Järg romaanile "Maalingutega mees" ning seega minu jaoks kohustuslik. Aga selle raamatuga oli selline lugu, et see oli nagu riigisaladus, mida mul oli nii raske kätte saada. Kõik minu asjast huvitet sõbrad olid seda lugenud ja siis raamatu kellegi oma sõbrale andnud, kes selle jälle kellelegi kolmandale andsid, kuigi ma olin järjekorras esimene. Justkui nad ei tahaks, et ma seda loen. Häbi!
Brett'i Maalingutega Mehe seikluste seekordne saaga osa räägib Põhja ja Lõuna vastandamisest, mille keskmes on Arleni (so Maalingutega Mehe) kunagise verevenna , Lõunast pärit Jardiri, lugu. Raamatu esimene pool keskendubki Jardiri arenemisloole alates tema õpilase aastatest kuni tõusuni Lõunamaa valitsejaks. Raamatu teine pool aga juba verevendlusest väljakasvanud rivaalitsemisest ning mõlema mehe erinevatest arusaamadest, kuidas tuleks maa-aluste deemonitega võitlemiseks inimesi koondada. Samuti jätkatakse taimetundja Leesha ja pillimehe Rojeri loo liini ning lisatakse mängu uus tegelane - Arleniga lapsepõlves kihlatud Reena, kes raamatu lehekülgedel üsna palju peab läbi elama. Muidugi lisavad vunki juurde ka uued deemonid, kes suudavad manipuleerida inimeste tajudega ning on sellest tulenevalt kordades ohtlikumad.
Selle raamatu sisuks oligi minu jaoks peamiselt Põhja ja Lõuna vastandamine, mis on autoril väga inimlikult lahendatud erinevate uskumuste tasandil. Polegi nii erinev meie praegusest elust ja maailmast, kus lääne inimesed on oma vaadetelt võibolla vabameelsemad, kuid islami ja hinduismi järgijad on väga kinni oma traditsioonilistes reeglites, mugandades neid praeguses kiirelt muutuvas maailmas vastavalt sellele, kuidas olukord nõuab. See on minu jaoks see igipõline olukorra dramaatika, kus ühest küljest on edasiliikumine vajalik, kuid teisalt muudab ühiskondlik jäik reeglistik elamise lihtsamaks. Mida valida ja mis on õige?
Teose sisulise poole pealt veel nii paljukest, et kõik need mu sõbrad, kes raamatut mu eest hoolega varjasid, ütlesid, et see on vägivaldsem ja jõledam kui antud saaga esimene osa. Seda ma lugedes küll ei tajunud. Pigem võtsin ma seda kui loo loomulikku arengut - kui esimeses osas oli kesksel kohal Arleni, Leesha ja Rojeni kasvamine, siis selles raamatus on nad juba täiskasvanud. Ja täiskasvanute "mängud" on tihti julmemad kui lastel. Noh, mingi nurga pealt kindlasti, lubage mulle seda väikest naiivsust inimsuhete seisukohalt.
Raamatust endast nii palju, et köidet ennast nähes mõtlesin ma siiralt sellele, et miks jälle tellis. Fantaasiakirjanduse puhul tundub, et need saavadki ainult mingid suured tellised olla ning rakendub reegel - järgmine on paksem kui eelmine. See aga omakorda tekitab minus küsimusi teksti kvaliteedis. "Kõrbeoda" oli hea lugemine, kuid samas ei ületanud ta oma sisult või teravuselt sarja esimest raamatut. Sellest oli tuline kahju. Aga samas oli raamat nii paks, et selle juures jõudis igasuguseid mõtteid mõlgutada ning sellest tulenevalt kiitus tõlkjale ja toimetajale - ma pole ammu lugenud nii hea kvaliteediga tõlkeraamatut, kus kirjavead lugemist ei seganud ning lausete ehitus loosse süvenemist ei häirinud.
Seega oli head ja oli halba. Kui "Maalingutega mees" meeldis, siis on "Kõrbeoda" kindlasti kohustuslik. Ja nii ongi...
No comments:
Post a Comment