küll ei suudaks, kuid ma ei suutnud seda isiklikult võtta. Võibolla tuli see sellest, et Offred ei võtnud seda ei näinud ennast ohvrina. Ta pigem sai aru, et mängureeglid on hetkel sellised ja eks vaatab, kuidas asjad arenevad.

Hea raamat iseenesest, sest pakub mitmekülgset mõtlemisainet ja kohati ka äratundmist. Kõikidest nendest kujuteldavatest tulevikuvisioonides minu jaoks kõige loomulikum ja ausam ehk siis romaani edenedes tundsin järjest enam, et ma tahan teada, mis juhtub...