Saturday, August 15, 2015

S. Day "Alasti"

Teate, mina ei jõua lõpmatuseni lugeda tõsiseid raamatuid. See on nagu heade filmidegagi - vahepeal mingit ajuvaba "Politseiakadeemia"-laadne-toode aitab heade filmide puhul perspektiivi näha. Sama on raamatute lugemisega ja minu lahendus siin on mingi naisteka lugemine. Ilmselt selline kitš töötab minu jaoks sellisel vabastaval-puhastaval tasandil ja pärast (minu jaoks) intensiivset lugemisperioodi oli vaja veidi mõtteid puhastada ja sai lihtsalt nalja pärast antud raamat valitud.

Sisuliselt tüüpiline lugu: mees (Gideon Cross) tutvub noore neiuga (Eva) ning nende vahel lendavad sädemed. Asjale lisab kitši see, et mees on rikas miljonär ja raske minevikuga, samas kui naine on optimistlik ja asub ennast mehe toetusel seksuaalselt avastama. Kuna tegu on triloogia esimese osaga, siis muidugi kõiki sõlmpunkte ei suletud, kuid üsna visuaalne kirjeldus igasugusest intiimtegevusest sai kenasti lahti kirjutatud.

Tuleb tunnistama, et hoolimata ilmselgele üleshaibitud eelkäijast bestsellerile ("50 halli varjundit", eksole?) on see raamat minu arvates ehk grammike teravam ja eriti tõstaksin esile veidi teravamat huumoriprismat, mis ka mind aegajalt itsitama ajas. Lausa nii teravmeelse huumoriga, et kasutasin enda teada esimest korda naisteka puhul ära ka ühe märkmelehe (panen tavaliselt raamatute lugemisel huvitatavatesse kohtadesse post-it'i, et need endale eraldi ära märkida). Koht ise on veidi riivatu ja see ei leia minu blogis kajastamist, kuid kõik soovijad saavad seda ise lugeda lk 40, kus on kaunis tabav väljendus ilma tunneteta seksi kirjeldamiseks. Teine asi, millele ma mõtlesin, et selle raamatu tõlkijal-toimetajal pidi küll tükk tegemist olema, et seda raamatut eestindada ja ma oleks tahtnud seda protsessi kohe kõrvalt näha... :)

Seega on tegu riivatu naistekaga ja kui tahate aega maha võtta, et veidi räpase huumoriga vürtsitatud ameerikalikku muinasjuttu nautida, siis see on minu arvates päris hea valik.

Y. Murphy "Alla kirjutanud: Mata Hari"

Hehee, elulooline romaan, seega kas ma peaksin rääkima, miks ma selle raamatu valisin? Isiku valikul sai otsustavaks see, et ma tean nime, kuid peale selle ei tea tegelikult Mata Harist mitte midagi. Seega tundud põnev asja ehk veidi ilukirjandusliku nurga alt uurida...

Romaanis kirjeldatakse läbi mina-tegelase silmade noore Margarethe Zelle üksluisest elust Madalmaades, tema keerulisest abielust Hollandi mereväeohvitseriga Jaava saartel, suhtest lastega ja Jaava saare elanikega, armukestest ning pärast kodumaale tagasi tulemist otsusest hakata tantsijaks. Romaani teine osa kirjeldab Mata Hari elu viimastest päevadest Pariisi vangikongis, kus teda süüdistatuna spionaažis pidevalt üle kuulatakse ja tema vanglahooldajast nunna muljetest sellest õblukesest kirju minevikuga naisest kuni viimase surmani.

Raamat on minu arvates veidi ehk liiga kunstlikult üles ehitatud, lubades lugejale trööstitus olukorras ka võimalust parema lõpu ootust, kuigi tegelikult teab iga veidigi kultuurne ja realistlikult mõtlev inimene, et seda ei saa tulla. Selles mõttes jäi mul mulje, et raamat on veidi hollywoodylikult naivistlikul viisil kirjutatud, seda enam, et ka Margarethe/Mata Hari elu raskemad keerdkäigud on justkui pealtnägijana kirja pandud ja see häiris mind. Antud romaani puhul oli aga minu arvates autori kohalolek kogu aeg tuntav, isegi kui kirjeldatakse ka väga isiklikke hetki selle naise elus. See oli minu jaoks võõrastav, kui mina räägin enda jaoks rasketest hetkedest, siis ma paratamatult kätken sinna ka emotsioone, kuid selles raamatus on seda väga kunstlikult tehtud ja seetõttu oli mul seda raamatut tunnetuslikul tasandil väga raske tõsiselt võtta.  Teisalt jällegi kui mõelda sellele, et tegu on ilukirjandusliku interpretatsioonige ühes värvikast karakterist, siis ütleksin, et (kui ei hakka temaatikale liiga ratsionalistlikult lähenema) on tehtud hea fantaasiviljaga, sest siin on nii ajaloolist täpsust, püüdlikku karakterite kirjeldust/ettekujutust, konflikti, ajaloolist vastandumist jne.

Seega soovitan proovida, kui teile meeldib fantastilisem lähenemine ajaloole.

Friday, August 14, 2015

A. E. Hotchner "Papa Hemingway"

Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...

A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.

Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:

  • tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
  • vihast kaastundeni on väike samm;
  • uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
  • eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
  • häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
  • distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
  • julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine. 
Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.