George kriminullid avastasin ma enda jaoks umbes aasta-kaks tagasi täiesti juhuslikult. raamatukogust midagi muud polnud võtta ja siis võtsin nalja pärast George raamatu "Vaenlasega kõrvuti". See oli täiesti lummav ja ma hoian ennast kõigi antud kirjanike raamatute järjestikusest lugemisest tagasi, et ei tekiks üleküllastust.
Tegutsevad taas sinivereline ilus politseiuurija Thomas Lynley ja keskklassi esindav matsakas ning raske koduse seisuga Barbara Havers. Cambridge'is tapetakse ajalooprofessori kurt tütar Elena tema hommikusel jooksuringil. Asja hakatakse harutama ja ilmneb, et Elena elu oli kaunis kirju ning huvitav. Tulevad välja tema mitmed armulood, tema lähikondlaste segased omavahelised suhted, tema kurtusega elamise tagamaad. Samal ajal püüavad mõlemad uurijad paralleelselt lahendada oma argieluprobleeme - Lynely oma elu armastust endale võites ja Havers oma ema dementsusest tingitud koduse olukorraga. Muidugi lahendatakse lõpuks see Cambridge'i pundar ning elu läheb edasi.
Võiks öelda, et täiesti tüüpiline krimka, kuid George raamatute puhul on palju erinevusi. Näiteks - George ei kasuta oma teostes kunagi sügavalt dramaatilisi karaktereid nagu Poirot ja Nero Wolfe. Pigem on tema uurijad nö väikesed mutrid suures masinasüsteemi ning see muudab tema romaanid realistlikumaks. Samuti suudab ta kirjutada nii, et raamatud on justkui realistlikud kõrvalseisja kirjeldused. Seal ei kallutata lugejat vägivaldselt ühe keskse heroilise tegelaskuju poole, nagu klassikalises kriminaalromaanis tihti juhtub. Ning seetõttu on Lynely ja haversi tegemistest lugemine meeldiv vaheldus ning omaette väärtus minu jaoks.
Muidugi sügavamõttelist arutluskäiku ma antud raamatu kohta teha ei saa, kuid nauditav ajaveetmise viis oli siiski. Seega soovitan seda kui ajaviitelugemist.
No comments:
Post a Comment