Tuesday, December 29, 2015

D. Geary "Tänapäeva nõid"

Puhkus on tõeliselt imeline asi - saab aega raamatutega sisustada ja seda nautida, sest tegu pole suurte raskete teadusraamatutega. Seega olen teinud mitmeid reide kohalikku raamatukokku ning naasin ühel päeval seesinase raamatuga. Mind intrigeeris pealkiri ja sisututvustus, mis panid mind mõtlema, et vot see võib olla see kaunis üllitis, mis mulle pakub seda jumaldatud ahaa-momenti, mida ma raamatuid lugedes otsin.

Kinnisvaraagent Lauren satub ühel päeval nõidade jututuppa, mis paneb temaga juttu vestnud nõiad arvama, et tegu on oma annet mittetundva nõiaga. Seega saadetakse tema oskusi katsetama nõid, kes puhtjuhuslikult on pikk tõmmu ja kohutavalt kaunis meesterahvas. Romantilised sädemed hakkavad lendama (küll mitte peakangelase hinges), andeid avastatakse ja avardatakse ning igal pool on maagiat ja nõiakunsti.

Kui ma selle raamatuga ühele poole jõudsin, siis oli minu peas ainult üks küsimus: "Mis asi see nüüd oli?!?" Selles mõttes, et kas see oli romantika või fantaasia või ABC algajale nõiale? Loo areng ei ole mitte mingis mõttes ootuspärane ehk ei teki mingit suuremat kulminatsiooni või konflikti, mille lahendamist võiks oodata. Ei ole heade-halbade võitlust, ei ole suuri sisemisi heitlusi, ei ole vaimseid konflikte ega maailmavaatelisi kokkupõrkeid. Pigem on tegu sellise stoiliselt tausta loova jutustusega, mis ei arene ega vii kusagile, vaid lihtsalt räägib loo, kuidas üks vaimunõid avastatakse ja kuidas ta nõidademaailma ja reegleid avastama hakkab. Räägitakse palju tehnilisest poolest (kuidas kanaliseerida energiat, milliseid nõidu on jne), aga selles ei ole mingisugust elu. See oli nagu aliase mängu kausutusjuhend, aga me kõik teame, et Aliast on praktiliselt iga kell etem lugeda kui seda tuimalt teoorias lugeda. Lugedes ja umbes poole peale jõudes sain aru, et mul on vaja mingisugust kirge, aga kogu lugu tundus kuidagi mannavahuselt roosa ja üdini ameerikalik.  Lõpuni lugema sundis ainult see, et ma tahtsin näha, kas kusagilt tuleb see point ka välja, aga see ei läinud aja peale paremaks, kuigi potentsiaali ju nagu oli...

Mina seda raamatut ei soovitaks.

Friday, December 18, 2015

P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.

M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"

Ühest heast põhjamaisest krimkast ei suuda mina ära öelda. Reaalsus lihtsalt on, et minu jaoks on nad kõnekamad ja huvitavamad võrreldes kiire ameerikaliku actioniga või fataalselt mõjuvate vene detektiivilugudega. Huvitaval kombel inglise krimkade juures sellist võrdlust tuua ei saa, sest ka seal on omad lemmikud välja kujunenud ning nendest nii kergekäeliselt juba ei loobu. Aga eelmisel korral oma naistekaid raamatukogu riiulite vahel otsides jäi seesinane raamat pihku ja see tundus huvitav.

Ühel hommikul leitakse Gotlandil noore naise laip, kellele on aluspüksid suhu topitud. Kohalik kriminaalkomissar Anders Knutas hakkab asja uurima ning tundub, et nad leiavad süüdlase kõigest mõne päevaga. Aga siis leitakse samamoodi tapetuna kolme väikese lapse ema ning olukord muutub keerulisest talumatuks: saar on turismihooaja lävel, inimesed saarel on hirmunud, meedia pealetung muutub järjest tugevamaks jne. Välja tulevad pikalt hoitud saladused, suhterägastikud ja tunded, mille taustal püüab kohalik politsei leida mõrtsukat, kelle motiivid jäävad saladuseks kuni viimase hetkeni.

Arvestades tavalist innukust, millega ma mõne põhjamaade krimka kallale asun, siis selle teose kulgemine oli ootamatult rahulik. Muidugi, köitev on ikka lugeda, et kus miskit toimub ja kes kellega nüüd käib, aga võibolla tempo ning põnevuse aste ei olnud päris see. Meenutas pigem inglise krimilugude rahulikkust ja väljapeetust. See ei ole iseenesest halb asi, aga lihtsalt minu jaoks näitab see ebatüüpilisust just žanri arvestades. Aga kahjuks jäid karakterid jäid minu jaoks liiga üheplaaniliseks (so puudus sisemise heitluse ja tugevama arutluskäigu osa) kui mitte arvestada ehk koduperenaise Emma ja reporteri Johani lugu, mis muutis tegi loo ka inimlikul tasandil veidi mitmekülgsemaks. Aga selle väikese kõrvalpõikega inimliku intriigi üles ehitamine ka piirdus, sest muud väljatoodud nüansid loos tundusid mulle otsituna ja seetõttu ei mõjunud. Sellest on koledamal kombel kahju, sest potentsiaali kulisse ja tegelaskujusid arvestades ju nagu oli.

Seega hea lugemine, aga kahjuks mitte kuigi kaasahaarav.

J. Justiss "Elumehe naine" ja "Taltsutamatu pärijanna"

Kuna kooliskäimine käib käsikäes ilmatuma tarkade asjade lugemisega, siis tundsin seekord, et ma enam ei jõua tegeleda arenguprobleemide uurimisega ja tahan lihtsalt mõttel minna lasta. seega tundsin, et tahan lugeda midagi ilusat ja kerget (loe: naistekat). Mõeldud-tehtud! J. Justissi raamatuid ma polnud varem lugenud, seega tasus proovida.

"Elumehe naine" räägib äsja oma vanemad ja onu kaotanud Allegra Antinori ning laostunud elumehe William Taveneri armuloo, kus mõlemad proovivad leida endale sobilikku abikaasat, aga kirg viib nad nii tugevalt kokku, et neil on raske üksteist mitte näha ega tähele panna. "Taltsutamatu pärijanna" keskseks tegelaseks on aastaid oma isa poolt vangis hoitud Helena Lambarth, kes asub elama Londonis oma sugulaste Darnellide juures. Adam Darnell, kes on isa tegude tõttu laostumise veerel, peab tegelema endale sobiva rikka mõrsja leidmisega, aga tema maja uus ja ebatavaline elanik Helena osutub nii kütkestavaks, et ülesanne muutub päev päevalt raskemaks.

Võeh, ütleme nii, et romantikadoos sai nüüd jupiks ajaks rahuldatud. Kõik kohustuslikud elemendid loos olid muinasjutule omaselt olemas: negatiivne karakter, kangelaste ja kangelannade teekond oma õnneni, suurte tunnete ootamatu avastamine, intriig, suured rikkused, aadliseltskonna käitumismallid, rohkelt kleidivahetusi ja balle, õrnu tundeid ning võitlus armastuse pärast. Ainult väheke igavaks kiskus, sest see kõik olu kuidagi kole tõsiselt kirjutatud... Ma saan aru, miks 19. sajandi daame tõesti nii õrnade lillekestena kujutatakse (stereotüübid, eks?), aga no ma ei tahaks mõelda, et nad nüüd nii üheülbalised olid.

Seega puhas meelelahutus, kuid isiklikult ütlen, et naistekate laias spektris on ka köitvamaid leide.

Monday, December 14, 2015

C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.