Pärast Videvikku tuleb igasugust romantiseeritud koletiselugusid välja nagu seeni pärast vihma ning varem-hiljem ikka loed mõne läbi. Ja sellest pole midagi - vahelduseks millegi jabura lugemine aitab pea selge hoida. Näiteks nagu pärast Kubricu filmi mõne "Politseiakadeemia" vaatamine. Elus peab ju kuidagi tasakaalu olema. Ja ma siin märgin ka ära tähelepaneku, et kodus sujub lugemine mul kordades lobedamalt kui suures linnas.
Romaanis "Koletu" keerleb lugu selle ümber, et noor ja ennasttäis eliitkooli kasvandik nimega Kyle vihastab oma lolli naljaga välja nõia, kes paneb talle peale kahe aastase needuse. Needusega muutub nimetet noormees koletiseks ning ta peab ahe aasta jooksul leidma oma elu armastuse. Ta proovib helloweeni aega suhete soojenemiseks, siis interneti, kuid siis meenub talle vaene ja nohiklik tüdruk koolist, kelle narkarist isa siis neiu poisile nö "seltsidaamiks" muudab. Tekiba armastus ja häppy end. A. Finni "Koletu" on kahjuks täpselt see, mida kaanelgi lubatakse - "Kaunitar ja koletis" tänapäeva New Yorgis. Aga seda kuidagi eriti naivistlikus võtmes ning nii läbinähtav, et ma ei oska isegi seisukohta võtta. Oleksin ma 15-16, siis ütleks see raamat mulle vast palju, kuid praegu... See oli liiga lääge isegi muinasjutu jaoks.
Pigem täidab seda tühimikku McLeod'i "Vere magus lõhn". Genny on keerulise minevikuga sidhe haldjas, kes töötab nõidade juures loitsude leidja ja hävitajana. Elu on ilus, kuniks ühe kohaliku vampiirikuulsuse vereori tapetakse ning millegi pärast tahetakse just Ginny't asja uurima. Oma rolli võib siin mängida ka see, et haldjate veri on palju parem kui tavainimeste oma ning vampiirid on selle nimel valmis kõigeks. Ginny jaoks muudab asja keeruliseks ka see, et tal on raskekujuline V3 haigus ehk teda on juba ammu niisuguse hulga vampiirimürgiga nakatatud, et ta on vaid ühe sammu kaugusel vampiiriks muutumisel. Mõrvaga on segadus juba tekitatud ning Ginny hakkab hoolimata ennast ähvardavast ohus vajadusest tihedamini vampiiride kõrgklassiga lävima. Saite kõigest kenasti aru? Minul kippus küll vähe segaseks. Ausalt öeldes polnud raamatu ideel ja sisul vigagi - päris põnev lugemine oli. Oli veidi põnevust, seksi, väheke pinget, müstikat jne. Kõike, mida selliselt raamatult tahta ning veidi ekstsentrilisem kui "Vampiiritapja Buffy" esimesed hooajad. Aga keeruline oli esitatavas inforägastikus orienteeruda, eriti, kui teavet lugeja jaoks lahti ei seletata. Näiteks V3 olemus või kuidas muundumine täpselt toimub jne. Mul tekkis kohati kordades rohkem küsimusi, kuid vastuste asemel liikus sündmustik sellise kiirusega edasi, nagu loeksin ma filmi ümberjutustust.
Seega veidi muud kirjandust oma tarbeks. "Koletist" ma täiskasvanuile üldse ei soovitaks, kuid "Vere magus lõhn" oli intrigeeriv, kuid kohati liigagi tempokalt arenev tore (tõenäoliselt naistele mõeldud) vampiirilugu. Seega, kui sulle meeldis "Videvik", siis on McLeod tiba teravama versiooniga lagedale tulnud.
No comments:
Post a Comment