R. Alison "Mõte sinust"

Ma tegelikult nägin seda raamatut juba ammu, aga see tundus kuidagi liiga teisest ooperist minu jaoks. Aga kui tuli puhkus, siis ma ta ka uitmõtte ajel koju viisin ja sain nüüd siis ka lõpuks läbi. Tõsiselt, mingi aeg jäi selle raamatu lugemine minu jaoks toppama, sest vahepeal tuli ju "Kõrbeoda" läbi lugeda.

Alisoni lugu räägib Teise maailmasõja ajal Yorkshire'sse asuvasse häärberisse loodud Londonist evakueeritud lastekoolist ning raamatu kõik tegelased on sellega ühel või teisel moel seotud. Raamatul on mitu tegevusliini, mis lõppkokkuvõttes väga tugevalt kokku põimuvad. Ühelt poolt räägib autor häärberi omanike, abielupaari Thomas ja Elizabethi, õnnetust abielust ning selle veel traagilisemast lõpust. Teiselt poolt aga jutustatakse Anna Sandsi, väikese Londonist pärit tüdruku, elust Ashtonite loodud koolis ning tema Londonisse jäänud ema taasavastatud vabadusest.

See raamat räägib tõepoolest armastusest, nagu ka kaanel olev sisututvustus lubab. aga see pole selline imal-lääge naisteka versioon, vaid pigem jätab siira mulje. Võibolla ma alguses olingi selle raamatu suhtes pisut ettevaatlik sisututvustuse pärast, kuid tegelikult oli see üsna kaunis ja kurb lugu armastusest. Ja seda lugedes sain ma enda jaoks kinnitust, et armastus on siiski kahe teraga mõõk - ühelt poolt on seda kogeda tõepoolest ülim, kuid teisalt selle kaotamine võib terveid elulugusid muuta. Ning samuti kippusin ma pärast arutlema selle üle, et kas mina oleksin nõus nii suure armastusega, et ma iseennast sellesse ära kaotaksin, nagu juhtus Thomase ja noore õpetajanna Ruthi vahel. Teisalt kippusin ennast siis samastama Anna Sandsiga, kes täiskasvanuna tunneb teravalt seda, et ta on oma abikaasa armastamisel läbikukkunud ning ei mõista tegelikult, miks. Miks me tunneme tegelikult kohustust kedagi armastada? Kas see peabki olema üks osa inimloomusest, et sa tunned kusagil kellegi jaoks vähekenegi õrnemaid tundeid? tunnete virrvarr versus meelerahu?

Selle raamatu puhul aga tajusin ma kohati, et see sisu ei haaku minuga 100%. Miskit oli seal mööda, mida ma hetkel täpselt ei suuda määratleda. Võibolla oli see selline kauge ja unelev stiil, võibolla loo sisu, kuid mingil piiril ma ei suutnud seda raamatut täiesti omaks võtta. Teisalt ei saa ma eitada, et autoril on huvitav kirjutamisstiil, mis ei kaldu äärmustesse st näiteks Roberta hukkumise asjaolusid on kirjeldatud üsna lühidalt, kuid need annavad olukorra traagikat seda ehedamalt edasi.

Seega oli nauditav, kuid midagi selles raamatust ei haakunud päriselt minuga. Seega ma ei tunne ennast päris kindlalt seda teistele soovitamaks.